Puhas tunne

Ma kunagi väga noorpõlves kirjutasin ja jagasin miljoni kliki puhul ka siin oma "Südamelugu". Tagasiside oli nii positiivne, et saatsin jutu "Vikerkaarele" avaldamiseks (koos ühe teise, oluliselt värskema looga), ja avaldatigi. 
(Seda teist lugu mitte.)
Siis torgati "Südamelugu" veel Eesti Novelli 2021 ka, nagu oleksin mingi kirjanik, ja kuna Eesti Novell on midagi, mida inimesed loevad, on siin mõned tagasisided.
Goodreads 
Loterii
Algernoni eraldi ei lingi, sest sealne arvustus on ka Goodreadsis olemas. Ja mis ma kaks korda näitan asja, kus mu kohta halvasti öeldakse?! Aitab ühest korrast küll.

Selle Eesti Novellis ilmunud jutu osas on mul küll väga keerulised tunded. Et kui keegi halvasti ütleb, mul on: "Krt, ma olin LAPS siis peaaegu, mida te tahate?!" Ja kui keegi hästi ütleb, on: "Aga ... aga .... aga enam ma vist ei oska ju sedasi? Jutte peaaegu ei kirjutagi enam ja kui kirjutan, inimesed ei armasta neid ju ja ..."
Ja sedasi, ühe põletava päevaga, ei kirjuta ma tõesti MIDAGI. 
Vbla luuletusi, aga neid ma pole ka aasta aega umbes juurde teinud.
Siuke adumus on, et luuletamiseks peab ikka TUNNE olema, mitte teoreetiline mõistuslik idee. 
Ka TUNDEGA saab vahel kehva luuletuse, aga ainult idee peal pole mina võimeline head luuletust kirjutama.
Vähemalt mitte sellist, mis mulle endale hea näiks.

Kuigi ... tegelikult mul ON hetkel TUNNE.
Oot ... 

Noor olin, loll olin,
maailma vaid enda
mõõdupuudes mõistsin
mõõta.
Arvasin, kõik mõtlevad hästi,
arvasin, mina olen see hädine,
kes ei saa aru.
Appi!
Oota!
Ma ei jõua jutu mõttele järele!

Läks aastakümneid.
Ei, ei liialda.
Hakkas paistma:
polegi niisama
loogikaapsud
jutu sees, sest igal astmel
rääkija kõike seletama ei vaevu.
Ongi ebaloogiline?!

Läksin täiesti raevu.

Mis mõttes keegi sedasi mõtleb,
mis mõttes on nii ajutu?!
Mismõttes seda sallitakse
ja üldse ei vajutu
ta peale üldise põlguse laam?!
MisMÕTTES sedasi saab?!
Haridus, kraadid,
mõni lausa koolitaja!
Aga edastatav on jama.
Ainult natuke vaadata vaja. 

Seejärel taipasin üsna ruttu
et inimesed lihtsalt ei mõistaGI.
Nad ei räägi ainult ebaloogilist juttu,
vaid MÕTLEVADKI ebaloogiliselt
ja oleks asi veel ainult nii!

Ei, ka nood imelised TEISED,
kes kuulavad ja põlgust ei vajuta,
ei saa aru, et loogikas on augud.
Ja mina, kes ma üldse ette ei kujuta-
nud, et niimoodi mõtlelda saab,
olen hoopis täiesti tark.
Ilmaasjata oli mark.
Ilmaasjata häda ja häbi -
olgu.
Nüüd on see läbi.

Nüüd ma talun ja olen vait.
Las elavad oma elu.
Kuid stupidity is not a right
ja kui mu varbale astub mõni raip,
ma vabandust enam ei palu,
vaid astun vastu.
Saabastet jalu.

Nii, seal oli siis tunne taga.
Jap, olen hetkel inimeste lolluse peale üsna verine. 
Aga ehk saab kõik veel korda, onju.
Loll, jaa, aga mitte kuri! Üritab hea olla nagu kõik, onjo.