Ikka mõtlen iseendast

Tundub kuidagi kohatu teatada, et lõikasin juuksed lühikeseks, aga pilti mitte panna. 
Konkreetselt lõikasin ise. Mitte kõike, juuksur lõikas, masindas ja ma olin suht rahul. Tulin koju ja olin suht rahul ikka, ent üha kasvas tunne: "Liiga ümmargune on sedasi sirgete servadega."
Nii et kolm tundi hiljem käärid ja digonaalid.
Aga aeg, millal pojalt taas pilte saan küsima hakata, on veel kahe kuu kaugusel, ja kui ma teeksin endli, peaks ikkagi tema selle mulle saatma ju ja kaasneks jube virin ja hädaldamine. 
Nii et pildiga läheb veidi aega. 
Kuigi nina otsa vinni ei tulnudki. Millest on natuke kahju. Ma armastan igasugu märke ja sümboleid kui asju, millega ajus mängida, ja see olnuks hea sümbol.
Aga et märgid, sümbolid, õnnestunud pasjansid, langevad tähed või viieõielehelised sireliõied ei tähenda midagi, usun ka. Et ma seesugustesse asjadesse ei usu, ei tähenda ometi, et ma ei võiks nendega mängitseda, onju? 

Ühtlasi olen ikka veel tõbine. Mis on korraga nördimustäratav (kaua võib sedasi kehva enestundega elada?! Kas kahest päevast ei piisa?!) ja arusaadav, sest ega ma siis ometi haigeolemise käigus PÄRISELT ei puhka. Lihtsalt teen vähem kätekõverdusi* ja käin väljas ainult ühe korra päevas. 
Miski mu sees on küll: "See ei ole päris see, mida mõtlesin, kui ütlesin, et ei sunni ennast," kuid kergem on end poole teraga sundida, kui taluda mõtet, et ma ei olegi kõike vajalikku ära teinud. 
Mõned asjad, mis ei ole otseselt "vaja! kohe!" lükkasin edasi, aga näiteks täna käisin eraldi apteegis  pojale plaastreid ostmas, sest VÕIBOLLA ta ikka otsustab täna trenni minna. 

Kuigi see on VÄGA kahtlane. 
Uued buutsad ise ei hõõru, aga kui sokk sees kahekorra läks, ta sai väga korraliku villi sinna.

***

Ei läinudki trenni. 
See-eest põrutas ta kell pool üheksa õhtul sõpradega jalkat mängima, plaastrid peal. Päris asjatu mu ponnistus ei olnud.
Ja mina jooksmas ju ikka käisin, see nii väike asi, ma ei jookse ju pikalt ega midagi ja ... 
Kas ma olen vähe loll või jaa?
Nii krdi keeruline on sundida end tegema asju, mis seisnevad millegi mitte-tegemises. 
Kuigi see ON mulle hea. Päevadel, mil ma pole pea midagi muud teinud, kui arvutiga mänginud või sarja vaadanud, on õhtul jumala hea olla. Muidu ... sellisel pehmel soojal "ei-midagi-erilist-aga-hea"- moel praktiliselt mitte kunagi.
Mitte. Kunagi.
Samas on mul ka selge arusaam, et kui ma tahan teha, ent ei tee, on mõte tegemata asjadest nii krdi piinav, et parem on ära teha ja siis väsimust kannatada. Kindel värk, nii ONGI.

Homme Kirjanike Liidu (mind võeti kunagi mai teises pooles vastu) üldkogule ma küll ei tahagi minna. ÜLDSE ei ahvatle. Vaikselt mõtlen, miks ma sinna astusin?!
Tegin seda, et neid vaimus kiita P. Helme väljaviskamise eest. Et noh, näe, on ikkagi südametunnistusega organisatsioon, kuigi tegutseb viivitades, aga no ma premeerin neid oma liikmeksastumisega siis. 
Aga kas ma IIAL kavatsen nende üritustele muidu kohale minna, kui mind eraldi ei kutsuta ja soovitatavalt esinema? Üldkogu asjus ei saagi ID-hääletada?! Peab FÜÜSILISELT kohal olema?! Bläää ...
Ise võtsin endale veel ühe koorma kaela v?!
Ok, aga vbla annavad nad mulle kergemini raha, kui ma EKL-i liige olen. 
Loota ju võib.

* Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta ja kui ei tee üldse, on see senisest kätekõverdusehulgast igatahes "vähem", kui palju või vähe ma neid ka tegin.
Tegelt tegin reeglipäraselt 250 nädalas. Ja sel nädalal mitte ühtegi. Veel.