Suvine malbus

Päris hea on olla. 
Maasikad ja ma olen NII ILUS (kuumalaine lisaümbermõõt kadus + kuna mul on lisaraha, lasin kulmud ja ripsmed "teha"), isiklikus elus on hästi ja lastega on hästi, kirjutan järgmist romaani, las Kader loeb seda eelmist, koos K-ga tehtut, mul on jahe, koer on tore, kass on ka ok (kuigi öösel ta mürgeldas nii, et Totoro tuli minu juurde kurtma, kuidas kass ei lase magada), rahapuudus ei kummita, jõevesi lõhnas mu eilse ujumise ajal nagu vesi arbuusivedelikuga, korraga mahe ja magus, värske ja malbe - ja ikkagi on ainult "päris hea", mitte "täiega hea". 
Nii et täiega heaks ei saagi, jah? 

Kuramus. 

Ainult siis, kui on mingi pimestavalt ere rõõm. 
KURAMUS!!!!
Kuulan Depeche Mode'i (kuumal ajal oli A-ha, ma ei tea, miks nad mulle jahutavalt mõjuvad?!) ja mõnus. 
Kuigi mitte VÄGA mõnus ning see tekitab mus vaikset lisanördimust. Et mis siis veel vaja, kuram?! 
Või see ongi see ... happy end?
Et kui miski otse halvasti ei ole, ongi käes? Ei, phmt kui peaksin sedasi veel teised 41 aastat täpselt sedasi elama, oleks see päris hea. Aga ikkagi on tunne, et ka sellisel elul peaks ikkagi mingi eesmärk olema, maitea, seitsmekümne kaheksasena kirjutan mingi tähtteose või tuleb mingi muu asi, sest LIHTSALT elamisena on see ju ikkagi pingutus. Mitte suur, aga igasugused pisikesed asjad: peaks ikka kooki tegema, muidu kingitud rabarber närtsib ära, ja kuigi pea ei valuta pidevalt, vahepeal ikka ibukas, ja esmaspäeval lähen last hoidma ja siis on mul ühele peole vaja kuidagi kohale saada ja siis seal kohapeal ellu jääda ja ... noh, elu, eks ole. 

Vat selles osas titt täiega aitaks. 
Mille nimel? No et see isik sünnitada-kasvatada!

Niih, rabarber puhastatud. Tärklise suhkru ja kaneeliga seisma pandud. Sõrmi lakkudes oli meeldiv maitse küll. Vbla pole mu jahe suhtumine rabarbrisse õigustatud? See on jäänud ajast, kui mulle rababrer väga maitses ja ma sõin seda nagu oblikaid ja tooreid tikreid - kogu aeg ja paljalt. 
Ja siis korraga viskas üle. 
Kõik hapud asjad. Ma ei pane roosa kala juurde ka midagi sidrunilist, minu arust on see hea kala rikkumine. Apelsin on veel hea ja mandariinide juures hindan just happelisust, liiga magus mandariin on "vale" nagu ka liiga magus õun, ent üldiselt annab hapukoor piisavalt haput maitset ja hapud taimed on "miks".
Aga jah - see rabareri-suhkru-tärklise-kaneeli segamaik oli meeldiv.

Vaatab, mis edasi saab. Kuna Ragne (see retsept, umbes-ühikutega, nagu mul tavaks) ütleb: "Süüa täiesti jahtunult!" läheb veel veidi aega. 
Kõht on küll tühi. Aga ootan, sest ... tahan!

Söön enne vaniljejäätist maasikatega, krabipulki ja röstsaia ja tomatit. 
Kunagi läheb ju kõht uuesti tühjaks ning siis on kook ootel.
Ma olen nii kaval.

Lähtuvalt sellest, et on suht hea, aga ikkagi mitte väga hea ja "A mille nimel?!", olen kuidagi ... veidras meeleolus. On nagu hea - ja samas on: "Kas see ongi kõik?! Kas nii jääbki?! Kas mõistetud olemise vaimustustunne jääbki harvaks külaliseks?!"
Kui mul "Lihtsate valikute" turjal natuke kuulsust tuli, mulle PÕHILISELT meeldis sellest tunne, et minust saadakse aru. Ponnistasin ja sel tõesti oli tulem - kuigi samas oli ka sellel teosel "Apike, mis raamatut sina siis lugesid?! MINA seda küll ei kirjutanud!"-arvustusi. Ent peamiselt ikkagi arvasin, et kui inimestele meeldib, nad saavad ilmsesti aru, mida ma sisse kirjutasin. ja mõni tagasiside pani ikka päris rõõmust kiljuma. Ebatäpne tsitaat: "Pealkiri on väga tabav. Valikud ei ole esmapilgul just lihtsad - ent mida sina siis teistmoodi teeksid?!"
Jah. See. Täpselt!

Aga ma kuidagi ... arvasin ja ootasin, et "Valikute" edu tähendab, et inimesed ikkagi saavad must aru. Ma ei ole üksi, meid on palju.
Ja ... ei.
See oli juhuslik vedamine ilmsesti.
Või ma ka ei tea, MIS see oli. 
Aga tunne, et nüüd on mulle kõik väravad avatud ja teed lahti, kui minust on korra aru saadud, jäädaksegi saama - see oli ekslik. Ja kuna ei saabunud seda happy endi, et mul on nüüd kõik hästi, mind mõistetakse igavesti ja ainult pisiasjades mitte, ma ei tea, mida veel oodata ja mille nimel elada.
Lapsest ma ses mõttes loobusin, et adopteerin ikka, aga ei looda, et sünnitan.
Paarissuhted ei ole mu forte, ilmselt ei saa kunagi olema. (See-eest on selge, et ei saa olla juhus minu tendents koguda aaaaaastatepikkusi väga häid ja lähedasi meessoost sõpru, kellega voodisse ei minda, aga kes on ... mu elus kõik hästi olulised.) 
Eks mul õnnestub kirjutada ja avaldada edasi, ega ma oskusi ju kaota - aga ma ei hakka kunagi olema rahvakirjanik, tuhandete lemmik. Et "Lihtsaid valikuid" osteti hästi, ma isegi ei taibanud, kui see parasjagu toimus. Ainult hiljem, kui teisi asju pooltki nii hästi ei ostetud, mõistsin, et "Võib öelda, et oleme üsna rahul" kirjastuse poolt tähendab, et hästi on. 

Noh, jah, aga lõpetuseks kinnitan veel üle, et hästi on. Tõega. Kõigega. 
Malbe ja mahe.