Kaks klaasi veini on minu hetke parasmõõt. Jääb purju, aga mitte jubedalt purju. Üks mu sõberpoiss oli kooli ajal kõva kakleja. Õpetajatel oli koolis suitsuruum. Minust võibki viis aastat kohtumata ikka jätkuvalt kütkestatud olla. Olgu, kui suuseks NIIMOODI käib, see ei ole enam lihtsalt osake eelmängust, see on ... no ... elu parim igatahes. Aitäh!!!! Isegi see ei seganud, et Totoro toetas armastavalt pea mulle põlvele vahepeal. Orgasmi ikka ei saa. Kuradi antideperssandid. Isu söögi järgi ka pole. Kuradi depressioon. Juba mitu nädalat söön nagu kass. Vähemalt näen selle tagajärjel välja nagu gasell. Kui koer sattub endalegi üllatuseks sügavasse lumme, ta hüppab iga sammuga ülepea-naljakalt. K on ikka täiega abiks mingiasi, võttis mu poja enda juurde, et mu kodu vbla-seksini-viiva-meeskülalise jaoks vabaks teha. Palju uusi kogemusi jooksutab mu aju ikka KORRALIKULT kokku. Või mis - ega ainult ajust jutt käi! Ma isegi ei teinud väga midagi (kuradi antidepressandid, libiido on nii all!), aga ikka on lihased täna valusad. Aga pea hakkabki valutama, ibukast hoolimata. Sest ta ei halda infohulka, mis sisestati, ära. Üldiselt ma ei näe unes vahetute sündmustega seotud asju. Ainult kui juhe väga koos. Seekord nägin. Läheks magama tagasi, ent pea valutab. Ei saa. Migreenitablett, ilmselgelt.
Kohutav hull äärmuseni imelik väga halb läks mööda, jah. Aga tegelt HEA, ei hakanud, lihtsalt "pole nii halb". Huvitav, kas varem oli ka sedasi? Ma väga hästi ei mäleta muud kui kergendust, mis saabus, kui pidev valu ära kadus. Ent peenemad nüansid jäid toona tabamata. Ja noh - kui nüüd meenutan, siis mingil hetkel jutu sees ütlesin sõbrale: "Kas ma võiks lihtsalt surra?" millele tema vastas: "EIIII!" ja see jäi mulle meelde - aga kui ma esitasin sellise, kuitahes retoorilise küsimuse, viitab, et päris hea ikka olla ei olnud, eks ole.
Enesetaputeema on nii kaua olnud mu pidevkaaslane, et ma tõesti ikka veel ei mõista, et see võiks mingi häirekell või murekoht olla. Aga märgina suudan juba võtta - et kui tahaksin aktiivselt surra, ilmselt on parasjagu halb olla. Kui minna nüansside peale, siis veider õõnes tunne rinnus on märgiks, et on halvem kui natuke. Kui siuke tunne juba tuleb, on üsna hull, võta, väga väga naine, ibukat või midagi. Misiganes aitab, suits ja looduses jalutamine, tee ära! Põhimõtteliselt on see sama tunne, mis iiveldus, ainult kraad kergem, otseselt süda paha pole, ainult ... südamik on haige =P Pole ime, et inimesed depressiooniga alla võtavad. Need, kes juurde võtavad, on ilmselt liigist, kes söövad, kui süda paha on, sest see aitab.
Ja keegi ei mõista mind. Ok, vähesed mõistavad mind =P Aga ikkagi. Nii keeruline on olla imelik - kogu aeg arvan, et teised on ju samasugused, ja siis avastan end jälle olukorrast, kus inimesed arvavad, et olen kaamel, sest ma ju sülitan vahel??? Sülitamine on kaameli tunnus! Kõik teavad, et kaamlid sülitavad! Ja jah, oma peas olen ma ikkagi ükssarvik. Sest mina ju tean, et ma pole ei kaamel ega hobune. Lihtsalt kui ma sellele pidevalt ei mõtle, unustan ära.
Pidevalt mõtlemine on abiks. Kohe läks kergemaks, kui meelde tuli. Inimesed ei ole nagu mina. Inimesed ei peagi olema nagu mina. Nad on muust liigist. Enamus neist vähemalt. Huvitav, et mõnedes valdkondades ei pane ma neile erinemist pahaks - põhiasjad klapivad, siis võib pisiasjades ka mitte klappida - aga mõned valdkonnad on nii absoluutsed, et ma lihtsalt - ei saa ja ei suuda. Eile nägin jälle oma suvist flingi. Krdi kena mees ikka, tal oli nunnu pika sabaga tuttmüts ja väntas oma rattaga, muidugi naeratas ja tegi juttu ja - aga mul on absoluutne täielik EI, kui inimene on loll. Ja ma ei saa ja ma ei suuda, tal võib olla väga hea iseloom ning puha - EI. Kõik. Ma ei suuda.
Erinevus rikastab? Ma ei tea, keda, aga mind mitte. Kahtlustan, et seal on umbes selline loogika: tal ei ole piisavalt ajusid, et näha mind sellena, kes ma olen. Nii et isegi kui ta omast arust armastab mind, ta tegelt ei armasta MIND, vaid kedagi, kelleks ta mind peab. Kedagi olematut, kedagi, kellega mul on sama nägu ja hääletoon ja veel paar sama omadust, aga kes EI OLE MINA. Ja ... mul ei ole sellega midagi teha. Ainult võõrastus ja kohutav nukkude oru tunne.
Võibolla sellised päevad teevadki minust kirjaniku? Olgu, luuletaja. Hm, mitu luuleraamatut mul nüüd ilmunud ongi? No ... kunstniku. Misiganes see sõna on. Samas, oh, kuidas ma ei salli kasti "kunstiinimesed". "Meie, normaalsed inimesed, ja nemad, kunstiinimesed" ning mul puudub samas mainimisväärne ühisosa nendega, keda üldiselt riigi silmis kunstiinimesteks peetakse, või "ulmikutega", sest ma ei oska kellegagi üks kari olla, ma ei taha, mul on halb, ma ei ole ju "üks neist", ma olen MINA ... Ja sellisena ma olen mingi Mikk Pärnitsa taoline, aint igavam, ja ma ei ole "üks nendest", vaid mina, mina, MINA.
Selline tunne, nagu ei oleks mul nahka. Mitte et nülitud, ei. Lihtsalt nahatu, nahatuna sündinud, nahatuna kasvanud, nahatult naiseks saanud ja nahatuna ka sureb. Nii palju tundmist, mida mitte miski ei tuhmista ja blokeeri. Iga õhuvool teeb valu ja samas see pole isegi VALU - see on ... liiga tugev tunne. Kõike tunneb. KÕIKE.
Mõtlen, kas seda peakski tuimestama ja tuhmistama? Äkki on millekski hea, et keegi vahel ka säärane on? Äkki peabki olema? Mingi looduse ja kõige tähenduslikkuse sisene teema, kuidas ... kuidas ... kuidas osad on vaimuhaiged, vaimust vaesed või mõlemat, ja nende päralt on taevariik ja nad lunastavad kõiksust oma kannatustega ja igapäevane Jeesus ristil üle kogu maailma.
Natuke liiga hull jutt juba? Teisel pool arusaamise piire ja sa võtad ju suuremat annust AD-sid nüüd, väga väga naine, võtad ju??? Võtan-võtan, teist päeva, aga läheb veidi aega, kuni see mõjuma hakkab. Nädal-paar. Ühtlasi kirjutasin Katariinale paar kommentaari ja mõtlesin selle käigus läbi, miks ma sel aastal ainult haige olen olnud. Ma ju ei anna endale üldse haigusest taastumise aega. Niipea, kui see otseselt vastumeelne pole, kukun rabelema. Otsustasin, et tehtud seeriate arv tehtud seeriate arvuks, nüüd võtan aja maha. Olen VÄGA rahulikult ning ei ürita ka oma normaalsete nädalate 90 hoida, vaid kui tuleb 27, on palju parem. Saan enne terveks, kui kehas midagi muud arendama hakkan. Sest keha, mis on katki, mitte ei arene trenniga, vaid läheb rohkem katki. Dohh.
Üks (aitäh!) jagas Bo Burnhamit ning kuigi ta võttis selle veerand tundi hiljem maha, ma sain just õigel ajal küüned taha ja olgu. Nüüd on mul "muusikaline avastus" sel aastal ette näidata. Jagan sedasama lugu, millest mu imeline avastamine alguse sai. Fakk, jagan isegi osalt sama sõnade väljakirjutust!
You say the ocean's rising like I give a shit You say the whole world's ending, honey, it already did
Mul ei ole seekord ühtegi pilti, ei alasti ega muidu, sünnipäeva puhul teile näidata. Pole isegi tahtmist. Mitte "olen selline, olen päris krdi hea, olen MINA, võtke või jätke", vaid "no ... olen mina, jah? Keda see huvitab? Mind ennastki mitte."
Näe, võtke üks veel:
Mul ei ole väga koomilist soont, ent noh - kui minna sarkastiliseks, siis minu mõttekus on veel pisem kui tal. Ainult ma ei lähe. Tema on mõttekas. Mina olen mõttekas. K on mõttekas.
... kuigi olen jätkuvalt segaduses valu osas. Jaa-jaa, kedagi ei oleks olemas, kui poleks valu. Valu on elu põhiosa, elu ei saaks jätkuda, kui elusatel asjadel valu hoiatussüsteemiks poleks: oot, ei, SEE on halb, kahjustume ju! PAHA, eemale!!! Ja siis mina mõtlen, et mhmh. Ok. Pole valu, pole elu - nii et planeet puhtaks pühkida oleks päris hea idee. Vihkan valu. Vihkan igaühe valu, vihkan iga raasukest valu ükskõik kus, vihkan-vihkan-vihkan! Sest mina ei saa valust eemale, sest ma tunnen valu alailma, teiste oma samuti, enda omast rääkimata. Mu hea aeg on, kui ei valuta. Nagu ... kui ma olin noor, alla 30, ma ikka siiralt lootsin, et tuleb aeg, mil mul on hea. Nagu hea-hea, nagu päriselt TORE olla. Nagu romantilised suhted ja päikeseloojang ja külma õhu lõhn ja lumes möllamine, kelgutamine, mis mitte ei kurna, vaid on mõnus, vestlused läbi öö ja embused läbi öö ja kallistused ja seks ja naervad lapsed ja ... noh, valge naise instagrammivärk.
Nüüd ma loodan, et tuleks aeg, kui ei valuta. Kõik need lumememmeehitused ja kakao ja tants läbi öö - need ei tee mind õnnelikuks. Nad annavad midagi, ent kurnavad samas tükkideks. Mõtlen: "Ma naudin seda! Ma NAUDIN seda! Mulle ju meeldib ... kurat, ma ei naudi, mul on rohkem halb, kui sellest head saan! Olgu, ma siis ei tee." Ja siis ma ei tee. Häda on selles, et pole ka midagi head asemele võtta. Isegi "olgu, olen voodis, ei tee midagi" pole hea. Miski ei ole HEA. Muuseas, kui palju voodis olla, hakkab pea ka valutama. Mu keha ei salli seesugust lahendust. Ja samas, kuna näiteks just praegu ei ole otse valus, ei ole otse hirmus, on lihtsalt väga terav väga tundlik tunne ... on kahtlus, kas mul on üldse mingit moraalset õigust tahta, et mul hea oleks. Olen nii palju selle eest sõimata saanud, et nojah. Ent tegelikult see ei morjendaks mind, kui ma samas oleksin saanud, mida tahan. Aga ma ei saa. Ei saanud enne, ei seda, toda, teda ega midagiiiiiiiiiii ja ... nii ongi. Ma ei tea, mida ma valesti teen või kus valesti vaatan või mis toimub. Ma lihtsalt tean, et kui ma midagi tahan, ma seda ei saa. Reeglipäraselt. Ja jah, ma tean ka, et midagi tahta on retsept pettumiseks ja peaks nautima seda, mis ON jne. Olgu. Just praegu mul ei valuta miski, ei näri sees, et K muga paar ei taha olla, et ma ei saa rohkem lapsi, et raamat ei ilmu, et Poeglaps ei lugenud läbi "Nimesid marmortahvlil", et Tütarlaps ei ole õnnelik, just praegu on see kõik talutav. Olgu. Ma siis mõnda aega ei taha. Kümme minutit vähemalt.
Et ma kustutasin ära eelmise postituse, ei olnud, muide, meelega. Ma tahtsin kustutada mustandeid, mida ma ei kasutanud, neid, mis olid Bo Burnhami laulude omad, sest laulu jagades tuleb nüüd lugu eraldi eri mustandina alustada, mitte ei saa pooleliolevasse teksti panna, ja siis läks see ka. Kogemata. Oh, oota, äkki saan selle NIIMOODI tagasi ...
Mul käis eile Tumen külas (ta on juuksed taas tumedaks värvinud, nii et see nimi phmt klapib) ja tegi muuhulgas mu loomadest pilte.
Mõne peale jäin mina ka.
Üldiselt ma olen natuke sedasorti, kes inimestega kohtumiste järel on omadega läbi ja olin seekord ka. Seda hullemini, et lõunauni jäi ka kuidagi magamata.
Ent samas helistasin tema õhutusel täna perearstile ja seal oldi valmis mulle isegi konsultatsioonita antidepressante välja kirjutama - tõsi, neidsamu, mis varem, aga samas ma olen võtnud nüüd nii pisikest annust, et annuse suurendamine peaks ka väga mõjuma.
Sest Tumen ütles: "Sind on vaja!" ja siis ma kohe uskusin.
Naljakas, kuidas mul on vaja, et seda öeldaks. Ise mõtlen, et ah, saavad ka ilma, saadan paar vabanduskirja netis laiali, kirjutan lastele, et nad on absoluutselt oivalised ja jee, ning saavad hakkama.
Ja siis ütleb inimene, keda pole poolteist aastat näinud, et mind on vaja, ja ma olen kohe: "Ok, psühhiaatrit ma jälle otsima ei hakka, aga perearst on ju ka!" ja helistangi ja vau.
Korraga on mul tunne, et võib küll veits vaeva näha, et elu talutavam oleks, mitte: "Ah, pohh, eks ma siis suren ära. Vähemalt see valik on alati, kui liiga hulluks läheb."
Vahepeal läks ... suht halvaks.
Kuigi ilm on jälle ilus ja puha. Tuuline, ent ilus.
Mitte ühtegi põhjust.
Aga noh, samamoodi, mittemillegi pealt, oli eelmise aasta lõpus hea olla.
Päevad algasid ka alles pärast seda, kui telefonikõne arstile ära olin teinud, ja eile pidanuks hormonaalselt üldse kõige hullem olema - aga võrreldes üleeilsega oli täiesti kombes.
Kuigi magamatusest migreeni muidugi sain jne. Ikkagi polnud vähemalt emotsionaalselt nii halb.
Muide, ma tegelt ei tunne soovi jutustada, kuidas MUL ON NII HALB. Alati just siis, kui PÄRIS halb on, väldin selle väljendamist, sest ei taha ometi olla mingi kaastunnet kerjav tüütus, eks ole.
Aga tunnen soovi imestada, KUI väga mulle mõjub välispidine tunnustus. KUI väga ma usun sõnu. (Ja KUI väga mulle ei piisa muudest asjadest. Teate küll, koosveedetud aeg, väikesed teened, kingitused ja puudutused. Nad on armsad ning tarvilised - ok, kingitused mitte - aga ei asenda sõnu. Vähemalt mitte, kui mul juba paha on.) Seda hoolimata oma pikaajalisest "keskendu iseendale", "tee, mida SINA tahad!" jne õppimisest.
Sest kui asjad lähevad käest ära, siis kõik need mõistlikud mõtted tulevad ainult jõuga tirides lagedale ja IKKA ma neid päriselt ei usu, kui keegi teine neid mulle ei ütle. Kui keegi teine ütleb, see on kinnitus, see on "mhmh, on küll hea mõte!"
(Miks ma ei armasta blogikommentaare: "See küll hea mõte pole." - mitte et mul oleks kriitikatalumatus, vaid ma reaalselt hakkan kahtlema, kas ikka on hea idee. Kulutab jubedalt sisemisi ressursse - kuid ümber ma ikka ei mõtle. Kui juba otsustasin, oli see minu hinnangul pädevaim tee, kõige otsemini kohale viiv, ja teiste kriitika muudab mulle ainult sellel astumise piinavamaks. Kuhugi mujale kui oma rada ma ikka ei lähe, sest no - mu jaoks ei ole teised teed mõeldavad. On minu tee ja teed, mida käivad teised inimesed, aga mina ei ole teine inimene. Mina nii ei saa.)
Omaenda peas ma võin mõelda, mida iganes. Kui halb on, on taga ka teadmine, et omaenda peas ma võingi mõelda, mida iganes. Kedagi ei huvita see, loevad ainult mu välised teod ja need samuti ainult nii palju, kui teised neid näevad. Kõik muu on ebaoluline.
Tean küll, et nii pole, ainult ma ise olen tähtis - ent ei tunne.
Tunded elavad hoopis muud elu. "Teised teavad paremini, mina ei ole midagi"-elu.
Ehk siis: ei olnud mu elu kõige kavalam valik minna täna järgi 3 km kaugusel asuvale pakile, kus sees sokid ja kindad ja mis lubas automaadis oodata kuni 22. jaanuarini. Oli ... pisut libe. Olen ka veidi haige. Päris kõva tuul puhus. Kas mainisin, et oli libe?
Püha kurat, kui väsinud. JA seda, pärast kodus kaks tundi magamist. Kass, sa ei sure nälga! Jäta mu supp rahule! Kass (tema nimest on saanud Karou) väidab, et sureb ja minu tuline supp on asi, mis ta napilt päästa võib. Ma olen ikka teist meelt. Kuigi et kass nii kuuma asja süüa üritas, on teatud punkt idee kasuks, et ta siiski ON näljane. Supp on hea ka. Ütleme, kui ma juba pidin jube kaugele jube libedaga kõmpima ja siis tagasi ka, vähemalt oli mul eile tehtud maitsev supp olemas ja seda annab muudkui üles soojendada ja mmm. Palju liha! Armastan liha. Ma olen vist samuti näljane - nagu Karou - sest phmt neelasin esimese poole toitu alla, maitset õieti tundmata. Lugesin One Piece'i mangat ja sõin ja avastasin, et pärgli päralt, taldrik on tühi. Vaja juurde tuua.
Poja klass läks distantsõppele v.a. need, kes on vaktsineeritud - nii et me varjame seda, et ta on vaktsineeritud, ja rõõmustame distantsõppe üle nagu lumekuningad.
Igatahes, jajah, mhmh. Olen seda postitust kolm tundi kirjutanud. Ehk: vist veidi väsinud või midagi. Eriti mõttekas post sai ka.
* See oli sarkasm. Ma olen raskelt õppimas endale kasulikumaid valikuid tegema, ent raske, RASKE on.
Kuulge, see on juba talv. Mina olen rahul. Paar kuud kartsin, et tuleb kuuajane lumi+külm (kuu aega talve on parem kui ei midagi!), ent nüüd on juba poolteist kestnud ja lõppu pole näha. Olen rõõmustatud. Sügis on jätkuvalt mu lemmik, aga pärast eelmist kohutavat suve on talv teisele kohale roninud. Niipea, kui haigus järele andma hakkas (ehk siis eile), hakkas kohe tore.
Selle haiguse järeleandmisega on seotud naljakas tähelepanek: kui mul on halb olla, tahan kogu aeg midagi teha, et sita olemise kiuste vähemalt millegi saavutamisest rõõmu tunda. Ega ma ei rõõmusta, mul on ikka halb, aga sees on "Tegutse ometi!" ahastav mootor. Kui tervem hakkab, võin vabalt võtta, sees ei ole enam sundi muudkui Teha. Et kammaan, praegu paranengi, ressursid lähevad sinna ära, ei pea lisaks hullumeelselt rabelema. Mittehullumeelselt teen nagunii. See on suht sisse harjunud värk. Elu tahab elamist nii ehk teisiti. Kuigi tuld põlema panema läksin ikkagi jalg-juurde meetodil. ... ent tähelepanek oli: kui enam väga halb ei ole, olen enda vastu oluliselt lahkem kui tõsiselt sita enesetunde puhul. Mul on need asjad kuidagi ... pöördes.
Öösel oli veel "aaah, aga äkki nad ei maksa mulle toetust, sest midagi midagi!" ja maailmalõpp, ja "see raamat ei ilmugi ku-na-gi või kui ilmub, siis selleks ajaks, kui kõik teksti kirjutatud lahedad asjad on lugejate jaoks kuskil mujal juba nähtud-kuuldud-loetud, kogu aeg tuleb neid juurde ju", aga veel und + civ ja suht rahulik on jälle olla.
Ma panen ikka veel Epule pahaks ütlust, et oi, küll mul on kerge elu, mängin videomänge. Civ on viis, kuidas ma saan valu välja lülitada, mu tähelepanu on mujal ja kuna tegu on samas täiesti tähtsusetu asjaga, ei ole mingit saavutussundi sees. Ei ole tunnet, et kui läheb halvasti, on väga halvasti. Ohutu maailm, mu puhkekoht. Inimesed ei saa ikka ÜLDSE aru!
Eile tegin kogemata sülti. S.t. plaanis ei olnud sülti teha, plaan oli keeta konti ja liha, et saada puljong ja sellest omakorda supp teha. Ent kui olin keetnud ja keetnud, võtnud kondid ja koodi välja jahtuma, et siis jahtunud kontidelt liha küljest tõmmata ja tükkideks lõikuda, oli see vedelik, mis käte külge jäi, kleepuv. Lõikasin liha ära, mõtlesin, et täna supiks teha ei jaksa, ma homme, aga panin veel korra keema, et kuivadele kiirnuudlitele puljongit peale valada, mitte pakipulbriga leppida. Ja see liha ja puljongiga nuudel oli nii kleepuv, et vedelik tardus mu suu ümber liimivõruks. Hm. Panin prooviks kausikese liha ja puljongiga külmkappi. Tänaseks on sült. Retseptis oli kirjas, et süldipuljong peab vähemalt 6 tundi keema. No ma keetsin napilt kolm. Aga ilmselt oli see seakoot kamaraga ikka nii tõhus kallerdaja, et sellest piisas. Maitseb sült nagu sült. Äädikaga hea. Kartuliga oleks veel parem, aga hakkan ma nüüd seepärast kartulit keetma, et kogemata süldi tegin! Võibolla naaatuke võiks kallerdis kõvem olla. Tund keetmist veel.
Tagasi tähelepaneku juurde. Kui olen seestpoolt tugevam, saan mõelda, et ah, küll kõik saab korda, mina ega mu loomad-lapsed ei sure nälga, isegi kui ma ei saa seda vabakutselise loomeisiku toetust, ja pole tegelikult ühtegi mulle teadaolevat põhjust, miks ei võiks saada. Aga kui ma olen hapram, näiteks haige ja/või magamata, võin kõike seda küll MÕELDA, aga tunnen ikka, et kohutav. Äkki nad otsustasid, et 2021 enam taotlusi detsembris ei võeta? Äkki mulle ei makstaks seda isegi positiivse otsuse puhul mitte 6 kuud, vaid ainult 2021 lõpuni, sest 2022 jõustus taas kord, et eelmise taotlemise ja uue taotlemise vahel peab 2 aastat olema? Äkki ... ei mõtle sellele. Sa ei saa enam midagi teha, oled kõik ära teinud nii hästi kui vähegi said, ÄRA PÕE!
Ja siis ma loen numbreid ja üritan magama jääda ja tunnen end ikkagi jubedalt. Ainult noh - teadvustan endale, et tunnen end jubedalt, sest mu keha on mu keha ning und on liiga vähe olnud. Kõik muu on lihtsalt glasuur.
MisMÕTTES ma sel aastal juba kolmandat korda haige olen??? Krt, aasta pole nii kaua kestnudki, võiksin äärmisel juhul teist korda haige olla ju??? Aga vahepeal oli peaaegu terve olla juba. Oehhhhh ... (Vt ka aastakokkuvõtte küsimust "Olid sa haige või said mõne vigastuse?" Nagu - kes krt viitsib iga haigust meelde jätta? Elasin üle, järelikult ei tapnud, järelikult pole oluline.)
Välja arvatud, kui ta parasjagu kestab. Haigus siis. Sel ajal on ta oluline ja faaakkk! Ma ei jaksa, ma ei taha, miks ma pean, faaakkk?!?!
Muide, ei pea. Keegi ei käse peale mu enda. Lihtsalt ma ise olen enda suhtes oluliselt vähem pehme südamega kui teiste. Jaa, õppisin ära, et väga karm ei tasu olla jne, kui ikka üldse ei taha, ei tee - aga kui on ainult natuke ebameeldiv, ikka ju teen. Sest natukese kannatan välja. Nii krdi raske on ennast hoida ja MITTE teha, ma ju tahan, et see tehtud oleks ja ei ole päris kohutav teha samuti?!
Hea küll, algus on tehtud sellega, et endale öelda, et ju ma siis olen haige, kuigi kõiki muid sümptome peale kohutava nõrkuse ja väsimuse on minimaalselt. (Ei, ma ei ole kraadinud, ma täpselt ei tea, miks.) (Vbla seepärast, et kui palavikku pole, on veel raskem end veenda lõdvalt võtma ja mitte rabelema nt kasvõi naatukene võimeldes.) Ma ei jaksa köögist tuppa normaalselt kõndida, vaid astun jalg-juurde meetodil.
Ausalt öelda ei saa ma eriti aru, mis kamm elektriga on. S.t. pole veel detsembri kommunaalide arvet (mul on kõik koos) saanud ja novembri oma oli täiesti normaalne. TÄIESTI. S.t. maksta tuli vähem, kui ootasin. Aga noh - kui on suur arve, vähemalt kvalifitseerun raudselt toetusele ja saan avalduse kodust ID-kaardi abil ära teha. Ei, ma ei taha, et te mulle selgitaksite, mis kamm on, et energia ei hakka enam kunagi nii odav olema kui varem, ja ma saan tõesti aru, et neil, kes elektriga kütavad, on tegelt ka jama. Lihtsalt näitan oma elektrihämmeldusega, et mul on naaaatukene aimu ka, mis Eestis sünnib.
Muust maailmast on veel vähem aimu. Ma tegelikult ei saa aru, miks inimesed huvituvad, mis juhtub Kasasthanis või Türgis. S.t. sündmustest kuuldes on inimestest kahju (loe: mul on halb olla), aga nagunii on inimestest kahju, elavad nad siis Siberis, Alaskal, Ecuadoris või Poolas. Mul on nagunii neist kahju, sest jama on paljudel nagunii ka ilma valitsevate klannide võitluse või Vene vägede sissetoomise või abordikeeluta. Inimene olla ongi raske. Elu ongi raske. Kui aga välja arvata kaastunne = phmt see, et mul on paha ja kellelgi teisel ei ole sellest parem - MIKS üldse teada? Mida ma teha saan? Mismoodi see mu elu vahetult teisiti mõjutab, kui emotsionaalselt halva tunde tekitamine? Mis krdi MÕTE sellel on?
Mul on üks fb-tuttav, kes on koroona algusest saati kogu aeg nakatumiste arve ja teadusuudiseid jaganud. Sageli emotsionaalsete karjatuste saatel: "Kas valitsus viimaks paneb keelud peale?!" ja "JÄLLE UUS TÜVI!!!" Nagu ... kuidas see maailma paremaks teeb? Tema oma? Teiste oma? Kellegi oma? Mis see ANNAB, et sa statistikat jagad Itaalia surmade arvu ja kohalike nakatumiste kõvera kohta?! Mu jaoks see on peaaegu sama absurdne kui "nemad kõik on vaktsiinikahjustuse saanud!" näopiltide jagamine. Nagu ... mida muudab, et ma seda tean?! Miks see oluline on?
Ma tegin täna palju head sööki, sest tähistame mu tütre sünnipääva. Eile tegin ka head sööki tänaseks ja käisin pojaga ID-kaardi pilti tegemas ("Ma ei mäleta, kuhu minna tuli, ma ei taha üksi, liiga hirmus!") ja jalgpalli ostmas ja keegi oli kuritahtlikult ehitanud aia sinna, kus ma üle raudtee minna plaanisin, nii et ma pidin lumisest järsakust üles turnima ning see oli esiteks raske ja teiseks läksid mu kindad lund täis ja kokku olin surnuks väsinud, kui koju jõudsin. Mispeale magasin kaks tundi, käisin napilt enne sulgemist poes ja koeraga jõe ääres ja siis tegin kooki ja panin pesu kuivama ja oot, enne koju tulemist käisin veel läbi Vaga Mamast ja tõin koju loomaliha ja aedviljadega riisi, sest Poeglaps väga tahtis ja ma olen suht pehme südamega.
Ja siis täna imesin tolmu, võtsin tolmu, koristasin kassi liivakasti ning käisin veel poes kavatsusega osta teepuuõli ja vaniljesuhkrut (ehtsa burboonvaniljega!) ja tulin välja arvega 42 midagi, sest lisaks eelpoolmainitule - 2 pudelit teepuuõli! - ostsin veel kohvi ja pesupesugeeli ja söekapsleid. Söekapsleid, sest neid oli vaja ja jess, ma vähemalt ei pidanud apteeki minema, ja teised asjad olid allahindlusega ja "nagunii läheb varsti vaja".
Olen nii väsinud, et kogu aeg iiveldab. Lapsed mängivad Don't Starve Together'it ja on rahul, aga mina ei jaksa isegi Monty Pythonit vaadata. Ei, 20 minutit ikka vaatasin enne, kui liiga-liiga ära väsisin. Püha Graali, see on mu lemmik. Ma ei tee nalja, kui kurdan, et kogu aeg iiveldab. Iiveldabki. Ok, mitte päris KOGU AEG. On pause. Ikkagi hakkab ajudele, et süda paha on ALAILMA. Nagu poleks veel piisavalt paha, eks ole.
Vähemalt läheb täna öö tulekuga külmemaks NAGU PEAB, mitte et öösel on sula ja päeval jälle kerge krõbedustundega pakane. Ma ei suuda kuidagi mõista, miks nii oli ja mitte ühel ööl, mitte ka kahel, vaid ... maitea, kümnel või enamalgi? "Kliimasoojenemine" ei anna ka vastust. Lihtsalt kummaline.
Lapsed otsustasid, et Rust saab Karru. Arvestades, et kass nagunii ei tunne nime vastu mingit huvi, ohkasin ja ütlesin, et olgu siis peale. Varjupaigas oli ta nimi Kaarel, noh, ja siis nad üritasid tekitada Kaarel-Ru või Ru-Kaarel kaksiknime. Mu poeg oli: "No "Kaarel", see on nagu kellegi kodutu tuttav, kes nüüd on töö leidnud ja enam-vähem otsa peal. See ei kõla hästi!" ja siis nad proovisid ja proovisid ja tulid lõpuks välja Karruga.
Miks nad üldse: Totoro täisnimi on tegelikult Totoro Wilhelm II. Miks selline isane nimi? Sest Poeglaps juba mitu aastat tagasi tahtis pidulikeks hetkedeks ta nimeks midagi uhkemat kui lihtsalt Totoro. Pakkus Totoro Wilhelm II. Mina: Izver see sobib nii hästi! Mu esimene koer oli Villu, lühend Villemist, ja Totoro on nüüd mu teine! Ja nii ta jäigi.
Ikka mõtlen selle üle vahel. Kuidas olen nii krdi väsinud sellest, et kogu aeg on valu. Ja samas ma vaikselt saan aru, kust tulevad kõik need: "Sa ei tohi seda konkreetset midagi tahta, see pole maailmale hea!" ja "Ära taha üldse midagi, nagu on, ON hea!" Sest kui ei ole valus, kui on ideeliselt valuta, saab mitte tahta muutust. Leppimisel ja selle nautimisel, mis on, on pointi, sest sul on võimalik nautida. Minul on: "Ma PEAN nautima, ei ole ju otse halvasti ... ei suuda, nii et ma olen mingi vilets selgelt!"
Samuti: seepärast ma tahan, et mind vajataks. Sest ma tean, mida tähendab vajada midagi või kedagi, et valus ei oleks. Midagi tahta, kuigi niigi on hea? Heh. See pole tahtmine ega asi. See on mittemiski. See on sõna otseses mõttes mittemiski võrreldes vajadusega. Sellise tahtmise saab õlakehitusega maha raputada. Sellised tahtmised on olemuselt inimese jaoks teadlikud valikud.
Ja noh. Kuna mina olen niivõrd "kui ma seda saaks, mul oleks veidi aega parem, veidi aega valutu, JAA, vajan!!", ma ei saa aru, mida tähendab midagi tahta, ilma ei vajaksin. Sest sellised tahtmised ei ole --- ei ole üldse asjad.
Kuid kui sul ei ole stabiilset valu lihtsalt seepärast, et oled sina, vist on jah natuke jube mõelda, et a) kellelgi on b) ja tal on siis vähem, kui sina teda nunnutad ja kiidad c) ja ta sõltub sellest otseselt, et kas c.1 valetad c.2 leiad kogu aeg midagi, miks teda armastada, nunnutada ja tunnustada c.1.1 ja kui ta valetamise läbi näeb, on täitsa persses, siis peabki teda päriselt armastama v??? Ja armastama sedasi, et tema ka aru saaks???
Või tegelt ma ei saa ikkagi aru, miks mind nii jube armastada oleks. Nagu ... ole minu vastu hea, kas see on raske? Või on raske see, et PEAB olema minu vastu hea, muidu on mul halb??? Krt, ma mõtlen kogu maailma inimeste suhtes ju nii. Et tuleb olla nende vastu hea, muidu on neil halb. Ja siis olen halb aint nende vastu, kes mulle oluliselt pinda käivad.
Tegelt ei ole inimestel halb, kui nende vastu halb olla v? PÄRISELT???
....emake maa ja tema imed ...
Olen muidugi enne ka palju korda üllatunud, kuidas normaalsete inimeste elu on HOOPIS teistsugune. Kuidas ilma stabiilse taustavaluta on nii krdi lihtne elada. Aga ma kuidagi ei võtnud sisse, et mina elangi valuga. Kogu aeg. Kõik mu otsused, vajadused, tahtmised, kogu mu ELU ongi täiesti teistsugune kui paljudel teistel ja nad ei saagi must aru saada, sest neil ei ole kogemust, kuidas pidevvaluga elada. Mul on see teine, valuta elu kogemus olemas, sest vahel harva ma siiski olen valuta ka püsinud. AD-d aitasid näiteks. Lapsed aitasid. Nii et ma tean, mis tunne see on. Ei, neil teistel on selgelt ka valuga kogemus olemas, aga neil on samuti: "No see läheb ju üle, mõtle rõõmsamaid mõtteid ja liigu regulaarselt" ja oehhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh.
Teate, kuidas ma vihkan lauset: "Kõik läheb mööda"? Kirega. Sest jaa, valu läheb mööda, kui ma ära suren, ma tean, aga see lause viitaks nagu, et ei pea ära surema, ikka läheb mööda - ja no ei lähe. Või noh, korraks. Mõneks päevaks. Aga päris valuta ... kui ma titt olin, aeg enne lasteaeda on mul heana meeles. Siis aeg, kui mu oma lapsed tited olid. Ja siis antidepressantide esimesed aastad. Einoh, peaaegu veerand mu elust. Aga ei, ma ei tohi ju rohkem lapsi saada, ma olen halb inimene, et seda üldse tahan, ma ei tohiks tahta ka ... Aaaaargh!
Et konkreetse põhjusega ere valu möödub, seda olen kogenud korduvalt. Aga baasvalu, see mis kogu aeg on? HÄHHHHH!!! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
