Oh, lapsed, oh, koerad ...

Nägin unes, et sõitsin pigem vanaaegset vurhvi rongiga ja läksin tamburist vagunisse, kus vaatasin ringi ja olin: "WTF?!" sest phmt istusid vagunis ainult imeilusad inimesed.
Umbes seitse last vanuses 3 kuni 15 erinevates pinkides laiali. Algul vaatasin, et lihtsalt imekaunid, imetlesin pakse ripsmeid ning selgeid silmi, aga siis hakkasin nägema sarnasusi ja järeldasin, et ilmselt vennad-õed. Olid ka mõned mustlased. Olen ALATI seda rahvast võimatult kaunisteks pidanud, kuidagi see nahavärvi, pikkuse, kulmude ja sarnade komplekt lummab täiega.
Ja taganurgas mõned täiskasvanud veidi tüsedad, aga ikkagi kaunid. Vist laste vanemad? Oi, neil on beebi ka!
Ja ja ja ... 
OMG! Ühes vaguniservas oli kaheinimesevoodi ja sellel kaks bernhardiini kolme imearmsa kutsikaga!
Minuga oli kaasas sõbranna, kelle isik muutus vahepeal sujuvalt. Tegelikult oli ta alguses persoon, kelle osas ma ei saa aru, kas ta armastab mind või pigem ei - tal on mõned veidrad mõtted ja nende avaldamise moed.
Selle persoonina andis ta omalt poolt viieka, kui ma piletit ostsin veendumuses, et 15 on õige summa, ent hinnad olid vist tõusnud.
Viis senti sain ainult tagasi.
Siis muutus ta mu väga kalliks sõbrannaks.
Istusime sinna, kus bernhardiinid päris ligi olid, ja varsti oli mu sõbrannal üks kutsikas süles, kuna pere lapsed nunnutasid kahte ülejäänut. 

Kuidagi nihkus siis reaalsus ja need olid hoopis MEIE bernardiinid ja kutsikad olid ka MEIL ja ma teadsin, et nad sündisid alles täna öösel, phmt polnud veel päevagi vanad. 
"Ma pole neid süleski hoidnud veel," teatasin hardalt ning võõra paljulapselise pere ema ei tahtnud uskuda.
Võtsin siis ühe kutsika sülle ja ta ei olnud väliselt üldse nagu kutsikas. See oli beebi, vast sellise nädalase beebi mõõtu ja olekut, isegi beebirõivad seljas, ning ma imestasin natuke selle üle. Mis eristas toda kutsikat tavalisest inimbeebist - tal oli pisike saba, mida ma läbi rõivaste tunnetasin, ja tal oli kaheharuline üpris pikk keel nagu maol.
Või draakonil.
Üsna multikalikus stiilis, natuke läbipaistev ja neoonroheliste ja erepunaste raamistuskriipsudega keel.
Teised kutsikad olid täpselt samamoodi inimesetaolised, üks oli minu süles olevaga täpselt ühesugune, nö. ühemunarakukaksik. kuid kolmas täitsa teistsugune. Nii teistsugune, et ma arvasin unes ta kuskil 7 kuud vanema olevat. (Tegelikult ta ei olnud vanema olekuga beebi, lihtsalt teistsugune.)
Ei, mu unenäomõtlused ei ole väga tavaloogilised, dohh.
Nojah. Kuigi ma imestasin oma süles oleva kutsika inimlapselikkuse üle, ei imestanud ma aga üldse, kui ta kuidagi rahutuks ja õõtsutamisega mitterahustatavaks muutus, mõtlesin, et ta on näljane, ja ütlesin oma sõbrannale, et kuule, imeta teda, tal on kõht tühi. 
Tundus täiesti loomulik, et muidugi Ada imetab teda. Emabernhardiin (koos isabernhardiiniga) olid mu kujutlusest välja libisenud ja neid ei olnudki enam. 
Aga kutsikasbeebide elu edasiste arenguteni ma ei jõudnud, sest ärkasin üles. 

Ma eelmisel õhtul muidu mõtlesin Totoroga õues jalutades selle üle, kuidas epp oli "koerad pole nagu lapsed, krdi fur-baby-kultuur!" ja kas ta sai aru, kui Morgie ütles, et khm, ses võtmes pole ka lapsed nagu lapsed. 
Sõnastasin, et koerad on nagu lapsed minu meelest küll, tõesti ja ikka veel, aga ei lapsed ega koerad pole NUKUD. Nad on kõik elusad iseloomuga isikud, omade tahtmise ja plaanidega, mitte mingid ehete ja lipsude all vaguralt kärus istuvad üksused. 
Lapsed, khm, on lapsed pealegi ka palju vanemana, kui kärrusobivana, muide. Koerad täiega sobivad omaenda noorukieas inimnoorukiga kogenu mõttes "ach, ühed teismelised kõik!"- ühte patta, 
Mis saab vanema koeraga, ma veel ei tea, sest mu esimene koer lahkus minust alla-kaheaastasena. 
Ta oli seksuaalmaniakk, kuigi muidu igati nunnu, üritas seksida IGA koeraga (muuhulgas muide ka ühega, kes minu vestluse käigus tema peremehega osutus olema ta enda isa), sest tema ema omanikud, kurat neid võtaks, ütlesid mulle KAHENÄDALASE kutsika kohta, et viige juba minema, enamik teisi on juba läinud.
Olid ka, ma ju nägin järgi minnes kutsikapesa jälle. Üks kutsikas oli ainult veel lisaks minu omale. 
Ja nagu ma kirjandust uurides umbes pool aastat hiljem avastasin, on seksihullus varakult emast lahutatud kutsikate tüüptunnus. 
Noh, ja mu toonane koer jooksis emase kannul minema ja me ei leidnudki teda enam üles. 
Seega ei ole mul kunagi olnud isegi keskealist koera, vanast rääkimata. 

Tähendab, tolle kõrvalteema idee oli, et mõtted laste ja koerte üle teadvuses moodustasid kajaefektina ajus sellise unenäo. 

Muidu sattusin kogemata ka fb-s osade meelest paha inimene olema, sest mis mõttes ma ei karda pimedal tänaval kurje äkki-tulevaid mehi?