Liha ja ühiskond

Kehateema on blogides üleval. 
Filmi "Keha võitlus" ma pole näinud, aga erinevalt VÄGA paljudest "noh, jah, pakub huvi, kui ette sattub, vaatan"-filmidest kavatsen seda tõesti vaadata. 
Krt, vbla lähen isegi kinno!
Sest kehateema on minu jaoks olnud Teh Teema ja kuigi ma usun Kehasse kui oma isiksuse väga olulisse komponenti (et mitte öelda - vähemalt pool minust on Keha! VÄHEMALT!), olen enda oma nii kaua nii palju vägistanud (ka otses mõttes - mis on seks "ah, olgu, ta käib peale, pole ka nii tähtis asi, teeme ära, saan rahu" kui mitte endavägistamine?), et ... Krt, mul ei ole isegi sõnu selle jaoks. 

Päris ausalt - ma arvan, et väga suur osa mu isiksusest on kujunenud oma keha vihkamise tulemusena. "Ma olen vale!" on mu elus NII tähtsal kohal olnud. Pole piisavalt sale, pole piisavalt ilus, tagumik on liiga suur, reied on tselluliiti täis.
Mu reied olid tselluliiti täis viieteistkümnesena, vbla ka varem. Phmt ajal, kui olin sile, olin laps. Kogu naiseiga on tselluliitne olnud. 
Ja isver, kus ma olen kreeme ostnud ja kasutanud, masseerinud, teinud vahelduvdušše (väga soe ja külm vesi vaheldumisi), kuivharjanud.
Kosmeetiku juures tselluliidihoolduses käimiseks pole kunagi raha olnud, aga kõike muud olen teinud. 
Ach, muidugi trenni ka. Mul läks VÄGA kaua aega, et hakata treenima, sest see on mõnus ja rõõmus keha on rõõmus mina. Aga alla kolmekümneviiesena ma "kujundasin" oma keha ümber trenniga ja kui ei tahtnud ja ei teinud, olin enda silmis paha ja laisk. 
Ei teinud tööd, mis tähtis.
Mul olid söömissööstud. Liiter jäätist ja 200g shokolaadi vaheldumisi veisesingi ja kalasalatiga hinge alla? Minu elu. Kusjuures mitte üks päev ja siis tagasi reele - ei, see kestis päevi, kuni raha otsa sai. Phmt oli mu veepaastumine - kuidas teha heaks söömissööste? No mõnda aega ei söö siis üldse, dohh! -osalt ka sellepärast, et mul lihtsalt polnud enam raha süüa osta. 

Kunagi, kui ma perekooli lugesin - väga mitu aastat lugesin - püstitas keegi seal teema: "Kas meie kõigi sees on 90-60-90 peidus, lihtsalt sööme liiga palju?" Võis olla nt aasta 2004. Ja ma vastasin, kuidas ei, mul on PRAEGU 88-67-102, ma ei kujuta ette, mis mu elust saaks, kui tagumik 90 peale võtta. Ilmselt sureksin nälga enne. 
Aga ma ei teinud sellest järeldust: "Kehad on erinevad, olen rahul sellega, mis on", vaid: "Ma olen vale, vale, valesti, vale juba sündides, ma olen vale!"

"Anne&Stiili" loos on lõik: " Võiks tunda huvi, kust see idee pärit on. Kas see on sinu enda mõte ja kas mõtleksid seda ka siis, kui kõik su ümber oleksid pimedad?" 
No mina sain sellest, et olulised on ümbritsejad, aru. Väga aru. Üleni aru. Ma arvan, ma sain sellest aru, kui olin umbes 13 või nii. Aga ... mida see muutis? Tsiteerin iseennast: "Mina vist ei suuda lähtuda ainult omaenda isiklikust mugavusest.
Kui ma ainult sellest lähtuksin, elaksin ilmselt mingis täielises seapesas ja näeksin välja nagu karu. JA teiste inimeste (karude) peale ainult mõmiseksin!
Aga elu on mul siiski lahutamatult seotud teiste inimeste eludega, ja palju teisi inimesi moodustavad ühiskonna ja iseenda positsioneerimine ühiskonnas on minu jaoks päris suur osa elust.
Täpselt nagu hoolikas valik, kuidas välja näha, on hoiak, on ka täielik ükskõiksus oma välimuse ja võimalike kehalõhnade vastu, hoiak. Ja sel teemal võimalikke hoiakuid on mustmiljon. Ju." 
See on kommentaarist, mitte postituse tekstist, kui keegi otsima peaks. 

Iga valik oma keha kujundamisel on ühiskondlik. Ei ole VÕIMALIK elada ühiskonnas ja MITTE valida ühiskondlikult. Aga sellised nagu mina - ja meid on palju - lasevad vähemalt noores eas ühiskonnal end alateadlikult väga väga väga mõjutada ja siis vihkame iseend, sest me ei ole sellised "nagu peab". 
Me oleme valesti. 
Ja mul ei olnud vaja kaaluda oma valesuse tunnetamiseks 120 kilo või olla tavamõistes paks. Piisas 63 kilost. 62. Kõige parematel aegadel 61, midagi. 
Halvematel 64, isegi 65. Oh, saaks selle kaalunumbri alla 60 ...
Ma arvan, olin 11, kui kooliarsti juures kaalumisel 58 olin. SEE oli minu ideaal, sinna ma tagasi pürgisin. 

Noh, Peale Rongi sain kaalu alla 60. Ja pange tähele: ma ei olnud "krt, nii pole ka ilus". Ma olin: "Ega ma ometi juurde ei võta? Õlavars tundub jämedam kui varem! Krt, kas ma pean VEEL VÄHEM SÖÖMA???" 
Antidepressandid aitasid. Korraga ma ei keskendunud enam sellele, et olen VALE, liiga paks, olen paha, et end tapsin, olen paha, et mul hea ei olnud, oi, ma olen nii halb ja vale.  Siis tuli nagu kosk arusaam, et krt, ma olen ilus, krt, see äkki on teiste probleem ka, et nad mind ei hoidnud, mitte ainult minu oma, et kuidas ma ikka end üldse tähtsana ei tundnud, valesti aru sain, oh, vale mina.
Minu asi on enda eest seista, sest mitte keegi teine seda ei tee. Ja ühiskond ei ole huvitatud sellest, et mul hästi läheks. 
Ühiskond tegeleb HOOPIS teiste asjadega, muuhulgas suuremalt osalt sellega, kuidas iseennast püsti ja pidevana hoida.
Ühiskond ei ole minu sõber. 
Ühiskond ei ole ühegi üksikisiku sõber.
Minu ülesanne ei ole end ühiskonnale sobivaks teha. Sinu oma ka mitte. Mitte kellegi oma. Meie asi on ennast kuulata, omaenda tahtmisi ja vajadusi tunnetada ja pohh see muu. Ka keha osas. Ka kõige muu osas. 
Ühiskond ei ole meie sõber, kes üritab meid õnnelikuks teha. Et sobitud sisse ja oledki lõpuks õnnelik. Ühiskonnal on sinust pohh, minust pohh, me saame ainult talle vastata. Kas samaga või püüdes talle meele järele olla ja näha, mis siis saab. 

Minu kogemus on, et mitte midagi head.