Ei lepi

Huvitav, kui mul on täielik vastumeelsus mõne vaimse õpetuse ees juba sõna pärast, mida kasutatakse, kas see tähendab, et pole praegu minu teema üldse, või et olen enda nii lukku pannud selle ees, et ei kannata isegi sõna, ent mul just oleks sinna suunda väga vaja kallutuma õppida? 
Niipea, kui tuleb juttu alandlikkusest ja leppimisest, mul tekib: "NOOOOOOOOOOOOOOOOOO EI!!!!" ja ma tahaks kriisata. Röökida taeva poole alistumatust ja leppimatust, rebida rinna paljaks, tapke, kui tahate, mina omast ei loobu. 

Vahepeal leidsin selle koha endas ja maailmas üles, et öelda endale täiesti siiralt: "Aga see ongi hea. Nii ongi hea."
Aga siis hakkasin taas valust mõtlema ja kuidas ma ka mõtlen, vingerdan, karikate emandat loen (tal on selle kohta mitmeid häid poste, kuidas valu ei ole valu, sest see on nii ajutine, kui oled ilma kehata, on valu lihtsalt teoreetiline), mu sees elab nii suurte tähtedega KANNATUS ON HALB, VALU ON VALUS, et ma ei suuda sellega leppida.
Ei suutnud juba koolieelikuna. 
See oli väljakannatamatu. 

Igasuguste asjadega muidu suudan. Leppida. 
Et K ei saa mind ära parandada, isegi kui tahab. 
Et mina ei saa teda ära parandada, ükskõik kui väga ma seda tahan.
Et Totoro kardab teisi koeri, kuigi samas need meeldivad talle ka. Ta kardab.
Et ma pidin viima endale uue konipurgi.

Ent kui teemaks on "kellelgi on valus", mul ei ole "nojah, elu on selline, et vahel teeb haiget". Mul on "see on nii halb!!!!"
Ainsa erandi tegin endale, aga enam ma pallllllllllllllju aastaid ei tee seda ka.
Ka minu valu on halb. Valu on HALB!

Jah, ilma valuta sureks imetajad kohe välja. Vaimne või füüsiline, phmt üks asi ju: märguanne, et nii ei ole hea, tee teistmoodi. 
Õnnetuseks ei ole alati kohe selge, mismoodi tegutseda sedasi, et ei valutaks, ja no ... valu on valus. Mul ei ole lõputu valu ja surma vahel valides kõhklusi ka.
Misiganes, et ainult valu lõppeks. 
Ja ilmselt on mu empaatiavõimetuse ere ilming (s.t. ma ei tunnista, et oleksin empaatiavõimetu, aga mingi point ses Rentsi teoorias samas ON) põhmt, et teeksin sama valiku ka teistele, kui vaja oleks, isegi kui NEMAD tahaksid elada. 
Noh, kui nad sõnaselgelt ütleks, et ükskõik kui valus on, nad tahavad võimalikult kaua elada, ok, siis ma muidugi ei otsustaks surma kasuks. Ent sõnastamata enesestmõistetavusena oletaksin küll, et keegi ei taha ju ometi valu, ülejäänud elu kohutavates valudes või mitte-elu pole üldse mingi valikki, dohh.
Jep, mina olengi see, kelle arust coup de grâce on päriselt halastus. Mitte iroonia ega julmuse maskeerimine, vaid päris halastus.
"Lihtsate valikute" arvustustes oli siin-seal ohkamist, kuidas tulevik on hirmus ja kellegi piinadest päästmiseks tuleb ta hukata ja oo, kohutav. Ma olen ikka veel: "Oot, kuidas see nüüd nii paistis teile? Kui sai kiire lõpu teha, ilusti puhtalt tappa, see ONGI ju hästi?!"

Ehk ainus, mis MULLE autorina muret tegi, oli tahtmine kindel olla, et keegi ohvrit tagasi ei too, et talle veel valu teha. Nägin vaeva, et SEDA kindlaks kirjutada, sest enamiku aega toda romaani luues olin sügaval sügaval depressioonis ja kõik läks mu meeltes hukka ja jubedaks. Kui miski saab minna halvasti, see ka läheb, ja kui miski ei saa minna halvasti, ikka läheb. 
Viimane versioon (peale kosmeetiliste muutuste, mis toimetajaga koos tegime), mis EKL romaanivõistlusel võistlema asus, oli palju helgem, rõõmsam ja sõbralikum kui enne olnu. Selle kirjutasin vanast ümber, antideperssandid peal, konkreetselt mõttega: "See on nii ühe-naise-maailm, kus ta üksinda ja üksinda ja üksinda kõigega võitleb, peaks talle ikka mingid päris hoolivad sõbrad ka tegema, nii nagu seni on rõve ja valus ju!"
Ja ma olen ikka veel: "Oot, SEE on teie meelest sünge ja hirmus raamat?!?!?!?! SEE?!?!?!" 

Eih, uut raamatut ei paista. Kui saab minna halvasti, läheb - ja K murdus vahepeal katki. 
Mis noh --- ei ole tore kuidagipidi ja et raamat hilineb, on sealjuures väike mure.
Jah, mina tema asemel võtaksin need pildid, mis enam-vähem valmis, laseksin need mustvalgeks, ok, olemas, läheb. Aga tema ei ole mina ja no - ma siis ... lepin?
Selliste asjadega suudan leppida. Aga kuskil on piir, punane joon, kui soovite, millest ma ei suuda üle minna. Lepitav asi, lepitav asi, lepitav asi - ja EI MA EI LEPI SELLEGA ÜHESKI VORMIS, ei kompromissidele, ei mahendustele, EI. 
Elusatel olevustel on VALUS ju!
EI LEPI!!!

Samuti: nägin Tütarlapse jalga. 
Issssssssssssssver. 
Nii. Kuradi. Hirmus.
Et temaga sedasi juhtus. 
See kruusitäis tulikuuma chaid, mis tema reiele ümber läks, oli SUUR kruusitäis.