Ma kunagi kirjutasin mugavustsoonist luuletuse. Kuidas mul ei ole mugavustsooni, kuidas ma ei saa aru, millest inimesed räägivad, kui nad ei taha midagi teha, sest see pole mugav ja mõnus.
Mul on nii harva mugav ja mõnus, et noh. Jah.
Proovisin ära surra, sest OMETI võiks ju olle mingi koht ja aeg, kus ei ole valus ja paha?!
See ka ei tulnud välja.
Nüüd sama asi natu teise nurga alt.
Sest käisin peol, onjo, ja lõhkusin end TÄIEGA ära. Teadsin ette, et lõhun end täiega ära, sellised üritused on kindel viis peavaluks, ahastuseks (isegi kui on hea pidu, ALATI tuleb), kurnatuseks. Aga muidugi läksin, sest ma armastan üht peoperemeest TÄIEGA ja ta armastab mind vastu TÄIEGA ja nii täielikku aktsepteerimise tunnet kui temalt ma pea kusagilt ei saa. Ja no - pidu! Mulle meeldib tantsida ja särada ja pooled inimesed, kes seal on (teist poolt eriti ei tunne), ja siis lihtsalt - lepin sellega, et nojah.
Lähen katki.
So what?
Mu jaoks on raskused täiesti suvalised asjad. Ma nagu - ei arvesta neid üldse. Sest kogu aeg on raske, kogu aeg on halb, ja natuke rohkem või vähem on pisiasjad-pisiasjad. Jah, pidu on kahtlemata raskem ettevõtmine kui ilma peota elamine, kuid vahe ei ole nagu valgel ja mustal. Vahe on nagu hallil ja veidi tumedamal hallil. Phmt hallil ja hallil, eks ole.
Nii et vahet pole: laias laastus sama asi.
See ongi mu üldine suhtumine raskustesse.
Nagu: ahah.
Nagu: nagunii tulevad. Võiks siis vähemalt toredaid asju KA tulla koos nendega, mitte et on aint raskused ja ei midagi muud.
Peol õnnestus mul endast saada täpselt üks foto ja see pole eriti meelitav.
Tõsi, vaatate seda ja saate ka aru, et ma ei üritanud selle pildi jaoks ilus olla.
 |
| Foto selt mehelt, keda reservatsioonideta armastan |
Mugavustsooni all mõeldakse vähemalt kaht eri asja ja ainult üks neist on millegi päriselt mugavaga seotud. Üks väga levinud tähendus on tal pigem... sissetallatud rööbas. Harjumuspärane mõtte- või teguviis. Umbes et väga ebameeldiv, aga teisiti ei oska.
VastaKustutaNt mul on omal ajal selles mõttes mugavustsoon olnud "ma ei meeldi X-le" või isegi "ma ei meeldi üldse kellelegi". Pole meeldiv asi, mida mõelda, see oli lihtsalt selline automaatpiloot. Tunnen end seltskonnas halvasti - ahah, "ma ei meeldi neile".
Kui sa oled kirjeldanud, kui raske on sul arugi saada, mida sa ise tahad, siis võib seda ka sõnastada, et sul on ses a mõttes mugavustsoon teiste tahtmiste püüdmine, teistele meele järgi olemine.
Mugav mitte ses mõttes, et hea olla, vaid ses mõttes, et sinna veereb ise.
(kuidas sai mul ettepoole kirja "ses a mõttes"? pidi olema "ses mõttes".)
KustutaMõtsin järgi ja ei ole nõus.
Kustuta"Mugavustsoon" on küll "tallatud rajad, tuttav", aga ka "kuna on tuttav, on lihtne ja mõnus". Kui ei ole lihtne ja mõnus, ei ole mugavustsoon, vaid "halb on küll, aga teisiti ei oska".
Nõus võib olla ja mitte olla, aga see on igatahes üks tähendus, kus seda kasutatakse. Tihti ju julgustataksegi nn mugavustsoonist väljuma selleks, et inimesel hakkaks parem olla.
KustutaSee on sisemise arengu jaoks. Et kui teha muudkui samu vanu asju, ei ärka sees midagi uut, ei kasva, ei arene ja siis uued kogemused ergastavad ja õhutavad sumbunud soojust.
KustutaMitte et "välju oma mugavustsoonist, et sul halb hakkaks", vaid "välju oma mugavustsoonist, maailmas on veel palju head, mida sa ei tunne ja ei saagi tundma, kui ise vaatama ei lähe!"
(mis minu puhul EI PÄDE mingitpidi.)
Kustutav.a ehk see, kui vahel õnnestubki teha, mida tahad, nt näljaselt süüa või väsinult puhata.
Kustutamul on endal sellesama meeldimise vms sarnase enesehinnangu asjaga mälestus olemas, et kui see saast ühel hetkel oli piisavalt maha kulunud, et terendas võimalus hakata end hoopis uutmoodi ja meeldivamalt nägema - siis oli hirmus. Et kui ma ei ole enam see kole ja ebameeldiv, siis kes ma üldse olen? see vana identiteet oli vastik, aga teist mul esialgu ei olnud ja niisiis oli sellest vanast üllatavalt raske lahti lasta.
Kustutaolen natuke segaduses, kuidas näljaselt söömine nüüd teemasse on.
KustutaMinu variandis "mugavustsoon" on see koht ja aeg ja käitumine, mis on tuttav, turvaline ja hea. Söömine tühja kõhuga ON muuseas tuttav, turvaline ja hea. Ja kui ma ei lubanud endal süüa, sest minen veel kõhnemaks, veel kõhnemaks, ei ole veel piisavalt kõhn jne, ei olnud tegu mitte mugavustsooniga stiilis "alati on vaja kõhnem olla, nii on tuttav ja turvaline", vaid rõveda enesepiinamisega, kus alati oli halb olla - kas oli halb, et olin tahtejõuetu molkus ja õgisin, või oli halb kehaliselt, sest olen NÄLJAS.
(Fakk "mul on palju rohkem energiat", FAKK! Ma ei saa magada jah, sest kõht on tühi, nii et olen poolest ööst juba üleval, aga ma ei ütleks, et see HEA asi on pikemalt kui 2 päeva.)
Et ma saan aru sellest osast, et tuttav ja turvaline, kuigi tegelt halb, tundub ikka turvaline ja parem kurat, keda sa tunned jne. Aga minu meelest sõna "mugavustsoon" ei kasutata sellistel juhtudel, vaid mugavustsoon on ikkagi "töölt koju, poest läbi, arvuti lahti, kohv /ohtra piimaga/ ja poest toodud koogike" ja sellest väljatulek kasvõi "aga täna lähen teatrisse!"
Samas kui inimene nagunii käib iga kuu teatris, ei ole teatrisseminek mugavustsoonist väljumine, vaid seal turvaliselt seepüsimine. Ja kui ta nagunii käib 4 korda nädalas jooksmas, ei ole jooksmaskäik mugavustsoonist väljumine, selleks oleks vaja mingisse teise trenni minna või rogainile või tantsima või ... mugavustsoon on "harjunud toredate asjade tegemine" minu arust.
Mind on mitu korda päästnud ytelus "parem õudne lõpp kui lõputu õudus". Asjad, mida mina nimeta)si)n lõputuks õuduseks, on aga kaaskodanikele olnud veel piisavalt mugavad välja kannatada, sest iga muutus on hirmus ja ebamugav. Seega, igasugust kohutavat perset saab mugavustsooniks nimetada. Ja inimesed mugavlevad oma piinades terve elu, näiteid oleks tuua piisavalt.
Kustutavõimalik, et ma olen siis kogu aeg sellest mõistest valesti aru saanud.
KustutaKäisin nüüd wikis ja sul on õigus jah, comfort zone on see tsoon, kus ärevuse tase on minimaalne.
Kustutakuigi ärevus ei ole sinu puhul vist hea mõõdupuu? su halbolu on midagi muud kui ärevus.
nii ta on.
KustutaKõigi mu probleemide hulgas liigset ärevust pole =P Ütleks lausa, et ma olen suht külma kõhuga.
nojah, siis ei saa kogu seda tsoonide asja sulle lihtsalt rakendada - kui see mõõdab pmst seda, kui palju lisaärevust mõjub arendavalt ja kui palju lisaärevust segab ja tapab.
Kustutama olen enam-vähem vastand - ärevus on mu pidev kaaslane, arvatavasti ma olen suurem osa ajast selles produktiivses tsoonis, kusjuures seda siis, kui ma oma elu hästi rahulikuks korraldan, nn mugavustsooni ei saa mina hoopis seepärast naljalt kätte, et iga väike asi lööb ärevuse jälle üles.
Kustutaäge pilt muidu.
VastaKustutaMa notsu paadis, arvasin siiani, et vabalt võib sitas suhtes ka mugavustsoon olla, sest teine variant (olukorra muutmine) tundub hirmsam. Jälle targem.
VastaKustutaJust äge pilt. Liikumises ja iseloomuga.
VastaKustuta