Oi.
Oioioioioi!
Ma olen palju aastaid endamisi pomisenud: "Ma tahaks, et keegi armastaks mind!"
Ma OLEN ka vahel mõelnud, et vist ei taha tavaliselt armastusena nähtut-mõeldut, sest noh - see on mul ju olemas. Aga just praegu, esimest korda, ma mitte ei mõelnud, kuidas ma vist otsin mõistmist või midagi, vaid TUNDSIN: "Ma tahan, et mind mõistetaks!!! Et keegi oleks, kes saab aru!"
Et ma sellele kellelegi meeldin, sest ta SAAB MUST ARU, on muidugi enesestmõistetav. Sest mida on minus mitte armastada, kui must aru saadakse?
Mõni selline on olemas tegelikult. Vähemalt ma arvan, et Kader (netinimi, mida ma isegi ei tea, kas too isik enam kasutab) adub mind näiteks hästi.
Selliseid on veel.
Nii nunnu.
Aga jah. Mõte: "Keegi ei armasta mind!" tõesti ei päde, just nagu ma ikka ja jälle endale tunnistama olen sunnitud. Haliseda tahaks, tunne on vale - aga nad ju armastavad! MIDA ma kurdan?!
Njah, armastavad.
Lihtsalt kuna nad ei mõista mind, ei taju üleni, vaid ainult mingit osa, nad tegelikult ju ei armasta MIND, vaid seda kedagi, kes nende pea sees minu välimuse ja liigutuste alla mahutub ja sobib.
Me ei näe inimesi nendena, kes nemad on, näeme nendena, kes me ise oleme.
Minuga sarnaseid on üsna vähe. Nimetet Kader vist nagu ... Aga enamasti oleme teiega mõnes asjas sarnased, vbla mõnes teises-neljandas-viiendas ka, ja et me kolmandal teemal ÜLDSE ei klapi, on vähemalt minu jaoks väga raske omaks võtta.
MisMÕTTES too "sa" või "ta" ei saa mu selle- (mis iganes kõne all on) suunalistest mõtetest aru, misMÕTTES ta ei mõtle kaasa, nutt ja hala!
Ma olen nii üksi.
Uäääää ...
On need ka, kes üldse minuga sarnaselt ei mõtle v.a. võibolla nt neljandal ja kahekümne seitsmendal teemal. Nende mittearusaamine mind ei sega.
"Pole minu inimene" ja mind ei huvita.
Just need, kellega nagu oleks klapp - ja siis ikka ei ole; kes nagu oleks targad toredad inimesed ja siis mingil teemal täiesti teistmoodi (täiesti MÖÖDA, ütleksin ma) - need häirivad mind maapõhja.
Vt ka koerakakadraama või ebapärlikarp nt.
Kui on minust täiesti teistmoodi inimene, mul on pohh. Aga kui on piisavalt sarnane, et ma juba arvan: ta saab must aru! ja siis ilmneb, et ei saa ÜLDSE, on jube.
Arvasin, et mõistab, aga jälle, jälle, JÄLLE eksisin, minuga sobivaid mustreid on nii väheste peades, ma olen NII ÜKSI ...
Sest ta tegelikult mõtleb hoopis teisiti, kokkulangevused me seisukohtades pole mitte mustrilised, vaid juhuslikud. Tal on sees tegelikult hoopis teistsugune süsteem. Või isegi kui on ositi sama, mingid baasasjad, millel kõik püsib, on täiesti teised!
Ma ei kuulu kellegagi kokku, ma ajan oma asja ÜKSI, keegi ei saa aru ...
Huvitav, et ma nt viis aastat tagasi olin juba võimeline formuleerima, et kõige rohkem tahan, et must aru saadaks - suva mis teemal. Ka siis, kui tellin vanilje-jäätisekokteili, on juba ok ning kerge olla, kui mulle ei pakuta selle asemel šokolaadi oma. Ja kui pakutakse, ma naeratan ja ütlen, et ei, ma tahan vaniljega, ent enda sees pööritan silmi ja oigan.
Ma ju ÜTLESIN, mida tahan, panin sõnadesse - kuidas saab olla, et ma IKKA pean üle seletama?! Kuidas on VÕIMALIK üldse saavutada, et must aru saadaks?!
Ja ei olegi. Teisi ei huvita, et mina. Neil on mingid oma mõtted (näiteks et jäätisekokteil šokolaadijäätise ja kirsimahlaga on imehea - suht hea on tõesti minu arust ka. Umbes kolmandal korral tellisin sealt kohvikust siis ühe vaniljejäätise ja ploomimahlaga, ühe šokolaadijäätise ning kirsimahlaga, sest olime pojaga kahekesi ja tahtsime proovida. Ja see uus oli hea kombinatsioon. Kuigi vaniljejäätis ja ploomimahl olid paremad) ja nad on selles kinni.
Nojah, ent "ma tahan, et must aru saadaks" ja "mind teeb jube rõõmsaks, kui must aru saadakse" olid sõnastatuna mõtted jah, aga sinna, et "armastus" tegelikult minu jaoks tähendabki "et must aru saadaks", ma ei jõudnud.
See oli praegu uus.
Tunne, mitte mõte.
Kuidas ma juba ammmmmmu seda ei taibanud ... seepärast mul ei ole ka huvi meeste vastu, kes mind ei tunne, dohh =D Sest noh - nendega pole lootagi, et saavad aru. Enne peab vägevasti kooskogemusi looma ja no - ma ei taha töötada tulemi nimel, mis niiiiiiiiiiiii krdi haruldane ju! Kui tõenäoline on, et ta hakkab must aru saama, kui isegi head sõbrad ei saa päriselt?
Ja samas, mhmh. Adaga mul ei ole tunnet ka, et me võiks lahku kasvada. Mingid baasasjad on niivõrd samad. Sisemised mustrid, kui soovite.
Kas see ongi "sõprus" tegelt? Tunne, et jagame sama süsteemi?
Aa. 1. aprill?
Sul on midagi seal varruka peal. Vist mingi natuke öka värk.
Arvasin pikalt, et kui sind ei mõisteta või mõistetakse valesti, on see sisuliselt sama. Aga ei ole
VastaKustutaTeine on tunduvalt konkreetsem ja karmim.
Jäätisekokteili näite puhul on alati võimalus, et inimene kuulis valesti, mitte ei arva sinu eest sinu eelistusi valesti ära. Sest inimesed lihtsalt tihti ei pane tähele või on oma mõtetes kinni. Nt: "Tomatit tahaks". Teine: "Komakohad? Kus? Näita mulle ka!". Mina: "Ei, TOMATIT tahaks!". Teine pettunult: "Aa...".
VastaKustutaKlienditeenindaja jäätiseleti taga võib ka jumala vabalt olla kõrvakoba või isegi sotsiaalse ärevuse all kannatada ja seetõttu tähelepanematu.
Muus mõttes arusaamisega on nii, et see ei ole niikuinii kunagi absoluutne, ei saagi olla. Kuidas mesilane mõtestaks sinist värvi või kass taimetoitu? Armastust võib ikka tunda.
Lisasin väikese jutu põhiposti, aga kopeerin siis ka siia. "Neil on mingid oma mõtted (näiteks et jäätisekokteil šokolaadijäätise ja kirsimahlaga on imehea - suht hea on tõesti minu arust ka. Umbes kolmandal korral tellisin sealt kohvikust siis ühe vaniljejäätise ja ploomimahlaga, ühe šokolaadijäätise ning kirsimahlaga, sest olime pojaga kahekesi ja tahtsime proovida. Ja see uus oli hea kombinatsioon. Kuigi vaniljejäätis ja ploomimahl olid paremad) ja nad on selles kinni. "
KustutaMinu arust armastust, mis ei ole arusaamine, pole tegelt olemas.
Ja nii ongi.
Mulle on 10 korda armsam nt kriitika mõne mu raamatu kohta, mis tabab punkte, kus ma tean, et jah, jamasti läks, kui kiitus, mis on teemast mööda ja mida krdit tema luges?! Mina küll midagi sellist ei kirjutanud!
Mu point arusaamise juures ONGI, et ei mina mesilasest ega mesilane minust saagi aru saama. Me võime üksteist imetleda, ent ei saa armastada.
Minu jaoks defineerub aga "armastusena" ainult väga sarnaste inimeste vaheline suhe, kus üksteist mõlemat pidi mõistetakse.
Tajuhäire ei võrdu ju veel tahtliku ignorantsiga.
KustutaA mnje pohhui, on see tahtlik või ei =) Tulem on sama - ta ei saa aru.
KustutaEhk siis: mul on ükskõik, kas keegi on kuri, sest ta tahab kuri olla, või keegi on kuri, sest ta ei saa aru, et see ja too on kuri, vaid on nii loll, et arvab, et nii ongi hea. Mõlemad on lihtsalt rumalused - ka see, kes tahabki kuri olla, on järelt kuidagi baasiliselt rumal, tema jaoks ei ole empatia e. teiste tajumine üldse teema ja ta on selle koha pealt pime.
KustutaPimedusel ja pimedusel aga ma ei näe vahet olema.
Veel kolmandat moodi öeldes: kurja teadliku teo ma suudan veel oma maailmapilti mahutada. Kui inimene teab, mis ta tegi, tal on mingi põhjuse-tagajärje kokkupanekuvõime olemas, mul on lootust vbla tema motiive muuta.
KustutaAga no mida ma teen "oi, ma ei tulnud selle pealegi, et nii võib juhtuda, ma üldse ei mõelnud"-tüüpidega? Mitte midagi ei ole teha ka - nad lihtsalt ei mõtle.
Õudus ruudus.
Hm. Ma nüüd kohe ei teagi, mida (iseenda kohta) arvata. Puusalt tulistades kirjutan iga kell alla Morgie lausele „Tajuhäire ei võrdu ju veel tahtliku ignorantsiga”.
KustutaSamas, üks mu lemmiktsitaate, mida 5500ski olen korduvalt kasutanud, on: “Stupidity is the same as evil if you judge by the results.” (Margaret Atwood)
Väga keeruline.
Kas pole nagu natuke erinevad asjad "kuri tegu" ja lihtsalt "teisitimõistmine"? Kui jäätiste juurde tagasi tulla, siis on minu jaoks küll oluline, kas tellimuse eiramine sûndis tajuhäirest või ignoreeriti minu soovi meelega - see viimane on juba suhtkoht kuri asi, kontrolli haaramine; ja kellelgi pole õigust teisele ette kirjutada, mis talle meeldima peaks.
KustutaVõi lihtsalt kujutage endale ette, mööda tänavat kõnnib inimene, kes toksib esemeid, millest ta möödub jalutuskepiga ning lõhub seda tehes ära teie kalli lillepoti, mille te olete korraks maha pannud. Muidugi te saate vihaseks, aga kas teie vaatenurk ei muutu natukenegi, kui peaks selguma, et inimene oli pime ja kasutas keppi tee kobamiseks? Näiteks.
Ja jäi enne lisamata, et tajuhäire ei võrdu ka sugugi mitte rumaluse või mittemõtlemisega. Pime, kurt, düsleksik, paanikahäirega inimene - kas nad on kõik automaatselt rumalad või?
KustutaJah, nõus su mõlema kommentaariga, Morgie. Ning ei, muidugi ei ole automaatselt rumalad. (Kahjuks pean linna minema, mul oleks muidu veel mõningaid tarku mõtteid :)
KustutaVigu võivad ka maailmatargad teha. Või nt mina. Ja tegelt on muidugi ebatõenäoline, et peenikese pimedakepiga õnnestub midagi ümber ajada ja ära lõhkuda ja üldse oleks ainus, kes rumal, vast mina, kui ma näen, et keegi valge peenikese kepiga teed kombib ja siis panen oma lillepoti täpselt talle teele.
KustutaJa ma muide ei arva ka, et ettekandja, kes mulle soovitab enda arust head toitu, oleks paha kuidagi või teeks valesti.
Lihtsalt mul on meeleheit "must ei saada aru, teen, mis ma teen!" seepeale. See ongi absoluutselt olukord, kus keegi ei tee midagi valesti, mul on lihtsalt paha.
Muide, maskikandmise vajadus on välja toonud selle, et osa, kes on end seni kuuljaks pidanud, võivad olla osaliselt vaegkuuljad - lihtsalt seni on saanud osa infot huultelt lugedes, pannud selle info kuuldud pominaga "a-u u-e ani-i-ä-i-e o-ei" kokku ja jutust niiviisi aru saanud.
KustutaVVN, sul oli vahetult pärast rongi endal koordinatsioonihäireid ja vahel on praegugi. Mõnel on kuulmine sama vaevaline.
Me kirjutasime korraga, aga kordan veel igaks juhuks =)
KustutaVigu võib teha igaüks. See on ok. Aga siis peaks aru ka saama, et deem, valesti läks, teine sai heiget, vabandame vms.
Mitte "mina tegin kõik oma parema arusaama kohaselt, kuigi sina sain haiget. mina pole igatahes midagi valesti teinud ju?"
Hm. Mul on jälle teistmoodi. Kui ma juhtun haiget saama, siis ma saan aru, et mu valu ei tähenda tingimata, et valu põhjustaja oleks midagi VALESTI teinud. Ta lihtsalt tegi teistmoodi, kui MULLE sobiks. Aga jah, sellega olen täitsa nõus, et kui haigetsaanu ütleb, et tal oli valus, siis oleks kena märkida, et haiget tegemine polnud plaanis, vbl isegi vabandada, selmet hakata kätega vehkima, et ise oled loll ja/või lumehelbeke, kui haiget said.
Kustuta...armastuseks on vaja, et mõned olulised punktid haakuks ja ülejäänute osas oleks võimalik läbi rääkida ja siis veel midagi.
VastaKustutasee ei ole minu definitsioon. Mul ei klapi sedasi - vähemalt ma ei tunneta sellist armastust rahuldavana. Armastab sedasi? Nojah, aga miks üldse siis?!
KustutaNii palju võin järeleandmisi teha, et nt 2 teemat kolmekümne seitsmest võivad nihkes olla. Aga ka mitte täiesti teised.
Nihkes.
Krt, see kõlas valesti. Nagu ma tunnustaksin armastajatena ainult TÄPSELT enda moodi inimesi ja see oleks tõesti lootusetu ju.
KustutaMõtlesin väärtushinnanguid, mis peavad klappima. Mis on tähtis, mis ei ole.
Ütleme nii, et määratluses "mõned olulised punktid" võib see "mõned" jumala vabalt ka võrduda kolmekümne seitsme või seitsmekümne kuuega, aga..
Kustuta...aga inimene ise koosneb siiski veel palju rohkemast ja seega ei saa tahta, et see klappimine oleks 100%. Ja muidugi on teatud olulised punktid, kus ka läbirääkimised pole mõeldavad.
Aga ah... ma olengi tolerast. Paljud mittekompenseeritavad mittesobimised olen pidanud jooksva suhte jooksul selgeks saama ja mõni suhe on just seetõttu karile jooksnud et ma pole kohe alguses teadnudki, et ma mõnda asja tegelikult ei talu.
Ma ei usu niikuinii muutumatusse isiksuslikku tuuma, millest tulenevalt on minu jaoks kõik suhtes vaid ajutised, lihtsalt mõni ajutine võib juhuslikult kesta kauem kui elu.
Nojah, mina jälle ei usu, et inimesed põhiolemuselt muutuvad.
KustutaPisiajad-pisiasjad küll, aga peamiselt olen ma ikka seesama tüdruk, kes kaheksa-aastasena Vanalinna Päevade ajal Olevimäest alla jooksis ja voolavast vihmast nii vaimustatud oli, et kõva häälega kilkas.
...aga armastuse ja (minust)arusaamisega on mul niimoodi (seoses eelkõige näiteks vanemaealiste sugulastega, aga teinekord harva ka oma mehega), et mängu tuleb nii-öelda topeltarusaamine. Elik ma saan aru, et inimene ei saa minust aru, ja armastan inimest sellegipoolest.
VastaKustutaAh, väljendusin ebatäpselt. Tahtsin öelda, et ma_mõistan_ inimesi (mitte küll kõiki, aga paljusid), kes ei saa minust aru.
KustutaSuhete vallas olen ma liigagi palju näinud hoopis seda probleemi, et alguses on tohutu vastastikkune vaimustus ja siis kui infot rohkem peale tuleb, ehk siis inimest varasemast paremini mõistetakse (sest infovahetus on mõistmise alus) saab suhe äkki otsa, sest enam ei meeldi. Alguses oli lihtsalt poolik pilt.
Kustuta... ses mõttes on lähenemine, et enne mōistmine, siis armastus, igati mõistlik, lihtsalt mõistmine ei ole alati armastuse garant.
KustutaEpule: mina jälle ei ole siiamaani, 5 aastat peale surma, ka andeks andnud oma vanaemale ja ei annagi.
KustutaTa kahtlemata tahtis head, mina saan temast küll aru. Ja tegi mulle niiiiiiiii palju halba, sest tema headtahtmine tähendas minu valikute halvustamist, minu isiku halvustamist (sest mina tegin ju need valikud!) ja minu laste halvustamist (sest kuidas ma aru ei saa, nemad ka ei ole täiuslikud, järelikult on nad halvad! Ja homod on eksimus evolutsiooni vastu, neid ei peaks olema! Ja venelased on kõik polutšili-davali, neetud jaburad saada-ihkajad! jne.)
Aga vastastikkune mõistmine ... minu meelest PEAKS olema armastuse garant, ja siis ma olen maapõhja nördinud ja õnnetu, kui vastav isane mind millegipärast ei taha =P
Ei, loomulikult, need asjad on konkreetse olukorra põhised mu meelest. Ma ei ütlegi, et ma KÕIKI (vanemaid lähisugulasi) armastan, ja mu elus on olnud rohkem kui paar mistahes vanuses inimest, kelle kohta võin lihtsustatult öelda, et ma pole neile „andeks andnud“. Jaa, vastastikune mõistmine ON oluline. Aga siin tulebki mängu see, missugustes ja kui paljudes asjades mõistmine olemas on, ja see pole mu meelest konstantne arv, vastupidi, sõltub VÄGA paljudest teguritest. Sest noh, 100% ei saa ju mitte ükski inimene teist mõista – vastasel juhul oleks vaja aju jagada. Keha ka vist.
KustutaMul on näiteks nii, et kui keegi üritab väita, et ta mind 100% igas asjas mõistab, ma tunneks end ahistatuna. Mulle sobib, et ma olen omaette indiviid, teatud (soovitavalt rohkearvuliste) kokkupuutepunktidega minu poolt armastatud indiviididega – aga et keegi KÕIKI mu mõtteid ja tundeid ja tahtmisi nö. õhust haaraks, kuna teab täpselt, mida mõtlen või tunnen või tahan – tänan, ei. See tundub mulle isikuvabaduse piiramisena =)
Ja veel, et seda va armastuse asja ma vaatan ilmselt natuke teise nurga alt kui sina. Muidugi tahan ma (vastu)armastatud olla, aga mulle tundub olulisem see, mida MINA tunnen (st kas ma armastan Xi) kui see, mida teine tunneb (kas X armastab mind).
:D No ühest küljest ega inimesi, keda mina üldse ei mõista, ma ju tahagi =) See on eeldusalus.
Kustuta(Kuigi neid inimesi on vähe samuti, muidugi. Ma kaldun aru saama. Aga kui on "WTF, ma ei adu üldse, miks ta sedasi teeb!!!" ega ma ei taha seda inimest küll ja üldse ja brr.)
Ent ma kahtlemata olin täiesti "WTF?! Kuidas sedasi saama?!" kui nt Rongimees hakkas paariks naisega, keda paari nädala eest kohtas, ja ei tahtnud mind.
Kuigi me tundsime üksteist nii hästi juba mitu aastat ja enne seda tundsime üksteist ka, lihtsalt pealiskaudselt. Nagu ... kuidas sedasi SAAMA?!?!?
(Ma muide tean, kuidas- Ta mingil hetkel seletas mulle ära. Ja ma olin omadega ja PealeRongi: "Taevake, miks sa mulle VAREM ei rääkinud?!?!"
Aga noh - elu ei olegi lihtne, loogiline ning kuigi kõik annavad oma parima, on tihti tulemuseks ikkagi valu ja häda.
+ ma ilmselt olen mõnevõrra õrnem kui keskmine kodanik =P)
Asja teine oluline külg on, et mingil abstraktsel tasandil armastan ma suht kõiki v.a. mõned väga konkreetsed inimesed, keda ei armasta. Päriselt. Minu armastusedefinitsiooni järgi (ma tahan, et tal hea oleks!) ulatub mu armastus igale poole ja on suht mitteteema "oi, mina armastan teda, see on tähtis ja eriline" seega.
Mittelugupeetav Ox, sa oled kas Anomaalika ja Bitt Koin või vähemalt väga sarnane. Ära kommenteeri siin, ma kustutan kõik ära. Viimast kommi lugesin, aga ilmselt ei hakka edaspidi lugemagi, piisab nime nägemisest ja puhhhhh, see kaob!
VastaKustutaMul ei ole mingit huvi sind oma maailmas omada.
Njah. Kirjutan mina postituse, kuidas ma tahan, et mind mõistetaks - ja tulemiks on lademes kommentaare, mis enamasti ütlevad: "Ma ei mõista sind, mul on küll hoopis teistmoodi" ja nüüd on mul erepaha olla.
VastaKustutaMis ei ole uus tundmus, aga palun, siin on teile näide sellest, kuidas mul on kohutav olla, sest inimesed ei saa must aru.
Jube tunne.
Mulle jääb mulje, et enamus siinseid kommenteerijaid (kui too trollist ox välja arvata) üritab sinu juttu endale ära tõlkida ja ühtlasi mingit sinupoolset mõistmist ka leida. Mõlemad on keerulised. Kui hästi sa ise teisi inimesi mõistad?
KustutaVäga hästi - välja arvatud see osa, et mis mõttes kõik ei ole nagu mina, mis mõttes nad ei saa teistest aru, kuidas nii saama?
KustutaEhk kuna mul endal on empaatia taevas, mul on väga raske aduda, et teistel tõesti ei ole. Mõistusega tean, tunnetega ei suuda omaks võtta.
Vaatasin siin olukorda, mis paar kommentaari tagasi oli, kus Morgie ütleb "Mina näen maailma nii" (muutumatu isiksusliku tuuma kohta) ja sa ütled selle peale "ma ei usu"? Kas sarnane olukord ümberpööratult oleks selline, kus sa tunneks, et sind ei mõisteta?
Kustuta(kasvõi sama näitega - "mina olen olnud väiksest peale seesama" ja vastu tuleks "ei usu".)
tõenäoliselt on selle näite puhul asi lihtsalt selles, et isiksuse tuuma defineeritakse eri moodi. Mul on mingist vana postituse sabast meeles, et VVN järeldas lõpuks, et ilmselt moodustab selle tuuma tema jaoks teatav mälestuse pidevus. Minu jaoks oleks isiksuse tuum pigem see, mis muutuks nt tõsise ajukahjustuse tagajärjel (kus leebest tolerandist saab järsku tigedik või vastupidi; või absoluutse kuulmisega muusik lakkab viisi pidamast vms), mälestustes ei suuda ma seda näha, neid tuleb kogu aeg uusi kihte peale ja neid tuleb nii palju väljastpoolt, ilma et minul sõnaõigust oleks.
KustutaEi, ses suhtes mul pole mingit probleemi, kui usutakse eri asju. Ümbersündi või kristlikku jumalat nii või muhameedlikku jumalat või kristlikku jumalat naa või isikuse olemust või maavaime vms.
KustutaAga mingi üldine "valu on halb" nt võiks küll olla. Kohe, kui keegi tuleb seletama, et valu on illusioon, mõtle end valust vabaks, oma viga, et valutad, ma vihastan ja leian, et idiootidega ma ei räägi, aitäh, delete ja üritan unustada =P
omaette koolkond on veel "valu on arendav" ja "kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks".
Kustuta(kuigi omamoodi on see kaastunnet äratav, sellest jutust jääb suuresti eneselohutuse mulje.)
Ma arvan, et mõistmise oluline kaaslane on ka aktsepteerimine, et teised on teistsugused - ja see on ok ka siis, kui nad ei taha samu asju, mis mina. Aktsepteerimine on see, mis su kirjeldatud vanaema suhtumises kōvasti puudu jäi ja see oli tõesti jube. Aga samamoodi on olemas vajadus aktsepteerida ehk iseendalegi mitte pahaks panna äraütlemist armastuses, isegi kui tundub, et eeldused on ju suurepärased.
KustutaAga igas muus mõttes olen ma su kommentaariumi juba täis lamisenud, nii et nüüd on ilmselt aeg lõpetada.
Njah ... mul on selle aktsepteerimise (kui sa rääkisid iseendast, sain aru) osas halvasti. Otseselt halvast.
KustutaTeisi veel, kui nad mulle otse vastikud pole. Ent ...
Sest kui teine tahab, mina tulen vastu alati, kui see mulle just otseselt jäle ja/või selgelt üle jõu ei ole.
Mis tähendab, et kui mulle vastu ei tulda, ma järeldan, et see on teisele jäle ja/või absoluutselt üle jõu käiv, sest muidu ta ju ei ütleks mulle ära?
+ LOOMULIKULT ta saab ju aru, et see on mulle väga tähtis asi; on ju selge, et muidu ma jutuks ei võtakski?!
Ma olen endiselt alles ja olemas ja oli aeg, kus me Sinuga saime teineteisest aru. Aga siis sa vihastasid mu peale, sest ma ütlesin Sulle midagi, mis Sulle ei meeldinud ja nüüd mul enam ei ole Sinuga kontakti.
VastaKustutaMul on kahju, et Sind minu elus enam ei ole.
KustutaTäna jagas üks minu ja A. ühine FB-tuttav Vellumi ja Vinyli lehe kaudu sellist geegdawsoni postitust, teen väljavõtte:
VastaKustuta"one of the more valuable things I’ve learned in life as a survivor of a mentally unstable parent is that it is likely that no one has thought through it as much as you have.
no, your friend probably has not noticed they cut you off four times in this conversation.
no, your brother didn’t realize his music was that loud while you were studying.
no, your bff or S.O. doesn’t remember that you’re on a tight deadline right now.
no, no one else is paying attention to the four power dynamics at play in your friend group right now.
a habit of abused kids, especially kids with unstable parents, is the tendency to notice every little detail. We magnify small nuances into major things, largely because small nuances quickly became breaking points for parents. Managing moods, reading the room, perceiving danger in the order of words, the shift of body weight….it’s all a natural outgrowth of trying to manage unstable parents from a young age.
Here’s the thing: most people don’t do that. I’m not saying everyone else is oblivious, I’m saying the over analysis of minor nuances is a habit of abuse.
/.../
#I thought I was just observant and everyone else was oblivious or didn’t care enough#abuse mention
I’d like to add a thing inspired by these tags: people care. They all care. They care so much. That feeling is SUCH a common one among survivors of mentally ill parents and abuse survivors. We think people don’t care, that not noticing is a product of not caring because we have been trained in the toxic habit of measuring our worth by how well we manage others. And we imagine that everyone operates that way."
Ja ma hakkasin sinu peale mõtlema - et huvitav, kas see su antennide teiste inimeste vajaduste peale suunamine võib olla samuti emotsionaalselt ebaturvalisest lapsepõlvest tingitud. Pealesunnitud vajadusest teiste tujusid ära aimata. Loomulik talent oli abiks, aga võib-olla poleks see ilma hädavajaduseta nii teravaks kujunenud.
Ja kui see peaks nii olema, siis tahad sa lihtsalt selliseid armastajaid, kes annaks sulle tagasi seda, mida sind omal ajal andma sunniti.
Traagika on selles, et seda ei saa kelleltki eeldada, seda on liiga palju; seda oli ka sinult liiga palju nõuda, inimesel on parem elada, kui ta ei püüa ainult teiste tujusid rahuldada.
Mis tähendaks seda, et ilmselt oskaks sulle seda pakkuda keegi, kes on samamoodi traumeeritud. Ja siis tuleb jälle see mure, millest sa kunagi kirjutasid - mälu järgi tsiteerin -, et kaks õnnetut last ei suuda üksteist õnnelikuks teha.
Selles mõttes on su "teen, mis tahan" programm kõige õigem asi, mis sa üldse teha saad - pöörata antenne ometi kord nii, et nad näitaks ka ennast, nii nagu nad inimestel üldjuhul käivadki. Nii võiks maailm ka rohkem tasakaalu minna.
Krt ... whoa.
KustutaMa tunnen end nüüd nii mõistetuna!
Tra, ma mõtlesin hommikul tulla siia seda postitama.
KustutaAWWWWWWWWWW!!!!!!!!
KustutaLoe seda nüüd terakese soola ja vähekese naljaga, ma ausalt ei taha halvasti öelda, tahan ainult aus olla ja kirjeldada, mida mina hetkel tunnen.
VastaKustutaSiin sinu juures kommenteerimine on nagu vene rulett. Loen su postitust. Teema huvitab. Inimene huvitab. Läheb korda. Mistõttu tahan kaasa rääkida. Olen oma arust jube ettevaatlik ja astun tasasel sammul. Mõnda aega läheb libedalt, saan oma vaatenurka avaldada. Ja siis hakkab jälle peale. “Mind ei mõisteta, kuidas nii saama”, jne. Mispeale mina tunnen täpselt samamoodi, et kuidas nii saama. Selle vahega, et mina mõistan, et sina mind käesolevas asjas ei mõista, sest me sinuga ei ole üks ja sama inimene, me oleme erinevad, erineva elukogemuse ja ajukeemiaga ja veel sama muu erineva asjaga. Aga sina, mulle tundub, ei mõista, et mina sind ei mõista, et ei saagi täielikult mõista (vt. põhjused eelmises lauses). Või mis tundub – sa ise ütled, et sa ei mõista, miks teised sind ei mõista, ja sul on “jube tunne” ja kohutav olla”. Ometi, nagu Notsugi ütles, ootame meiegi, heatahtlikud kommenteerijad, mõningast mõistmist. Meil võib ju samamoodi jube ja kohutav olla, ei? Novot, ja selle “jube” ja “kohutav” teadmisega ma siis siit jälle lahkungi ja mõnda aega ei kommenteeri, sest no milleks, kaikaga piki pead saan nagunii. Aga kuna mu iseloom on nagu ta on, Sõnn, korraks puhiseb, siis on möödas, siis ma näe tulen mõne aja möödudes jälle tagasi, lollis lootuses, et ehk läheb sedakorda teisiti, aga kussa sellega.
Nii et kui pikk jutt lühikeseks lõigata – sa teed ise teistele täpselt sama, mida ei taha, et sulle tehtaks =)
saja muu erineva asjaga*
KustutaSee on karjumine "mul on halb, mul on halb, palun märgake!" Kui sinu reaktsioon seepeale on "mh, mul on halb, ma lähen ära", on see ses mõttes ok, et hoiad ennast, hoolitsed enda eest. väga hea.
KustutaAga see EI ole sama, mis minu "ma räägin normaalselt, nad ei saa aru, et see on tõsine ja karm teema. Ok, karjatan, kuidagi nad peaks ju mõistma! - ah, ei, solvuvad. nFakk juu tuu."
No aga kui me viisakalt ja mõistlikult ja sõbralikult kaasa räägime ja oma vaatenurka X või Y asjus avaldame - see tähendabki ju, vähemasti minu arusaamist mööda, et oleme märganud? Et su "palun märgake" karjatust on kuulda võetud? Märkamine ja mõistmine on kaks ise asja. Ja armastusest rääkides - märkamine on minu arusaamist mööda samuti üks armastuse märke.
KustutaEee ... mina näen, et märgati, et ma räägin millestki, ok, räägime kaasa.
KustutaMitte et märgati, et ma räägin kogu oma elu ja elutunnetust määravast asjast, kõik mu suhted, nii olnud, olevad kui tulevad on selles küsimuses sees ja see tõesti ei ole mulle viisaka arutamise teema, kus on mitmesuguseid vaatenurki, mina nt eelistan jäätist hammustada, mitte lakkuda, kuigi vbla mõne teise hambad on külmatundlikumad.
See ei ole "hm, räägime nüüd kõik oma isiklikest omapäradest"-teema. See on "krt, ma olen nii katki läinud, seepärast, nii katki, mul on nii valus ..." ja mul TÕESTI ei ole tunne, et "oo, minu arust on armastus hoopis see" oleks märk minbu ja minu teema märkamisest.
OK. Point taken =)
KustutaSelgituseks - mina antud juhul opereerisin teadmisega, et "mul on nii" on OK kommeneerida, ka tundlike teemade puhul. Sa oled seda ise mingi aeg tagasi lausa soovitanud - et ärge hakake mind ümber veenma, aga oma kogemuste jagamine on OK. Samas, täitsa OK, kui eile oli OK ja täna enam ei ole, see sinu kui blogiomaniku võõrandamatu õigus siin reegleid teha ja soovi korral muuta, kasvõi iga päev =)
KustutaOn ühesuguseid teemasid ja teistsuguseid =)
KustutaSee siin on väga verilihal ja wtf, kogu mu elu võib vist kokku võtta sellega ja ja ja ...
Aga on ka teistsuguseid.
Teistsuguseid on rohkem =)
Vast on asi selles, et need nn. verilihal ja wtf teemad vajutavad tugevamini ka teiste inimeste nuppudele, mitte ainult sinu omadele, ja see paneb kommenteerima? Isegi kui ei vaata asjadele sinuga sarnaselt (loe: ei mõista).
Kustutavbl peaks panema posti lõppu või täägidesse: kommenteerimise juhis. "palun kaasa tunda" või "palun jagada oma kogemust", "palun teadmiseks võtta"?
KustutaTäitsa mõeldav =)
Kustutaanti ju hea vihje /31. märts 2021 17:11/
VastaKustuta„sulle võiks nähtamatu sõber, kes on sinu jaoks alati olemas ja sind põhjani mõistab, paremini sobida kui igasuguse pidepunktita illusioon“
Vihje headus seisneb universaalsuses – seda, nagu gravitatsioonigi, ei saa (valutult) ignoreerida …
https://www.e-kunstisalong.ee/Tuuleratas_10698
Sa ütlesid: "ja mul TÕESTI ei ole tunne, et "oo, minu arust on armastus hoopis see" oleks märk minu ja minu teema märkamisest."
VastaKustutaJah, ma saan sust aru, kui sa ütled, et SINA ei tunne antud juhul, et sind ja sinu teemat märgatakse. See on SINU tunne, sa ei saa seda muuta. Aga kas sina saad minust aru, või vähemalt vähekegi üritad aru saada, et MINA (julgen pakkuda, et mitmed teisedki siinkommenteerijad) ei lähe nonde blogijate juurde üleüldse kommenteerimagi, keda ja kelle teemasid ma ei märka? Vähe sellest, ma enamjaolt ei lähe neid lugemagi. Nii et paluks mind mitte süüdistada selles, et ma sind ja sinu teemasid ei märka =)
Et ikka on vaja, et sa põhimõttelise õiguse saaksid?
KustutaMulle meeldis "point taken" rohkem.
Jah, muidugi ma saan aru, et enamik inimesi ei loe bloge, mis neile ei meeldi (mõne erandiga, on ka siuksi, kes loevadki selleks et "aidata neil endil aru saada, kui halvad need kirjutajad on" nt).
Aga ma ei ole olemas ega tegutse selleks, et mõnele lugejale rohkem või edaspidi ka vms meeldida. Ma ei saa selle eest palka. Ma ei saa midagi.
Ja ma saan aru, et minust ei saada (sageli)(enamiku inimeste poolt) aru, aga see ei pea mulle meeldima.
Ja ei meeldigi.
Ja ei, ma ei võta seda oma süüks, et oi, paha mina, tegelt ma ise olen süüdi, et paremini ei väljendunud.
Vms.
Issand jumal, ma ei aja ÕIGUST taga!! =)
KustutaMa ajan minust ARUSAAMIST taga, täpselt nii nagu sinagi.
Aga noh, las ta jääda. Ma ise ju olen kah oma blogi kommentaariumis kõva häälega välja öelnud, et seal demokraatiat ei eksisteeri, on vaid üks ja ÕIGE arvamus ja see on minu oma =)
No mina sain aru, et sa ei saanud minust aru ja sind häirib, et mina sellest aru sain ja rahulolematust väljendasin.
Kustuta=P
Et sa proovisid aru saada? Muidugi ma sain sellest aru, kui see peaks tähtis olema. Ilmne ju. Aga mind ei sega(nud? tumblr oli väga seletav ja usutav) mitte see, et inimesed ei proovigi must aru saada, vaid just see, et isegi kui proovivad, isegi kui ma ise olen omast arust maailmaselge, IKKA NAD EI SAA.
Nt vaata siin natuke üleval aeru - selgelt ta ei ole pahatahtlik.
Ja ma suht võbisen jälestusest tema reaktsioonide peale, mille iva on: "ole, nagu mina tahaks, et sa oleks, siis sa oleks palju õnnelikum!"
Sest tema arusaamine viib täpselt nii kaugele, et ta mitte ei mõista MIND, vaid paneb mu kuskile lahtrisse oma pea sees ja olemas.
Nagu ... brrrrrrrrrrrrrrr!
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaVäga ebatõenäoline.
KustutaMa tegelt ei saa isegi aru, miks ma peaks. Ta ei meeldinud mulle, tegi mu elu palju halvemaks ja mul on hea meel, et ta vähemalt nüüd surnud on ja enam oma mürke ei levita. Miks ta peaks mulle meeldima hakkama? nagu kunagi? Et ma hakkan teda mõistma?
Hei, ma mõistan teda. See ei muuda, et ta jubetis oli. Jah, sõjaaega näinud ja traumeerunud ja üritas enda ja oma pere elu teha selliseks, et ükskõik kui vaenulike pilkude all poleks neile kellelegi ikkagi midagi ette heita ja nad (me) tuleks eluga läbi.
Mida see muudab selles, et temaga kokkupuut mulle jäle oli? PALJU aastaid järjest? Ja eriti "ega sa polnudki oma vanemate laps, ikka minu ja vanaisa"? Nagu põrgusse, et sa said mind nii palju rohkem ahistada kui mõne vanemaga, kes oleks mind vähem oma vanemate juurde jätnud? Vau ...
Aga - kui sul pohhui on, äkki ei loeks enam? Või vähemalt ei kommenteeriks? Minu võrgupäevik, mina kirjutan, minu kodu - aga mis se sulle on? Koht, kus saab oma tarkust näidata?
Pealegi ma ei pea sind targaks, vaid tavamõõdus pimedaks. =P
Teisiti öeldes: aga kui sul on pohhui, miks sa pead minu elu halvemaks tegema? Palun ära tee, mul on niigi halb ja sinu sõnad teevad valu ja põhjustavad meeleheidet ja kokku tuleb: "Miks inimesed on inimesed? Miks nad EI MÕISTA?! Fakk, miks nad ... on?!"
KustutaMa vabandan! ja kaon...
KustutaOtsustasin, et liiga karm, pool tabletti AD-d päevas koos HTP5 on parem variant.
VastaKustutaMa lihtsalt ei ... suuda.