Sisemonolooge

Ma tahan et ta armastaks mind!
Ta ju armastabki.
Ma tahan, et ta armastaks mind sellena, kes ma olen, päriselt!
Ta ju armastabki.
Ma tahan ... nojah, ma tahan, et ta tahaks koos minuga olla!
Ära liiga palju ka taha. Kas sa ise tahad aina teiste inimestega koos olla?
Aaaach, ma ... olgu, ma olen tegelt rahul.

Kuigi on öö ja ma ei saa magada. Käisin pesus, sest midagi pidi ju tegema. Sõin ühe pirni. Võibolla peaks veel midagi sööma, sest see on enamasti nälg, mis mind öösel kell pool neli ärkvel hoiab. 
Ru oli väga häiritud, kui ma kell kolm, pärast pesemaskäiku, otsustasin tekikoti ära vahetada, kuigi tema oli seal teki sees mõnusasti magamas. Kui kott oli ära vahetatud, ta kurises küsivalt ja ronis siis teki peale magama tagasi. 

Varem õhtul õppisin Poeglapsega koos keemiat. Õppisimegi koos, mina ei mäletanud keemiast midagi peale selle, et mitteorgaaniline keemia oli lihtne. Millise avalduse peale poeg urises ja ei tahtnud, et ma veel midagi ütleksin, eriti kui ma olin ka avaldanud arvamust, et kõik on perioodilisuse tabelis kirjas, phmt tuleb lihtsalt sealt maha kirjutada.
Peab ütlema, et tema perioodilisusetabelist ma ei leidnud kohta, kust vaadata laenguid. Aga kui ma murelikult õpikut läbi lehitsesin, et leida, mida ma valesti mäletan, kus need siis on, Poeglaps halastas mulle ja tõi välja teise, eraldi lehel tabeli, kus OLID laengud ja siis eraldi mingid ioonid, mille laengud ka ära olid toodud. 
Olen nüüd veidi segaduses, sest mina sihukesi asju küll ei mäleta nagu eraldi laengutetabel ja eriti eraldi ioonilangute tabel. Aga samas oli tal abi sellest, kui mina pobisesin: "Ömm ... no mina teeksin seda vist nii, vaata, aines peavad need laengud klappima, negatiivne ja positiivne peavad nulli andma," ja "Ei, korrutamine on alati teema, see ongi asja mõte!", sest siis ta sai kaasamõtlemisega toime. K andis talle valmis vastused kätte nii keeruliste noolekeste ja vahetehete abil, et isegi mul oli raske saadetud pildil jälgida, mis kus ja kuidas käib. 

Kuigi ma põhimõtet nagu teadsin - võrrandite tasakaalustamine tundus mulle alati lihtne. 

Vist ei olegi kirjutanud, mida Tütarlaps veel teeb, peale selle, et valas endale keeva vett peale. 
Noh, ta teeb nüüd lõpuni Otsa kooli, kus ta alul üritas keskkooliga paralleelselt käia, ent kui ta nii haigeks jäi, et isegi oma 37. ei jõudnud eriti, ta võttis Otsast akadeemilise. Ja lisaks, kuna peale keskkooli minnakse ju kas veel kooli või tööle, leidis töö ettekandjana Tokumarus.

Ma tunnen end natuke süüdi tema ees, Poeglapsel on mind nii palju rohkem kui Tütarlapsel, kui tema 15 oli.
Aga ma aitasin teda prantsuse keelega vähemalt. 
Nad on nii pagana oivalised, mõlemad ...
Ja on hulk inimesi, kes saavad kaks last ja neile piisabki sellest. 
Kui ma lapsendan või hoolduspereks hakkan, ma niigi olen neist sammukese ees ja need kahe lapsega inimesed on täiesti normaalsed rahva silmis!
Krt, ka kirjandus vanast ajast rääkides on TÄIS lausa ühelapselisi peresid ja keegi ei imesta, mis neil vanematel viga oli! 
Peale minu, tähendab. Mina küll imestan. Mõtlen, et kas naine jäi reesuskonflikti tõttu viljatuks või milles asi.

Hoolimata oma seiklustest kuuma veega (kes, kurat, peale minu tütre teeks endale keskööl taskulambi valgel chaid, sest kui tuli põlema panna, on alasti tunne, kõik näevad???) läheb tal hästi ja ta on suur D&D entusiast. Keskmiselt kolmest jutuajamisest kahes keskendub Tütarlaps rääkimisele, mis ta tegelane tegi ja kuhu läks ja mis plaanid tal on. 

Krt, kui ma lähen veel korra õue suitsu tegema, äkki peaks koera ka kaasa võtma? Kell on juba 4 öösel ja siis ma saaksin hommikul rahus väljaminemisega venitada?