A mine

Mõtsin oma eilsele käitumisele.
(Ei midagi hullu, lihtsalt läksin Kga väga teravaks teemal "kui ma ei meeldi sulle sellena, kes olen, palun väga, ära suhtle.")
Siis mõtlesin oma käitumistele läbi ... noh, elu. 
Siis püstitasin teooria. 

Ma olen valuga nii harjunud, et kui seda on vähem, jooksen rinnaga peale igale suvalisele takistusele ja teravikule. Sest noh - ma ei karda, et valu jälle tuleb.
Ma tean, et tuleb.
Ma tean, et tuleb palju pikemaks ajaks, kui lühikesed valutud perioodid. Ja kui mul parajasti ei ole baasvalu, vaid ainult kohatised teravad sööstud, on tunne: "Kuulge, on see kõik? Ma suudan PALJU rohkem kanda!"
Ja ma ei hoia tagasi, ei pehmenda, ei naerata. Sest noh - praegu on meeleolu nullis. Woohoo! Mitte miinus kaheksateist ega miinus 24, NULLIS! Sellest võib palju palju külmemaks minna ja ma olen ikka veel funktsioneeriv! Läheb, teen ära, MA VÕIN!
Millega ma ei arvesta, on kliima üldine jahtumine LISAKS väikestele külmasööstudele. Ehk kui nullist läheb asi korraks miinus kümne peale, on väga okei, mingit probleemi pole. 
Mida?! See just eile juhtus, mul on värske mälestus - ja juba on hea tagasi.

Kui mul läheb päris rõvedaks, nt võrgupäeviku kommentaaride mõjul, miinus viisteist on baastemperatuur ja siis tuleb kümme-viisteist miinust otsa, on see VÄGA raske kanda. Kurat, mul oli NIIGI vastik olla, taibates, et see suvine fling on otseselt ebameeldiv, ma ei taha temaga koos olla ühes ruumis ka mitte, lihtsalt nii halb - ja siis saada siit veel "ma olen halb inimene, sest ma ei taha temaga mingit tegemist teha, laps või ei!" oli ...
VÄGA rõve.  

Vahel võib ka juhtuda, et baastasemel on temperatuur null, nii kerge on olla, ent sööst viib miinus kümnest, mis on veel jumala okei, miinus kahekümne viie peale.
Siis on rõve. Ja kui siis veel toksitakse, paar kraadi ja paar kraadi, on asi miinus kolmekümne viie peal ja ma ei saa ARU enam, miks ma pean seda taluma. Nagu ... miks inimesed teevad seda mulle?! Kuidas nende arust on okei olla minu vastu nii kohutav ja lisaks uskuda, et see olen MINA, kes on halb ja kuri?!
Nagu ... maksimaalne dissonants.
Ma lihtsalt ei saa aru - ainult kui mõtlen, et nad ei saa aru, et valu on valus, natuke mõistan. Kuid kui mõtlen, et nende põhiidee on "miks sa, mölakas, aru ei saa, et valu on valus teistele?!", ma olen "AAAAAAAAAÄÄÄÄÄRRHGG ... MINA ei saa aru?!?!?!?!?!"
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Ja nii ongi. 
Ma ei saa aru.
Situatsioonist, kus ma saan kaela selle eest, et ... oleksin nagu samasugune, kui need kaelavalajad.
Kuigi tegelikult ju ei ole. 

Ok, aga tagasi selle juurde, kuidas ma ei karda. Kui mul on vähegi hea olla, laon kohe (vaadake juuresolevat pilti, see tähendab, postitust, eks ole) letti kõik valusad ja verised teemad, millel varem sõna ei võtnud, sest noh - ma suudan kanda nii palju rohkem, kui just praegu mu õlul on. Ma võin!
Ja siis viib tagasiside mu miinus kümnesse, miinus kahekümnesse, miinus kolmekümnesse ja ma ei saa aru, kuidas inimesed nii julmad on ja samas ütlevad, et MINA olen julm. 
Kuidas ... Kui ma postitan ahastavaid asju, sest ega ma valu ka varja, keegi ei sõima. 
Ok, vbla mõni Toomas Kadarpik vahel harva v.a., aga no selle ma kustutan ära lihtsalt. 
Aga niipea, kui mul on parem, lennatakse peale ja hakatakse taguma.
Jah, ma ise olen lollilt vapper ja provokatiivne.
Kuid ma olen MINA. Ma ei hakka kunagi olema keegi teine. Ja kui inimestele meeldib paremini katkine ja õnnetu mina, kes ei jaksa hingatagi, seepärast ei võitle, kui inimesed teevad mind pidevalt katki, sest olen nii palju toredam, kui ma katki ja valust hingetu olen, see on NENDE viga.
Mitte minu oma. 

Ma ei saa sellest hästi aru. Aga mõtlen, et see on nõme.