Meeleoluvaheldus

Need antidepressandid ei toimi. 
Tähendab, see ei ole üllatus, eks ole. Juba ammmmmmmu tuvastasin, et keha on nendega ära harjunud, peaks marki vahetama - aga sellega läks nagu läks. Esimene arst soovitas jäleda terapeudi juurde tagasi minna, järgmine antipsühhootikume ja perearst kirjutab mulle lihtsalt seda, mis varem oli. 
Aga enesetunne on NII HALB.
Nagu NII HALB. 

Kui suurem annus toimima hakkas, oli paar päeva parem olla. 
Nüüd on sama halb. 
PÄRIS halb. 
Krt ... suht hirmus. Raha on mul ka otsas (riik teisel katsel ei arvanud enam, et võiks mu kirjutamiste põhjal mulle pool aastat miinimumpalka maksa), ei saa ka "fakit, mul on VAJA!" tasulise psühhiaatri juurde minna.
See õudus ruudus, muide, oli tasuline. Ma maksin 80 eurot, et ta mulle tarot'st ning puhtaks keha mõjutusteta hingeks saamisest räägiks. 
Soodsalt sain. Enamasti maksab tund psühhiaatriga sajalise. Aga noh - tase oli ka vastav, nii et siit moraal: psühhiaatri pealt kokku hoida ei tasu. 

Ainult et minu variant on nüüd lihtsalt ilma läbi ajada. 
On kummaline end jälle sedasi tunda. Huvitaval kombel tuleb meelde koolipõli, mitte mingi hilisem periood, mis teoreetiliselt võiks nagu paremini meeles olla. 
Mõtlen, kas saaks selle kuidagi sõnadesse panna. 
Mõtlen ...

Ah, kuradile. Lähen parem magama. 

***

Täna on parem. OLULISELT parem. Ütleksin, et hakkan vist taas terveks saama, ainult et pole isegi kindel, et vahepeal haige olin. Lissalt hommikul oli "oo, mm, voodis nii mõnus, mm, vedelen veel!" ja no see on nüüd nii haruldane minu puhul, et läks kohe "Tänane on ilmselt hea!"-kirja.
Ei, kui ma mõtleksin halbade asjade peale, need võtaks kohe võimust, ega ma mingi raudnaine ole (veel), ent ma ei mõtle. Teadlikult. Täpselt siuke vaimuseisund on, et mõtted ei tule kogu aeg ja kutsumata peale, vaid saan lihtsalt endale öelda: "Krt, mul on hea olla, hoian seda. Tähtsam kui miski muu!"
Kui on halb, et selge oleks, ei ole süngete mõtete vältimine teema. Sest sitt on olla nagunii, täiesti suva, millele sealjuures veel mõtelda. 

Praegu võin rahulikult mõelda nt sellele, et tegin jumala hea küpsetatud seakoodi. Idee on nami-namist, aga panin poole vähem nii mett kui sinepit ning küpsetasin fooliumi all kuskil 5 tundi (öö oli, ma täpselt ei vaadanud) umbes 130 kraadi juures. Hommikul lasin lahtiselt 220 kraadise kuumusega üle - mille oleks vbla tegemata võinud jätta, sest mee tõttu muutus kamar mustaks ning kuumuse tõttu kohati mittenäritavaks - ja kokku tuli väga maitsev. 

Ja me leppisime eile Poeglapsega kokku, et ta ei tee enam süüa ainult endale. S.t. ma vahel võtsin enne ka tema tehtud asju, aga ma ei ole suur fänn ei praetud pelmeenide ega keedetud makaronide suhtes ja tema tegi mingit muud toitu ... .... .... väga harva. Ning enamasti ikkagi sõin neidki asju ainult siis, kui tema kõike ära ei võtnud ja siis jäänuks 5 pelmeeni pannile vedelema, nõõ-mee.
Aga nüüd rääkisime ja leppisime kokku, et ta teeb vahepeal sinki ja mune või tomatisalatit ka ja siis mulle samuti. 
Täna ta tegi tomatisalatit. Minu imelise seakoodi juurde. 
Muidugi maitses talle salat rohkem, sest ta ei armasta magusat maitset soolase toidu sees. Aga kui kamara ja välise kihi lihal ära võtsin, sest MULLE maitseb, oli koot ka tema arust hea. 
Kuigi ta ei taipa hinnata, kui täiuslikult läbiküpsenud ja mittenätske see on =P

Depressiooniga on see hea asi, et PÄRISELT ei olegi pettumusi. Või noh, see ei ole hea asi, eks ole, et kunagi ei loodagi, et võiks hästi minna (ja siis läheb ikkagi veel halvemini, kui ootasin ja mul on "fakit, ma ka ei suuda"), aga ei ole vaja end vaos hoida ja mitte mõelda, kuidas juhtub see või teine hea asi ja päästab mu kitsikusest, sest kui siis ei juhtu, on ebameeldiv.
Depressiooniga on pea sees täielik leppimine sellega, et jälle ei vea, ning et ei vea, pole mingi pettumus. 
See lihtsalt on elu. 
Nii et kui on natuke parem olla (nt täna) siis hoian end jõuga tagasi ka häid asju lootmast-mõtlemast, sest nagunii läheb halvasti ja siis olen veel suuremas hädas ja hingevalus, kuna julgesin loota, et läheb hästi. Ja jääbki üle mõelda seakoodist ja tomatisalatist, nõidurist (loen raamatut) ning kas peaks pead värvima või mitte.
Peavärvimisega on siuke värk, et üks sõber korraldas jaanuari lõpuks sünnipäevapidu, kus rõivastuskood oli "kuulus bändimees või -naine". Ma mõtlesin oma suht lühikestele plaatinablondidele juustele ja leidsin, et kas noor Madonna või Pink. Ja kuna mul pole säravpunast huulepulka, mis oleks noore Madonna mängimisel vajalik, jäi Pink. 

Noh, käisin juuksuri juures ära, see lõikas suht pinkja pea, mõtsin kodus ise värvida, kuigi tegelikult läks juba kiireks ning otsustasin ka, et noh, kui üldse ei jaksa, lähen, nagu olen ... kui võõrustaja teatas, et pidu lükkub kuu aega edasi, sest ta naine ja lapsed jäid koroonasse.
Nüüdseks on blond ikka VÄGA välja kasvanud (no oli juba ennegi, onjo), ent samas on valge ja tumeda kontrast ka lahe.
Eile ma kohe üldse ja kindlasti ei jaksanud värvida, käisin niisama pesus ja pesin pea ära. Ent varsti on jälle juuksed blondeerimisräpased (juukseid blondeeritakse pesemata) ja siis ma peaks suutma ära otsustada, kas blondeerida terve pea Pinki´ga sarnanemiseks (pidu nihkub taas lähemale) või ainult pikem osa, sest mulle endale meeldib sedasi. 
Oeh. 
Raske, raske ...

Ruudu Rahumaru töö 2020. aastast