Üks mõte tuli täiesti lambist eile hilisõhtul veel:
minu jaoks ei ole küsimust, kes ma olen.
Ma olen mina, dohh, spetsiifiliselt just mina.
Aga kuidas teised mind näevad, on hämmastav ja kummaline. Hämmastun ikka ja jälle. Ning kuna inimesed näevad teisi mitte lähtuvalt teistest, vaid lähtuvalt iseendast, on kohati ikka päris õudne.
Inimesed ongi SELLISED v?! Niimoodi näevad? Niimoodi mõtlevad? Siuke taust ongi???
Brrr!
Mida elevant minust küll mõtleb?
No aga ... mida ma ise mõtlen, ma ju tean.
Mida ma elevandist mõtlen, ka tean. Ma ei pea sellele eraldi aega kulutama, et mõelda "tegelt ta ei olegi NII suur" või "õigupoolest on tal päris palju karvu seljas". See tuleb iseenesest, automaatselt.
Aga mida elevant minust arvab, vat seda tõesti ei tea ja see info ei tule minuni automaatselt.
Kusjuures eriti kui ma oleksin pime, kes kobab ega saa aru ega otsa kätte, mis toimub, ma ikka väga tahaksin teada, ega elevant veel mõtle; "Kurat, aitab!" ja ei viruta.
Et ta minust tugevam on, on ilma mõtlematagi selge, eks ole.
No hea küll, kui ma millegipärast oleksin pimedana teda kobama hakanud, võibolla ma ei teaks elevantidest TÕESTI midagi. Sest kes, kurat, roniks muidu elevandile nii lähedale, olles pime ja omamata isegi ettekujutust, kas tegu on kodustatud leebeloomulise isendi (ilmselt india elevant) või metsiku aafriklasega?!
Kuigi olen täiesti kindel, et ka india elevant võib väga hirmus ja tappev olla - lihtsalt mitte nii sageli, kui aafrika oma.
"Mida ta minust mõtleb?" on eluoluline küsimus!
Muidu: nägin und.
(Ositi sama teema, noh.).
Olin umbes 12, sama pikk ja raske, kui päris-kaheteistaastane-mina, aga unenäos olin ma balletti õppinud ja siis koolist-trupist välja visatud, sest olin äkitselt liiga pikaks ja raskeks kasvanud. Üldiselt olid tüdrukud seal ikka eelpuberteedis ja vastavate kehadega, mina olin anormaalne.
Tulin uude kooli ja üritasin selgeks saada sealseid reegleid (miks mingi pisike kaheksane poiss räägib "oma abikaasast", mäh?), aga kogu aeg oli mu tegevuste, õpetajatega suhtlemise, klassikaaslaste vaatlemise, vihikusse kirjutamise ja tantsutunnis sammude seadmise taustaks mõtlik kõrvalpilk.
Mingi osa mu ajust oli üsna täpselt 41-aastane mina, kes uuris kergelt hämmastunult sealsete täiskasvanute nõudmisi ja norme ja mõtles, MIKS nad nii nõmedad on? Et lapsed kujundasid end nende nõudmiste järgi, ei pälvinud mu hukkamõistu, sest noh: lapsed ju.
Tundsin end kuidagi küpsemana, ei-tea-küll-miks.
Aga kuidas need keemiliste lokkidega naeratavad naised seal nii nõmedad olid, ise veel õpetajad, oli ikka nukker ning imestusväärne.
***
Vaatasin, et täna, neli aastat tagasi, olen fb-s jaganud seda.
Mhmh.
Ma ka arvasin, et kõik reguleerivad end ja oma käitumist teadlikult. Siiamaani olen hämmastunud, kui taas ja taas selgub, kuidas nad seda ÜLDSE ei tee.
***
Kolmandate isikute teemal vaegmõtlemine haavab mind sama palju, kui minu enda suunal. Jälgisin Tumblris umbes kuute isikut, üks neist Sõrmuste Isanda teemal meemide ja mõtete jagaja.
Saabus eilne päev, kus ta jagas oma kommentaariga seda artiklit ja siis taasjagas seda seal all lademetena kuhjuvate tema arust "reblogimist" väärivate järgnevate kommentaaridega.*
Nüüd ma jälgin Tumblris umbes 5 inimest ja LOTR-iga ei tegele neist ükski.
Lisaks on mul ikka veel halb teadmisest, et SELLISED palju inimesed ongi. Loevad Tolkieni ja puha ...
WTF ...
---------------------------------------------------------------------------------
* Ma armastan Tolkieni väga, aga tema töödes TÕESTI on vähe naisi. Ma arvan ise, et see on tema vana-aja-härrasmees olemisest, kes puutus elus kokku väheste naistega. Kel mööda luuüdi jooksis tunne, et naised on kas mingid teenjad või imelised haruldased olendid - ja see jõudis ka raamatutesse. Kuigi ta ise tahtis parimat, lihtsalt ei OSANUD - vt nt "haldjatel olid mehed ja naised võrdsed, naised ei olnud ka kuni sünnitamisteni (lapse või laste saamine võttis läbi) meestest kehaliselt nõrgemad" ... aga millegipärast "naine sõjaväljal" oli tal ikkagi täiesti uskumatu ja imeasi.
Mulle tundub, et ma lugesin kunagi mingit Tolkieni kirja väljavõtet, kus ta väitis, et ta ei oska hästi naistegelasi kirjutada ja seepärast seda väga tihti ei tee. Eksis muidugi, sest kui ta selle ikkagi ette võttis, tuli elusaid ja erinevaid naisi küll (Silmarillionis rohkem).
VastaKustutaa see tuletas meelde, et kui mehed kirjutavad naistest, siis ma pigem eelistan vähe, aga korralikult, lihtsalt rämedale objektistamisele, vt https://www.reddit.com/r/menwritingwomen/ ja just ilukirjanduse näiteid, mitte arvustuste - a hoiatan, et see võib närvi ajada, kui just naerma ei aja.
Kustuta(ma pööritan siiamaani Philip K. Dicki peale silmi, sest ta kirjeldas, kuidas mingi naistegelane kammis juukseid, "kuni need sädemeid pilduma hakkasid" - kohe näha, et kirjutaja pole ise kunagi pikkade juustega olnud ega suhelnud kellegagi, kellel on, tal on lihtsalt kammimisfetiš.)
kõige etem oleks muidugi palju (või noh, niipalju nagu elus ikka) ja hästi, aga selleks on ehk lihtsalt rohkem naiskirjutajaid vaja.
Jäin ise mõtlema, et kui ma kirjutaks, siis oleks mul vist täpselt vastupidi, sest minu maailmas on mehed need haruldased ja erilised.
On rohkem, aga mitte sama palju kui mehi. Ikka on "mehed on need aktiivsed, naistest on aktiivsed mõned harvad, ülejäänu mingi ebaoluline mudru".
KustutaAga noh, ka tänapäeva Eestis on veel inimesi, kes on "aga ajaloo suured teod ongi ju praktiliselt alati meeste tehtud, naised ei tee!" ja usuvadki seda. Küllap Tolkien ka uskus, et meessugu põhiline, naised "ka olemas".
ma ütleks tema kohta pigem, et tal ei ole naised mitte "ka olemas", vaid ta kannatab selle all, et "naised on erilised". Suurte tegude tegijaid naisi on tal mitu, õigemini, tal peaaegu ei tulegi naised pildile, kui nad midagi suurt ei tee, à la Angmari kuningat ei tapa või Morgothit unne ei nõiu või Sauroni lossi ei purusta või Thingolile kohta kätte ei näita. Ja just see on see, millest ma tema raamatutes puudust tunnen. Tavalisi mehi tal on, aga tavalisi naisi peaaegu üldse mitte, Ioreth on teretulnud erand.
Kustutaa noh, siin võib-olla tulebki teadmiste puudulikkus mängu, et ta ei teadnud väga hästi, mida naised sel ajal teevad, kui nad parajasti mingit tähtsat erilist rolli ei mängi.
KustutaJah, just täpselt - naised on kas erilised haruldased olendid või mingid teenjad - ja mingid teenjad ei oma üldse isiksust v.a. too Ioreth, kelle ma olin tegelt unustanud.
KustutaLobeelia saab ka punkti südikuse eest =)
jah, ma olen Lobeelia olemasolu üle väga rahul. Kahju, et naissoost kääbikuid nii vähe pildil on. Sest kääbikud on ju tänapäeva lugeja jaoks põhiline samastumisvõimalus ja sissepääsutee. Éowyn on ehk kõige lähem sellele rollile, mida täidavad samastumise jaoks peategelaskääbikud - tegelased, kes ei ole karmide seikluste jaoks üles kasvanud, aga satuvad neisse ikkagi ja ei jää ses olukorras häbisse - aga kuna Éowyn on ikkagi inimene + kuninglikust soost ja Tolkieni inimesed on enamjaolt pärit pigem müütilisest maailmas kui meile tuttavast, siis see samastumisvõimalus nii hea ei ole.
KustutaKuigi inimestest, keda meile rohkem näidatakse, on ta ikkagi üks paremaid samastumistegelasi, kui mitte kõige parem. Tänu sellele, et ta muutub kõige rohkem, et ta ei ole kohe valmis.
(võrreldes näiteks raamatu-Aragorniga, kes on rohkem abistav asjaolu à la haldjast ristiema kui päris tegelane, kui mõned teretulnud kõhklusmomendid välja arvata.)
KustutaNii on =)
KustutaKui nüüd esile tuua mõnda mind raevu ja ahastusse ajanud kommentaari, siis "pff, mis mõttes vähe naisi, ta pole raamatuid lugenudki, Éowyn ja Arwen!" ja ma olen mõttes "krt, selgelt sa ise pole raamatuid lugenud, mida raamatuArwen muud teeb, kui istub varjulisel pingil oma hõbedase juuksevõrguga, avaldab armastust ja lõpuks sureb???"
Arweni kaitseks tahan lisada, et üks roll on tal tegeleda surelikkuse probleemiga, mis on Tolkienil üks keskne teema. st ta on see tegelane, kes sellest konkreetselt räägib (nazgulidel on muidugi samuti surelikkus-surematus teema, aga nemad sellest ei räägi). nii et ma näen temas natuke isegi autori kehastust.
Kustutaa ma ise fantaseerin näiteks alatasa teemal "Éowyni sõbranna". sest kas tal vaesel tüdrukul tõesti pole ühtegi naist, kellega suhelda? võimalik, et seal Rohani õukonnas tõesti mitte, a sel juhul hakkab mu peas kerima fanfic, kuidas ta avastab Minas Tirithis ravil olles teiste naistega suhtlemise ja kuidas see on nagu sõõm värsket õhku.
KustutaHaa =)
KustutaMa ei armastanud raamatu-Aragorni ÜLDSE. Tema ainus hea stseen oli Boromiri surm ja seda ka Boromiri pärast.
Aga film oli sellevõrra hea, et ta HAKKAS mulle meeldima - ja siis sain end Kuninga Tagasituleku ajal hulluks vihastada, kui ta lihtsalt TAPAB SAADIKU, sest SAAB VIHASEKS.
Ups, nii palju siis sellest auväärne ja hea olemisest, eks ole. Ongi ülehinnatud värk, legendaarseks igatsetud ja oodatud Kuningaks saab ilma ka!
See juhtum on mu ajus Sittade Filmivalikute nimekirjas esimene ikka veel.
nõus. Üleüldse, Jackson ei jaganud minu arust väärtuste koha pealt hästi biiti. Tal on ka tunduvalt rohkem rõhku madistamise ja sõdimise peal (kujutab pikalt stseene, mis raamatus toimuvad lava taga ära ja äärmisel juhul leiavad tagantjärgi kirjeldamist).
Kustutaaga raamatu-Aragorn ilmselt ei peagi väga tegelane olema - või mitte rohkem kui tüüpilise muinasjutu tegelane -, päris tegelasteks on kääbikud mõeldud. Pluss paar inimest, kellele on rohkem siseelu antud, Éowyn neist kõige markantsem.
Kustutanäiteks ei ole Aragornile peaaegu üldse vaatepunkti antud, välja arvatud seesama Boromiri surma peatükk (ma olen nõus, et see on tema kõige huvitavam moment, aga mitte tingimata ainult Boromiri pärast, vaid sellepärast, et see on ainus koht, kus me näeme asju Aragorni enda silmadega). Muidu on vaatepunkt valdavalt kääbikute käes (alguses Frodo, pärast vennaskonna lagunemist vaheldumisi Frodo, Merry ja Pippini käes ning Mordorile ligemale jõudes kolib Frodo-Sami duo vaatepunkt Frodo silmist üha rohkem Sami omadesse); "Kahe kantsi" Rohani-osas enamasti Gimli käes ja natuke ka Éowyni; ja "Kuninga tagasitulekus" saab samuti kääbikute vaatenurga kõrval natuke Éowyni-Faramiri kombineeritud vaatenurka.
Kustutaja noh, nii ongi tegelasena kõige kergem näha esmajoones kääbikuid, järgmiseks Éowynit, Gimlit ja mingil määral ka Faramiri (kes on omamoodi Marty Stue) ja Aragorn saab oma väikese momendi ka.
Sry, aga ei suutnud vastu panna - näide puhust, kus meesautor võiks naiste kohta pigem suu täis võtmata jätta, õppigu Tolkieni (võib-olla liigsest) alandlikkusest:
Kustutahttps://www.reddit.com/r/menwritingwomen/comments/lp66gf/the_fall_of_the_towers_by_samuel_r_delany_the/
Nagu et naisterahvas leiab, et riietel on taskud ja on nördinud? wtf?
brrrr, kuidas osad inimesed mõtlevad ....
KustutaKas meil päris elus on eeldus, et inimene, kes on auväärne ja hea, on seda 100% ajast? Näiteks mitte kunagi ei vihasta?
KustutaÜldiselt jah, on küll.
KustutaMinu eeldus on, et kui inimene on auväärne ja hea, on ta seda ka vihastades, dohh.
KustutaEt see ongi defineeriv: ükskõik, kui vihane, kurb või meeleheitel inimene ka poleks, on lihtsalt mingid piirid, millest ta üle ei lähe.
KustutaNt EI PUUTU SAADIKU elu ja tervise külge!!!!!
Nagu - äärmuslikult raevus Aragorn, väga üle piiri viidud, väga haige hingega, võiks vbla nt lüüa saadikut näkku. Mitte väga kõvasti, vaid naise kõrvakiilu tasemel.
Ja siis piinleks takkajärgi VÄGA seepärast, KUI nõme käitumine see oli!
Aga ... aga ... aga ...
jälle nõus!
KustutaMa olen mõelnud - ja mitte üksi - et kõik muutused, mida Jackson karakterite kallal tegi, madaldasid neid. Üks kommentaator ütles kunagi, et Jackson ei suuda vist uskuda, et üllus on võimalik.
Kas see on nüüd see koht, kus sa endale teed järeleandmisi - no näiteks, et vahel ikka juhtub, et esmalt näägutad ja siis kallad lapsele kohvipaksu pähe ning pole tuju vabandada, aga see on okei, sest sa TEAD, et sa oled hea ema? Või sa iseendale mõeldes ka lihtsalt ohkad ja ütled, et "oh well, eks ma olen halb ema siis"?
KustutaSt mina olen ise päris elu ja päris inimeste suhtes pigem seisukohal, et inimene on oma tegude tervik - kui inimene igapäevaselt käitub lapsega nagu värdjas, on ta halb ema, aga kui üldiselt käitub igati kenasti, aga vahel miski ajab üle piiri (ja selle üle piiri ajamise tulemus pole juhtmega peksmine, vaid mõni kurjem sõna või kohvipaks), võib siiski tegu olla hea emaga.
Sama lähenemist rakendan ka raamatutegelaste kallal, tõsi küll, nende ajastu seisukohtade piires. Hugo vist oli see, kes kirjutas mingi aadliku kohta, et ta olevat oma ajastu kohta tõeline härrasmees olnud - aadlipreilisid kohtles väga viisakalt ja kuigi vahepeal küll mõne talutüdruku vägistas, siis selle isa sai alati korralikult hüvitatud. Siin lööb mul küll oma kultuuritaust VÄGA sisse, nii et mul on raske sellist inimest tõeliseks (või vähemalt heaks) härrasmeheks pidada, aga tüli käigus teiste meeste tapmine tundub sihuke asi, mida rüütlitel vahel juhtub. Umbes nii, nagu mul vahel kohv diivanile läheb.
Rents, siin on juttu vastuolust raamatutegelase ja adapteeringuversiooni vahel. Raamatutegelane ei oleks diplomaati tapnud, sest see on lihtsalt madal. Filmitegelase puhul pole ehk isegi nii suur probleem see, et ta seda tegi - sest okei, lepime, et filmiautor tahab tegelasi moraalselt kirjumaks teha -, vaid see, et seda portreteeriti positiivses võtmes. Mis läheb vastuollu originaalteose üldise eetosega, kus iga natukese aja tagant tuleb sisse, et isegi mõistusega võttes ebaadekvaatne lahkus tasub mingis metafüüsilises plaanis ära (ja tegemist on universumiga, kus metafüüsilised väärtused annavad ka praktilisi tagajärgi).
KustutaKasvõi sõrmuse endaga käib kogu aeg komplektis idee, et "me ei saa võidelda samade vahenditega nagu vaenlased, sest muidu oleme varsti ise vaenlased" (teistmoodi alusideedega olekski loogilisem seda ise kasutada, mitte üles sulatada).
KustutaMa ei tee endale järeleandmisi, aga ma ka ei arva, et lapsele kohvipaksu pähekallamine (eriti kui see oli esimest ja ainsat korda) must halva ema teeks. Oleks see olnud kuum kohv, teeks ja ma olekski halb ema ja ma ei kehitaks seepeale õlgu ka, vaid oleks väga õuduses iseenda ees ja pärast.
KustutaAga see saadiku tapmine ei ole "tüli käigus teiste meeste tapmine" (mis minu raamatus võiks ka suht "noh, juhtub" alla minna vastavas ajastu- ja kommetekontekstis), SAADIKU tapmine on kõige suuremast tabust üle astumine. Phmt "no vägistad natuke, tapad natuke, on nagu inetu, aga valge lipu all saabunule sa OMETI ju viga ei tee???"
See on ... "ma olen tundnud reetureid, olen joonud koos vennatapjatega, olen maganud naisega, kes pesi end neitsite veres ... aga pole kohanud ühtegi sellist väejuhti, kes saadikut tapaks."
Kuigi tegelt on neitsite veres pesemine suht samaväärne saadiku tapmisega =) Eeldusel, et nimetatud neitsid surid selle vere hankimisel. Kui oleks rida doonorneitsisid, oleks ok =)
Notsul on ka muidugi õigus - kui see oleks võtmes "Argorn sai jubedad hingepiinad ja see oli halb tegu, aga ta on ikkagi hea mees ja väärt mees ja temast sai ikkagi hea Kuningas", ma oleks nõus kaasa minema.
KustutaAga Jackson esitas seda kui: "Jee, lahe! Täitsamees see Aragorn!"
Ma tegelt olen jube - noh - nagu-peab-mentaliteediga. S.t. ei kõla nii, kuivõrd biimased 6 aastat kogu aeg muudkui tõestan, kuidas see ühiskondlik arvamus vale ja teine vale ja kolmas vale ja ärge, kurat, uskuge.
Enne ka häirusin neist, ent mitte sellisel tasemel ja hulka "nii on hea", mis tegelt ei ole MIDAGI, ei märganudki.
Aga põhjus, MIKS sellised universaalsed arvamised mind segavad, ongi, et ürgsel naturaalsel lapselikul tasemel ma muudkui tahtsin kõigist reeglitest kinni pidada, kõigile meeldida, teha nagu peab. Avastus, et reeglite järgi mängida ei tähendagi, et lõpuks kui ma isegi ei võida, vähemalt meeldin ikka kõigile, on olnud VÄGA raske ja murranguline.
...ja et saadikuid ei tohi tappa, õppisin varases nooruses selgeks ja vähemalt Sõrmuste Isanda maailmas ja kontekstis see TÕESTI ongi räme taburikkumine.
Sauron võttis mõne saadiku kinni ja kohtles julmalt. Morgoth ka (oh Maedhros!), aga ma ei mäleta, et ükski isegi neist kahtlaste väärtustega haldja - või inimkuningatest oleks seda teinud. Et pandi vangi, vist oli (notsu raudselt mäletab =P), aga et tapeti, piinati ... mkmm.
Mu jaoks oli saadiku tapmine selles maailmas: "Aa, sa oled defineeritud üleni paha, sest ainult kõige halvemad teevad nii. Selge."
Ah, nüüd sain aru, milles kühvel. Minul on selle nägemisest nii kaua aega möödas, et üldse ei mäletanud, mis kontekstis tapeti, nii et eeldasin esmalugemisel, et saadik on veits nagu embassador, mitte nagu sõnumitooja, mida ta vist siis oli.
Kustutaminu arust on seal ka üldisem vastuolu - ühel pool Jacksoni ettekujutus, et "on head ja on pahad, ja kui hea lööb paha maha, siis on hästi", ja teisel pool Tolkieni ettekujutus, kus hea ja halva rindejoon käib igaühe enda sees.
Kustuta=)
KustutaIlmselt on notsul jälle õigus, aga tõsi on, et seda mina ei märka.
KustutaSest "on head ja on pahad" ei mulle IIAL teema olnud. Päris pisikesena ka mitte. Mu jaoks on alati kõik osapooled moraalselt võrdsed ja tegelt oli mul kahju nii Morgothist kui Sauronist kui igast orkist eraldi jne - lihtsalt ma olen sellega harjunud ja ammmu juba järeldanud, et kui keegi teeb teistele halba, rikub see teda ennast sama palju, nad on väga valudes ja õnnetud.
Lihtsalt väga raske on samas aidata kedagi, kes ise abi ei taha ning vaigistada valusid, mille tundmisest isik juba möödas on, on asjatu vaev. Keegi pole sulle tänulik, aint ise lähed katki.
Lugesin seda autismidialoogi üle - kunagi varem olen juba - ja mõtlesin, et ühest küljest ma vist küll ei ole autist (mul juhtub tihti, et keha reageerib ja teadvus lohiseb järel, heal juhul jõuab ainult märkmeid teha), aga teisest küljest on see ettekujutus, et küllap kõik teesklevad normaalset, äärmiselt omane. Või et võõrasse kohta minek koos suhtlemisega on koormav. A noh, küllap sotsiofoob saab olla ka muidu.
VastaKustutaMa lugesin selle Pullmani inteka läbi ja minu arust on nagu hea? Tolkienist ja naistest on seal vaid üks küsimus / lõik. Miks peaks selle jagaja peale pahandama...?
VastaKustutaSest inimesed on lollakad.
KustutaPhmt oli see lõng, kus inimesed üksteise järel teatasid, et Pullman on ajudeta ja ise vilets kirjanik ja ei suudaks iial kirjutada nii sügavat ja hea teksti kui TOlkien. Lisaks pole ta Tolkieni lugenudki ja räägib asjust, millest ta midagi ei tea ja nüüd on (kommentaari) kirjutajal teada ühe kirjaniku (Pullman) nimi, kelle teoseid ta iial lugeda ei kavatse.
Või siis ikkagi on juba loetud ja väga halb.
Kokku oli see lihtsalt hirmus, HIRMUS!
Aha, selge, siis mitte intekas polnud tobe, vaid kommentaarid ja nende jagaja. Nojah.
Kustuta