Huvitav.
Kuidagi kerge on olla.
Inimesed on kuidagi eriliselt lahked, ilm on soe, minu meelest olen alla võtnud (kaaluma pole jõudnud, mõõtmiseks pole motti, tunne end katsudes on siuke), koos avastusega, et ma tahan last, et teistele meeldida, on "tahan last" alles, aga "mu elu on täiega mõttetu ju, kui ma last ei saa vähemalt adopteerida" ära kadunud, ja üldiselt on olla lihtsalt ... parem.
Mitte päris hea, aga märgatavalt parem.
Aint pea valutab faking IGA PÄEV.
Sest olen nii väsinud.
Kui mõtlen, et täna puhkan täiega, ikka juhtub nii, et teen üle normi asju ja siis otsutab veel Totoro ka, et liiga palav on, miks Triinu, kes suudab ju kõike, seda palavust maha ei keera?!
Ja mul on vasak käsivars, selg ja jalad küünemarrastusi täis, sest ta arvas heaks haukuda ja mulle peale hüpata, sest NII NÖRDINUD ajal, kui mul polnud eriti midagi seljas, sest oli soe ja ma arvasin, et koeraga terviserajal kõndimine on ühtlasi hea võimalus päevitada.
Muidugi, kui me koju jõudsime, selgus ka, et Totoro väsis väga ära JA oli väga näljane. (Mida ma järeldan sellest, et ta jäi kohe magama ja magas järgmised 6 tundi, tõustes vaid selleks, et süüa kohe ära KÕIK KRÕBUSKID, mis ma kaussi panin. Üldiselt seisavad need 8 - 18 tundi, enne kui ta põhja peale teeb ja sellega kondi kui "tubli tüdruk, taldrik tühi, nüüd tuleb magustoit" ära teenib.
Kui ta oli krõbuskid ära söönud, kondid, mis seejärel tulid, samuti, läks magama tagasi.)
Nah, ei, te ei pea mulle ütlema, et koer, kes minu kallal koduvägivallatseb, ei ole normaalne nähtus koeraomanike seas ja phmt "mis koeraomanik ma olen siukesena?!"
Aga noh - alternatiivid tunduvad mulle halvemad ning ta ei ole agressiivne tähenduses "käitub nagu vihane koer", ta on agressiivne tähenduses "käitub nagu jonniv laps", ainult et tal on kuramuse küüned, mida jonnival inimlapsel ... on kah, aga oluliselt nürimad.
Ja mul on nüüd RUUDUD vasakul käsi- ja õlavarrel, sest esmalt ta hüppas korra ja tekitas ühtepidi triibud ja minut hiljem hüppas uuesti ja siis tekkisid teistpidi ja kokku on ruuduline.
Maitea, kellegi teisega ei juhtu selliseid asju v?
Minuga juhtub kogu aeg ja mu jaoks on need: "Nojah, elu."
Mitte et koer kogu aeg, aga phmt ... igalt poolt tuleb alailma litakaid, mille vastu ma ei oska midagi teha ka. "Nii lihtsalt on." Jah, ja ajuti saab pai ka ja Totoro on nii nunnu enamuse ajast, et võtab oigama. Mitte kujundina, vaid päriselt oigangi vaimustusest.
Aga ses osas ma olen segaduses ikkagi, et kas
a) asjad juhtuvad kõigiga, aga nad ei räägi sellest
või
b) asjad juhtuvad aint minu ja notsu ja mõne teisega, kel eriti raha pole, ja kellegi teisega need ei juhtugiiiiiiiiiii ja on mingi mõtteviis, kuidas asjad (vähemalt ebameeldivad, millega kohaneda) ei juhtu. Ja ma teadlikult olen valinud selle, et minuga juhtuvad.
Sest mõte turvalistest valikutest paneb mu irooniliselt naerma.
Sest ma ei usu turvalistesse valikutesse.
Aga samas ... äkki need mingite inimeste puhul ikkagi toimivad?
Ja kui toimivad, siis miks? Ja miks minul ei toimi? Miks osad inimesed saavad lihtsalt tööle minna, kui neil raha pole, ja mina sain töötu olla aastate ja aastate kaupa ning enamasti mitteregistreeritud, sest ametlik töötuolemiseks ette nähtud aeg sai otsa?
Nüüd, jah, ma ei suudagi tavalist päevatööd (või öötööd stiilis "valvur") teha.
Aga vanasti ma käisin intervjuudel ja proovipäevadel ja olin alati nii innukas ja püüdlik ja jumalast kasulik enda arust - ja no ... ei.
Nagu ... miks?
Mida ma teistmoodi teen?
Pakun, et enamike inimestega juhtuvad aeg-ajalt Asjad. Sealhulgas näiteks minuga. Ma lihtsalt (enamasti) ei räägi (blogis) nendest juhtumistest. Rahaga pole Juhtuvatel Asjadel mingit pistmist mu meelest, minuga on juhtunud nii siis, kui mul raha pole, kui ka siis, kui seda on.
VastaKustutaMis puutub koera üleshüppamisse sinu najale ja küüntejälgedesse, siis “nii lihtsalt on” seetõttu, et sa ise oled selle mitteturvalise valiku teinud :)
Jep, hoiaks ma teda aint rihmas, ei juhtuks iial.
KustutaVõi on sul muid nõuandeid?
Ta on sedasi nõme ainult minuga. Eranditult.
KustutaMu poeg oli, nähes kuidas ma tal rihmas hüpelda luban (mitte minu peale, aga minu ümber õhku küll ja küll) shokeeritud. "Ma ei arvanud, et sa nii halb koerakasvataja oled! Mina ei lubaks seda kunagi!"
Oot, kas ta hüppab su peale ainult siis, kui lahtiselt on? Rihmas olles mitte? Minu kogemuste põhjal muide hüppavad ja kraabivad rihmas olles isegi enam.
KustutaDistantsilt nõu anda on keeruline. Rusikareegel: pahategu peab saama karistatud. Karistus (sõnaline või füüsiline ebamugavustunde tekitamine) peab olema pahateoga sobivas raskusastmes, mitte liig karm, mitte liig nõrk, vaid parasjagu selline, et peale esimest karistust hirm ebamugavustunde ees ületab soovi karistatavat trikki korrata. Tüüpiline on, et koerad suruvad nö. hambad risti ja tõmbavad pea õlgade vahele, et OK, ma tean küll, et nii ei tohi, aga sigatsemine on NII tore, et selle nimel kannatan väikese korralekutsumise ära :)
Kui üksikasjadesse laskuda, siis suurekasvulise täisealise koera puhul kasutaksin mina vana head põlvega rindu trikki. (Loodetavasti ei saada keegi mulle nüüd loomakaitset kaela). Inimese instinkt muidugi sunnib sel puhul enda kaitseks küüru tõmbuma ja selga pöörama, aga hüppamisest-küünistamisest lahtisaamiseks tuleb käituda vastupidi. Silmside, karm sõnaline keeld + põlv. + järjekindlus.
Ei, rihmas ta ei hüppa mu peale kunagi.
KustutaJu ta on selgeks saanud, et siis käib mu jõud temast üle või midagi =P
Ja kui ta lahtiselt on, ma saan öelda, et kurat, lõpeta ära, ei tohi! Aga ma ei saa teda kätte, et nt maas pikali kinni hoida.
Põlvega rindu? Hmmm ...
Muide, mina ei tõmba end küüru ega pööra selga ka, ma käitun nii, nagu polekski haiget saanud, aga koer oleks eriliselt tüütu.
Mida ta ongi. =P
Aga raha: ma ei tea, need, kel on raha, ei räägi sellistest probleemidest, mis mul on. Neil on "restos toodi poolkülm toit!" ja "tellitud diivan ei tule kohale" (=P) ja "kaotasin telefoni ära", aga mitte "omaenda koer kriimustas mul naha maha", "oli vaja riidesse panna, aga ei viitsinud kapi juurde minna", "pea valutab JÄLLE ja kui ovulatsiooni ja menstruatsiooni vahel jooksmas käia, on vaja uriinipidamatuse sidet, sest muidu on püksid märjad" või "hernevedelik venis, kuigi herned lõhnasid okeilt, ja mu elukaaslane palus mul tungivalt neid mitte süüa".
Ahaa, OK, sa käitud nii nagu polekski haiget saanud - aga Totoro siis ei teagi vast, et ta miskit valesti tegi? Proovi käituda nii, nagu tegelikult on - või keera veel vinti juurdegi, et said JUBEDALT haiget? Ja samal ajal ole kuri ka?
KustutaP.S. Põlvega rindu kõlab karmilt, ma tean. Aga ma kasutan seda isegi kutsikate puhul - NB! Ma ei LÖÖ, vaid tõmban jala konksu, ja kutsikas, kui tahab hüpata, hüppab ISE vastu mu põlve, ja otsustab ISE, et ei, ei ole tore. See pole mu enda väljamõeldud trikk, kümned kasvatajad-koolitajad, keda tunnen, kasutavad seda.
Ja rahast - ma jään enda juurde, et kõikidega, nii rikaste kui vaestega Juhtub Igasugu Asju, venivast hernevedelikust roidemurruni vms, aga inimesed kajastavad avalikkuse ees oma Juhtumisi selektiivselt. No näiteks inimesel, kel diivan kohale ei tule, on tõenäoliselt ka mõned muud väiksemad või suuremad mured, aga blogimiseks tundub diivan antud hetkel sobiv teema. Või hernevedelik. Või külm restotoit.
KustutaAh, hernevedeliku peale sain lõpuks aru, mis juhtumiga mina siin mängu tulin.
KustutaAga ma ise ei näinud seda ee... eluraskuse? näitena, vaid pigem näitena sellest, kuidas mu uudishimu kipub aeg-ajalt enesealalhoiuinstinkti varjutama. Eriti kui ta on kombinatsioonis juurdunud tundega, et toitu ära visata on paha (ja see tunne ei küsi sellest, kui palju mul raha on).
Kui ma õigesti mäletan, siis veniva hernevedelikuga samal perioodil esines mul ka sellist poolkülma restoranitoidu rubriigist probleemi nagu "poes on ümberpaigutuste käigus odav Pineau de Charentes koodistamata jäetud, nii et seda ei saa osta, aga mitte miski ei sobi rabarberikoogi kõrvale paremini, nii et mida ma ometi rabarberikoogi kõrvale joon, kui ma kujutan samal ajal kogu aeg ette, kui hästi ta Pineau de Charentes'iga sobib?"
ja kui "oli vaja riidesse panna, aga ei viitsinud kapi juurde minna" käis selle kohta, kuidas ma pükse selga (mitte jalga) proovisin, sest need olid kapist juba väljas, siis selles ei näinud ma ise üldse probleemi, vaid see oli pigem tavaline fantaasia, nagu kõik need, kus ma satun üksikule saarele või paralleeluniversumisse, kaasas ainult see kraam, mis parajasti hetkel ütleme 1 meetri raadiuses on (raadius varieerub neis fantaasiates otse minu küljes olevatest asjadest kuni korterini).
Kustutaminu puhul igatahes pädeb Epu hinnang, et elus on samal ajal üht koma teist, suuremaid ja väiksemaid probleeme, aga ma valin välja need, mille arust minu arust on äge blogida. Võimalik, et neist moodustub pilt, kellena ma tahan ennast näidata. Või kes ma tahan olla.
KustutaNo mitte probleemid, aga asjad ju juhtusid? =)
Kustutahernevedeliku lugu ei näe ma isegi millegina, mis juhtus, vaid "vaadake, mis inimene ma olen, tahan kõike suhu toppida, isegi kui kahtlane". See maitsmise teema oli ju otsustamise, mitte juhtumise küsimus (sest "juhtus" tähendab minu jaoks midagi, mis ei sõltu minu otsustest).
KustutaVõi okei, see, et vedelik venima läks, tõesti juhtus. Aga see väljendab pigem seda, et raha oli ülearu ja toit sai külmkappi nii kauaks seisma jääda.
Oh, asjad muudkui juhtuvad, kõigiga juhtuvad. Jagamisega on erinevad lood. Oma näitel võin öelda, et viimase nelja-viie aastaga sain päris piinaval moel teada, et "päris elu" ei ole vaja jagada ja ma ei pea ainult blogi silmas. Naerata, nooguta, kui tahaks kirjutada, siis kirjuta ilmast ja loodusest ning mine eluga edasi.
VastaKustutaSee pole kindlasti kõigil samamoodi. On vapraid, kasvõi sa ise, VVN, kellel näib jagamine ängi lahjendavat ja leevendavat, kuigi taas - võibolla ma eksin.
Halb asi, mis "pinnablogindusega" kaasa tuli on kirglikkuse kadumine. Veits leige on kõik. Aga võibolla on see hoopis hea, mine võta kinni, sest isegi leigus podiseb teinekord liiga valjusti.
Vaprusest – ma arvan, et vapper võib olla nii see, kes jagab, kui ka see, kes EI jaga. Teinekord on suu kinnihoidmine raskemgi kui selle lahti tegemine, aga X, Y või Z põhjustel sünnib otsus keel hammaste taga hoida. Õnneks need põhjused tulevad alati MINU seest ja on MINU valik, kellegi teise rõõmuks ma end ei tsenseeri.
KustutaSamas võin täitsa ausalt öelda, et olen blogis vägagi valikuline. Kuid ma ise ei arva, et seetõttu pinnapealne. Kaevan teinekord üpris sügavalt, aga kogu oma peenramaad ma letti ei löö :-)
Ma tegelikult olin selle kommentaariga nii pagana enesekeskne, et ei taibanud, et leiguse-pinnapealsuse-juttu võib mingil moel teiste blogijate peale laiendada. Eip, ikka endast, eksole. :D
KustutaMinu jaoks on selge: kui ma ütlen välja, siis ei ole see häbiasi, kui teema on avalik, ma ei pea seda varjama, sest avalik ju - ja seega ma väldin varjamist nagu ... eee ... ma ei teagi, mida ma veel nii hullusti väldin.
KustutaVarjata tähendab, et see on piinlikkuse, "eioleteisteasi, kannanomakoormatüksi" ja veriste aluspükste peitmise teema. Ja no EI, ma ei võta seda koormat, ei taha, ei, EI!!!!
Ma keeldun ennast häbenemast. Lihtsalt KEELDUN!
Kui ma õigesti aru sain, siis Kaamosel polnud asi piinlikkuses, vaid konkreetselt ahistajates.
Kustuta(st "inimesed, kellele on parem enda kohta vähem infot anda, et nad koju järele ei tuleks ja kallale ei tuleks", olukorras, kus see ei ole ettekujutus, vaid reaalne võimalus.)
KustutaIU!
KustutaMa ei ... ma ei teagi, mida mina analoogilises olukorras teeksin =(
Aga jah, muidugi, ma ju ka TEADSIN, et siuke oli, aga ei viinud otsi kokku.
Kaamos, ma olin juba arvuti ööseks kinni pannud, kui hakkasin TÄPSELT sama mõtlema mis sina – et olin oma kommentaaris mina-mina-mina. Et inimene ka ei õpi ...
KustutaAnyway. Siit tuleb nüüd veel paar “mina” :)
Minu puhul pole asi “varjamises”. Mittekirjutamine pole varjamine. Ma lihtsalt ei tunne, et tahaks või peaks kogu oma elu ilmaga jagama. Jagan enda valitud detaile.
minu-minu-minu poolt: mul on nii, et eriti tähtsad ja jalustrabavad asjad võivad mõneks ajaks pea segi ajada. Ma ei saa isegi õieti aru, mis toimub. Seega ei kirjuta, sest ei oska, alles siis, kui settib, on võimalik.
KustutaSenikaua kirjutan muhedatest pisijuhtumitest à la hernekissell ja pükstest varrukad.
(mitte et nüüd iga kord, kui ma millestki sellisest kirjutan, oleks mingi tsunami kuskil taustal. Aga ma kirjutan sellistest asjadest ka isikliku tsunami ajal, sest neist ma vähemalt oskan.)
asjad juhtuvad kõigiga. osad ei jaga aga põevad neid kaua, osad ei pane tähele ja seega ei oska põdeda, osad liiguvad lihtsalt edasi. väga palju eri lähenemisi on asjadele mis juhtuvad
VastaKustutaJagamise nüanssidest on eelnevalt juba kirjutatud, aga ma juhin tähelepanu ka sellele, et inimeste elud on nii erinevad + põhjused, miks üldse blogi peetakse. Tavaliselt on mu juhtumised seotud teiste inimestega ja see pole mu meelest eetiline kirjutada kellestki ilma tema loata.
VastaKustutaAinult mu endaga seonduv? ma ei tea, ma vist olen juba piisavalt vana et teada, elu on nagu on. iga tühja asja pärast pole mõtet sündmust tekitada?
Mu kass kriimustab mind pea ülepäeva, no mis sündmus see on? Täna hommikul selgus, et tal on kõht lahti. Praegu läks ta magama ja mina vaevan pead, et kuidas ta tagumik puhtaks saada ( ja ise seejuures ellu jääda). No see ei ole ju blogimaterjal?!? Keda see peaks huvitama (kui lähtuda lugejatest) ja miks ma peaks selle ajaloo huvides säilitama ( kui lähtuda endast).
Mmm ... ma näen väga olulist huvitavusekohta.
KustutaVõi noh, mu algses arutluses on ka näha, et ma mõtlen sedasi =)
"Ma ei ole ainus lollakas, kel on probleem kassi tagumiku puhastamisega, see mure on teistel ka. Täitsa sümpaatsetel ja arukatel inimestel. Ma ei ole üksildane idioot, kes ainsana ei oska ja peab ökk-asjadega tegelema ja mul ... ei, tähendab, mul EI ole midagi viga, teistel on ka samad mured!"
Loen seda ja kohe on kergem =)
See on sama teema, mis ajaloo kirjutamisel: millised teemad peetakse kajastamise vääriliseks ja millised pagendatakse ebaoluliseks. Praeguses ajalooteaduses on mikro- ja olme- jne ajalugu rohkem tähelepanu hakanud saama, varem käis trall rohkem sõdade ja valitsejate ümber.
Kustutakui seda kassiseiklust kirjeldada tagantjärele võib sel olla arvestatav meelelahutusväärtus muidugi
KustutaEi noh... treenitava looma käitumine lihtsalt "ei juhtu", seda teeb loom ise omaniku tegemise või tegemata jätmise tagajärjel :D Mitte peale hüppamist saab treenida, ei pea rihmast kiskuma või peale viskuma ja koera "karistama" vms. Aga see eeldab enne, et omanik näeb käitumises probleemi, mitte asja, mis "lihtsalt juhtub" vahepeal.
VastaKustutaMa ise töötan tiba suuremate loomadega, kelle puhul see "lihtsalt juhtub" võib inimesele olla suht traagilise tagajärjega. Ja ma ei treeni neid, ma pean nendega menetlema. Tagajärg on noh... enamasti kulukam ja väga väga palju stressirohkem ja töömahukam kõigile asjaosalistele.
tl;dr kui see su suhteliselt suur koer teistele ka vabalt joostes peale hüppab, siis sul siiski on probleem temaga, tahad või ei taha teadvustada.
Teistele ei hüppa, aga mul on probleem ka endal.
KustutaJust käisin poes, meesmüüja (kelle kohta mu poeg ütles "ta on ilmselt kõige lahkem inimene maailmas") küsis murelikult, et mis mul seal (näitas käega õla- ja käsivarrele) on?
Sabaka, vastasin ma. Ta noogutas kergendunult.
Varem ma arvasin, et noh, teismeline koer, pean näitama, kes boss on, ja viitsin teda taga ajada, lõpuks sain rihmast kinni, väänasin pikali ja huh.
Vahel läks 10 minutit selle peale.
Ja ikka võis juhtuda, et 20 meetrit edasi läks täpselt samamoodi.
Aga nüüd olen tuvastanud, et kui ma ei hakka temaga kaasa vehkima, teen kurja häält ja lähen edasi, ta taltub ja tegeleb muude asjadega.
Aga see on valus ka siis, kui ta ainult lühikest aega tremuleerib. Sest, kurat, tal on küüned ja soojal ajal ma ei ole kaitsvate riiete varjus ju!
Aga jah, kellegi teise peale ta ei hüppa. See on aint minule reserveeritud vaev.
Aa, ja "juhtus" ei olnud mitte ses mõttes, et koer on vääramatu jõud, vaid ta on nii lahke ja lembe ja mömm, kardab iga kõvemat ootamatut heli, võpatab (mitte alati, aga vahel) tabureti nihutamise peale ja on ka kuulekas - kutsumise peale tuleb alati ja istu-lama-ole nunnu (see on meil sitsimise asemel) on ka selged, kusjuures mõõdukal määral ta isegi jääb lamama, kui käsklus anda, toast ära minna ja mitte tõusta lubada.
KustutaJa siis vahel keset jalutuskäiku lambist heidab kõhuli, vaatab mu lähenemist valvsalt, siis kargab jalule, tormab mu juurde, haugub ning hüppab mulle peale.
Nagu - oleks ta üldiselt tülikas ja raske koer, oleks see käitumine kuidagi loogiline. Aga ta ei ole, ta on täielik nunnukas - välja arvatud see üks asi.
Muidu ta haugub väga harva.
KustutaÜks-kaks haugatust, kui kohtab õues teist koera ja see ei tee temast üldse välja (kuigi nüüd ta on juba ise ka täiskasvanumaks saanud ja vahel ei tee ka ise teisest välja - aga üldiselt ta tahab siiski märgatud olla). Ja kuskil kord kahe kuu jooksul hakkab haukuma koera peale, kes tema peale haugub.
Aga seda juhtub väga harva.
Ja "vait!" käsku kuulab ka suhtkoht. Kui ei kuula, me (mina või mu poeg) hoiame koonu kinni ja tal pole midagi parata.
Aga ...
...
…. Ja siis veel, et kui olin arvuti ööseks kinni pannud, hakkas mure, et äkki ma näin mingi jõhkard, kes koeri põlvedega tümitab.
KustutaAbFab, sa ilmselt töötad hobustega. Nendega ongi nii, et karistamine ei vii kusagile, võib looma totaalselt rikkuda. Ma ei ole üldse hobuinimene, aga tean, sest mu mees vägagi on. Koertega, st. teenistuskoertega, kellega mina tegelenud olen, on asi siiski sutsu teine. Rohusööja vs lihasööja, noh. Jahitav vs jahtija. Mis muidugi ei tähenda, et karistamisele PÕHINEV koerakoolitus õigustatud või tulemuslik oleks, aga teatud situatsioonis on pahateoga parlanksis olev karistus vajalik, mu meelest. St. juhul, kui koer juba TEAB, et ei ole soovitav X asja teha, aga ikka teeb. (Vabandust, vajusin taas koerakoolituse sohu.)
Ot ma pean nüüd hästi pika kommentaari vastu kirjutama aga hetkel pole aega. Ma arvan, me räägime samast asjast, aga teistmoodi veidi. Hiljem kirjutan.
KustutaMa arvan, et see, kas asi juhtub rahaga või ilma, on sageli ka tajuküsimus (ja kui raha on mängus, on palju rohkem variante, mis ebameeldivusi "juhtuda" võib).
VastaKustutaNäide eilsest päevast (kus mul juhtus ka ilma rahata müstilisi asju):
Läksin rehvivahetusse - selgus, et mul ei ole seal rehve varus (mida ma eeldasin, et on). Ja seetõttu pidin lambist uued ostma, õnneks olid seal kohapeal olemas mõistliku hinnaga.
Minu jaoks on selle loo sõnum "kui loll/hajameelne võib üks inimene olla" - mis tähendab, et siin raha poleks üldse nagu faktor; ma ei imestaks kui Triinu jaoks oleks see rubriigis "rahaga juhtub".
Sarikommenteerin.
KustutaMul oli (on) paar rikkurist tuttavat. Inimesed, kel on PALJU raha. Ja nendega juhtub kogu aeg. Kusjuures mitte stiilis "koer kraapis küüntega" või "kassil oli kõht lahti", vaid stiilis "murti sisse ja viidi teemandid ära" või "sõitsin Maserati vastu puud laiaks" või "äripartneril pandi käed raudu ja viidi vangi, ilmselt tullakse homme minu järele".
Elik inimestega, kel rohkem mammonat, juhtub tõenäoliselt ka rohkem Asju, arvan ma.
see meenutab minu liiklusvahendite-arusaama, et "auto on vahend, millega saab palju kaugemale ära eksida / ripakile jääda kui jala". à la sõidab ürgmetsa või kõrbe keskele ja siis juhtub midagi, et enam ei sõida ja katsu siis sealt jala minema saada.
KustutaOff topic - ma tegin just praegu elumuutva avastuse!!
VastaKustutaOlen siiani olnud õndsal arvamisel, et AbFabi profiilipildi hobusel on PORGAND hambus. Aga ei - see on hoopis pooltäis ÕLLEKLAAS! Ma nüüd kohe ei teagi, mis selle teadmisega peale hakata või kuidas edasi elada.
:-)
Mulle kohutavalt meeldib õlu. See on blogiavatar aastast... oh jesus. 2006?
KustutaOk ma vastan siia - pikk kommentaar tuleb ja kui ta seal vastuse formaadis kitsam ka on, on halvem lugeda. Ma ei anna lahendusi siin, niisama jauran.
VastaKustutaMa ei ole koeri kunagi treeninud. Mul on üks koer, keda ma olen treeninud ja siis koolitaja abiga, sest ta on probleemkoer (arg-ärev). See on olnud vajaduspõhine. Mul ei ole huvi käia kuulekusvõistlustel või agilitys vms. Mul on vaja, et koer funktsioneeriks teatud raamides (väidan, et seda on kõigil vaja, aga paljud ei tee midagi, sest see NIIVÄGA ei häiri neid, sest koerad ja inimesed on erinevad.)
Ma olen hobuseid treeninud ja hetkel ei tee seda ka, ma töötan hobustega ja panen nad tihti olukordadesse, kus, ee, kuidas diplomaatiliselt öelda, treeningu või käituma õpetamise vajakajäägid teravamalt silma paistavad.
Koerad ja hobused on sarnased ja erinevad. Sarnased, sest nad on sotsiaalsed loomad ja on suunatud teise looma lugemisele ja teistega koostööle. (Kassid nt ei ole - nad on ka treenitavad, aga hoopis teistmoodi, ma ei tea, kuidas, ja ma ei jaksa uurida ka. Ja enamasti meil pole otseselt vaja kasse treenida, nii et vahet pole). Koera peaks olema ses mõttes lihtsam treenida kui hobust, et koer ongi välja kujunenud inimestega koostööd tegevaks loomaks ja inimeste seltsiloomaks ja koer "loeb" inimest kohe eriti hästi. Hobune ei vahi suhu sulle, kui sa temaga maatööd teed. AGA koeri on palju ja erinevaid nii tõuti kui ühe tõu siseselt. Bassetiga sa saad ka kuulekust teha, aga vähemalt alguses kipub see olema siuke kivist vee välja väänamine, ja samas malinois on vapsee pisuhänd, selle niisama seltsikoeraks võtad, on varsti pahandus majas, sest uinuv mõistus sünnitab koletisi etc.
Ja samas on hobuseid mõnes mõttes kergem treenida, sest hobune on herbivoor ja põhimõtteliselt käitumistüübilt rohkem reaktiivne kui aktiivne, koer kipub vastupidi tegutsema – aga see võib olla ka räige lihtsustamine.
Kui treenimisest rääkida, siis ma viskan õhku julge väite, et hobune on karjaloom, aga koer ei ole. Ma väidan, et koer on seltsiloom. Tal on vaja seltsilist/ seltsilisi, kes PIGEM on inimesed, aga ta ei moodusta nende inimestega KARJA. Metsistunud koertekambad ei moodusta ka fikseeritud suuruse ja hierarhiliste suhetega karju, vaid nende liikmeskond kahaneb ja kasvab omasoodu ja nn “juhid” on koerad, kellel on “rohkem sõpru” ehk sotsiaalset krediiti. Hundikarjad jällegi on tegelikult perekonnd ja seal pole mingit alfa kuni oomega hunti, ja üldsegi, koer pole hunt. Miks ma sellest üldse räägin, on see, et see “hundikarjal on alfajuht ja koer on nagu hunt ja järelikult sa pead olema karjajuht” on täiesti vale, aga samas väga visalt surev kontseptsioon, ja see siiamaani sünnitab käitumisi nagu “pean alati enne koera uksest sisenema, muidu ta tajub, et ma olen nõrk; pean teda maha suruma ja sakutama, sest alfa karistab nii alamaid, sellest ta saab aru.” See on pask, ärge tehke nii.
Mis viib meid selleni, et hetkel populaarseim teooria on nn ressursiteooria, ehk siis sina oled selle pärast nn “boss”, et sa kontrollid erinevaid ressursse, mida koer tahab - söök, mäng, diivanil lesimine etc. Kõik hea tuleb sinult kui omanikult ja see on awesome ja ta teeb sinuga koostööd, et seda saada. Te olete nagu perekond, sa ei ole ta kuri ülemus, kellele igas olukorras automaatselt alluda – aga see pole ka ninnunännu demokraatia, kus igaüks otsustab ise, mida parasjagu teha tahab.
Teine osa, sest liiga pikk sai:
KustutaAga nüüd me jõuame selle Epu lauseni, et on koeri, keda peab ikka vahel karistama ka. Ja ma olen sellega nõus, aga ma ei kasutaks väljendit “karistama”, ma kasutaks väljendit “konkreetselt korrigeerima” - see võib mõnele tunduda mõttetu hämamise ja semantikana, et ok, kutsu vägivalda siis teise niimega, kui endale parem tundub – aga seal on minu arust põhimõtteline erinevus. Karistamine ei õpeta midagi, sest ei suuna õige tegevuse poole. Kui seda kuidagi lahti seletada: oletame, et sul on väga tugeva jahiinstinktiga koer, kellel on “siia” käsklus väga selge ja sa tunned ennast selle koeraga kuskil põllul väga kindlalt. Aga see koer näeb metskitse, instinkt sõidab kõrvakuulmise peast ja ta jookseb selle kitse järel metsa. (btw täiesti legitiimselt juhtub nii – kui loom mingile ühele asjale väga tugevasti keskendub, siis ta isegi ei kuule sind enam: ta ei eira käsklust meelega, vaid ta on kontrolli alt väljas, ta unustas ära, et sa üldse karjud seal kuskil. Meelega eiramiseks ta peaks sind vaatama, jooksu aeglustama ja siis otsustama edasi joosta.). Kui see koer sealt metsast ükskord jälle välja ilmub, siis võtad ja sakutad teda või karjud või mida iganes, et talle mõista anda, et ta käitus väga valesti. Tõenäoliselt see koer ei õppinud sellest midagi ja läheb järgmine kord samamoodi kontrolli alt välja. Või siis võtad ja paned sellele koerale elektrikaelarihma kaela. Kui järgmine kord kitse järele leegib, hüüad korra ja siis annad väikese sutsaka, mille peale koer veidi aeglasemaks jõnksatab ja siis “siia” käsklust kuulab. See ei ole karistus. See ei tee haiget. See annab koerale mingi välise müksu, mis talle meelde tuletab, et sa oled kuskil olemas, ja siis ta kuuleb su kutsumist. Jällegi – teil on “siia” käsklus perfektne, sellega pole probleeme, probleem oli, et koer ei olnud sinuga kontaktis. Keskmise inimese jaoks samas on koerale elektrikaelarihma panek loomapiinamine ja “valuga allutamine” või “karistamine” vms – ja eks ta on ka, kui sa “siia” käskluse sellega asendad ja arvad, et lihtsalt elektriimpulsside andmine koera kuidagi õigesti käituma paneb.
(Mu koeral pole elektrikaelarihma. Ei hakka kunagi olema. Ta “siia” käsklus on ka suht sitt, kui aus olla. Ta on lahtiselt ainult piiratud alal, mida ma ise tean, mujal käib rihmas. See on minu viis koera kontrolli alt väljumist vältida (juhtumisi kõige lihtsam viis.)
Nüüd kommentaari pointi juurde :D “Konkreetseks korrigeerimiseks” sa pead VÄGA TÄPSELT teadma, mida sa teed. Ja selleks sa pead teadma, mida koer teeb ja miks. Vvn, sa ütlesid, et koer on pehmo lontu, kes on üldiselt kuulekas ja vahel lausa arg. Ja siis keset jalutuskäiku varitseb sind ja hüppab peale. Mulle TUNDUB, et ta tahab sinuga mängida. Sa ise ütlesid, et ta nagu ei tee seda paha pärast. Lihtsalt – ta ei oska sinuga mängida sulle aktsepteeritaval viisil. Ja see on okei, kõiki koeri tuleb mängima õpetada – noh et kui tirimismängu mängite, siis ta sulle hambaid kätte ei lööks jne.
Ehk siis sisuliselt tegevusplaan on:
1. Tuvasta probleem - seda sa juba tegid
2. Katsu aru saada, millal ja millega seoses probleem esineb – selles osas sul on veidi segadust
3. Õpeta talle, et SEE KÄITUMINE ei ole okei (btw see “põlvega rindu” on ka “õpetamine, et see pole okei” või “korrigeerimine” selles olukorras – sa teed hüppamise talle võimatuks/ ebameeldivaks).
4. Ja see on kõige olulisem: paralleelselt õpeta talle, MILLINE käitumine ON okei. Ehk siis kui ta tahab sinuga mängida, siis a) kuidas teda peale hüppamiselt minema suunata ja b) mis tegevusele, mis oleks mõlemale osapoolele lõbus ja traumavaba
Aga… punktid 2, 3 ja 4 tegelikult ideaalis vajaksid koolitaja abi. Või vähemalt 3 ja 4. Kui koolitajat või käitumisnõustajat kasutada ei taha, siis õpeta ära üks konkreetne keelav käsklus, OLE SELLEGA JÄRJEPIDEV, kiida ülevoolavalt, kui ta sõna kuulab, ja mõtle välja, milline on see mäng, millele koer suunata. Aga kuna ma olen niisama internetis targutaja ja mitte-koeratreener, siis koolitaja leidmise soovitus oleks parim, mida anda oskan. Või vähemalt koerapädeva inimese.
Ma arvan, see mängimise idee on pädev.
KustutaSee on ka idee, millele ma ise olen tulnud (selle kõrval ka "ma olen ainus kari, kes tal kui karjakoeral on, ta üritab mind karjatada", aga mängimissoov tundub pädevam).
Ja keelava sõna õpetamine ka. Ma kunagi olin "ei!" peal, aga kuna mulle tundus mõistlik idee, et koeral on kergem teha seda, mida talle öeldakse, kui mitte teha mingit ei-asja, loobusin sellest ja hakkasin "lama" või "istu" ütlema.
Tõsi, kui ta LAMAB, et kohe mulle peale joosta, ma ei kasuta seda ka, ma lihtsalt teatan, et ei viitsi sinuga mängida, kas sa pead nii krdi tüütu olema?! Ja ilmselt ta saab mu hääletoonist aru, et millegagi ma nüüd rahul ei ole, aga millega ...?
Mu arust "ei" on kõige olulisem käsklus õpetada :D vahel lihtsalt ei tohi teha midagi, nt süüa mingit sitta, rotimürki vm.
KustutaOh, täiesti suurepärane lugemine, AbFab. Kirjutan igale su lausele kahe käega alla.
KustutaNing jaa, me peame koera pahateole reageerimise all ühte ja sama asja silmas, aga sina kasutad täpset, arusaadavat terminit "konkreetne korrigeerimine", minu oma ("karistamine") oli eksitav, lisaks ajast ja arust.
P.S. See on nüüd Totorost rääkides küll täiesti off topic, sest niipalju kui mulle VVNi postituste põhjal tundub, ei tohiks Totoro suguse “pehme” koera puhul elektririhma ligigi minna, ja NB! kogemusteta koerakoolitajad EI TOHI selle koolitusvahendi poolegi vaadada, aga kuna jutuks tuli, siis: olen oma looma sellega koolitanud, postitus põhjusest ja meetodist on siin:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/08/remote-controlled-training-collar-on.html
P.P.S. Avastasin, et viidatud postituse olen lõpetanud kuldaväärt tsitaadiga: " “Revenge and temper tantrums have absolutely no place in dog training - you must not let training turn into a spectacle of one dumb animal hurting another.” ― United States Department of Defense, U.S. Military Working Dog Training Handbook
KustutaAbFabi mainitud ressursiteooriast (“sina oled selle pärast nn “boss”, et sa kontrollid erinevaid ressursse, mida koer tahab - söök, mäng, diivanil lesimine etc. Kõik hea tuleb sinult kui omanikult ja see on awesome ja ta teeb sinuga koostööd, et seda saada”) – jaa just.
KustutaSeetõttu on pisaraidkiskuvad lood nagu “koer valvas nädalaid omaniku haual/ootas kuude viisi rongijaamas omanikku, heatahtlikud inimesed pidid loomale süüa viima” sulaselge BS - nimelt maiuspalade tõttu koer haual/rongijaamas püsiski, oleks näljane olnud, oleks ammu lahkunud. Ressursid!
Ma ei saa võtta tõsiselt sõnu inimese käest, kelle koer peab puuris elama.
KustutaRs, kui sa mind silmas pead, siis minu koer ei_ela_puuris :)
KustutaAga see ei tähenda, et sa mu nõu sellegipoolest tõsiselt peaksid võtma - igaüks valib oma nõuandjad ise ju :)