Seekord ei ole valgustus, ei ole: "Oh, ma saan nüüd nii paljust aru".
Ma põrgatan ideid omavahel ja vaatan, mis vastu tuleb, kuidas põrkavad.
Muidugi uurin ennast. Ma üldse ei saa aru, miks midagi muud uurida =D Ainult "kuidas see MIND mõjutab" on mulle mõistetav põhjendus igasugustele uurimustele.
Ei, ei arva, et eneseimetlus, oo, paha mina. Ma arvan, et uurides ennast, uurin ma
a) objekti, mida ma kõige paremini tunnen. Mu vaatlusandmed enda osas on tähelepanuväärsed.
b) objekti, mille kohta rohkem teadasaamine annab väga palju teada ka teiste sarnaste objektide kohta ning võimaldab ühtlasi märgata erinevusi mõnes asjas sarnaste, mõnes asjas erinevatega, andes ühtlasi ka võimaluse uurida, millest need erinevused - ja ma teen seda huviga. See on ka osa enda uurimisest!
c) objekti, mille täpsema adumise otsene tagajärg on minu enda heaolu ja halbolu täpsem reguleerimine (ja see on mulle kõige tähtsam asi ÜLDSE)
d) objekti, mida ma pean enda jaoks olemuslikult oluliseks
e) ...
olgu, võiksin nüüd ideid põrgatada, mitte üritada sõnasta põhjuseid, miks ma seda teha tahan?
Olguolguolgu!
Ehk siis: ma panin selle K-ga kirjutades sõnumikasti kirja ning adusin siis, et oo. Põhimõtteliselt jälle kogu mu elu paari lausega elegantselt kokku võetud!
Jah.
Kui ma midagi plaanin, loodan, millegi nimel vaeva näen, seda ei juhtu.
Alustame ilmselgest - ma TÕESTI üritasin end ära tappa, surnuks tappa, ära surra - jätkates Rongimehega ("üldse ei sekku ta suhtesse, ootan vaguralt ja kord tuleb aeg"), lapsega (kaua ma seda viimast last nüüd olen üritanud saada? 7 aastat?), K-ga (ma ikka kuni päris viimase poole aastani lootsin, et tal tuleb lõpuks mõistus kohale ja ta saab aru, et ma olen maailma parim naine ja siis seks ja nunnutused vähemalt mõned tunnid päevas ja vbla ka abielu ja lõputult kiindunud silmad teistes lõputult kiindunud silmades jms), eriti koomiliste õendusõpingutega ("lõpetan kooli ära, siis vähemalt ei ole mul mitte kunagi enam häda, et keegi ei vaja mind, õena leian tööd ALATI!") ja oi, kunagi ma rebisin end läbi keskkooli, oodates, et lähen ülikooli ja arm ja sõprus ja elu parim aeg saabub (jaaaaaa ... oma kursusega me põhmt ei suhelnud KEEGI, vahel rääkisime kohustuslikust kirjandusest ja laenasime üksteisele raamatuid v.a. üks naine, kes aina rääkis ja mus sulaõudu tekitas + elu esimene depressioonidiagnoos) ja ja ja ...
Neid näiteid on PALJU. Vastupidiseid näiteid?
Annaks ilmselt midagi välja mõelda, aga sõnastust veidi muutes saab nad kõik ikkagi mahutada sarnastesse süsteemidesse: "No ma ei arvanud, et "Lihtsatel valikutel" kuidagi hästi läheb, ma lihtsalt andsin teda igale poole avaldamiseks ja hindamiseks sisse ja sisse ja sisse, sest ma ISE arvasin, et hea raamat ja kas tõesti keegi ei ole muga ühel meelel???"
Ja läks aega.
Nüüd läheb "Devolutsiooniga" aega.
Ja no ma loodan, et see kunagi ilmub, aga ei näe selles suunas enam vaeva, sest see oleks suht ... tagamine, et ei ilmugiiiiiiii.
MIDAGI ma olen ka õppinud. Nt et tee tööd ja näe vaeva, siis läheb sitasti.
Minu kogemus on, et elus EI SAA asju ette plaanida. Või noh, plaane teha muidugi saab. Lihtsalt kui ma juba midagi sedasi tahan, et selle nimel ka pingutan, ma seda ei saa.
Ja kui ma arvan, et ei pea pingutama, see tuleb nagunii, ka ei saa.
Saab neid asju, kus eesmärki üldse pole või on see tasemel "no ükskord võiks ikka asja ära lõpetada vist" ja ma lihtsalt - teen.
Elan.
Olen.
Nii, ja siis mõtlesin, et võibolla on see kuidagi seotud nähtusega, et ebakindlad ajad tunduvad mulle toredad, turvalised ja arusaadavad. Sest kuna reeglipärased reeglid minu maailmas ja minu jaoks ei tundu kehtivat, on mus välja arenenud väga kõrge määramatusetaluvus ja kui kõik teised on: "OMG, mis nüüd SAAB?!" olen mina: "Nagu alati - keegi kurat ei tea, mis saab. Kooki tahad?"
Nii, aga miks mul on PAREM kui muidu?
(Sest mul on parem. Nagu ... ma ei hakka näiteid tooma, aga neid on paari nädalaga umbes 80 kogunenud.)
Võiks ju sedasi, et ma talun suhteliselt paremini, aga tegelt on olemine nagu ikka? Eip, mul on konkreetselt PAREM olla.
Mõtlen, et mul on muidu ikka kogu aeg tunne, et ma teen valesti. Teised ju kuidagi saavad reeglite järgi elatud? Vähemalt kui nad on siuksed suht intelligentsed, suht ilusad ja suht sõbralikud, neil läheb suht hästi ja nad ise on suht rahul. Miks mina ei saa? Mis mul viga on? Ok, olen imelik, ok, olen ükssarvik, ok, aga kurat, seda ma usun ju ka, et kõik on ükssarvikud?
Tegelt ei ole?! Tegelt on ikkagi mingi normaalne elu normaalsetele ja ...
Oot ... liiga keeruline. Lepin sellega, et olen, nagu olen ... kuid selgelt on kuidagi kergem olla teistsugune ju. Urr.
Ja nüüd korraga ei huvita kedagi, mis haridus sul on, kelle lehma lellepojaga sa koos siidrit jõid, on sul korter Kesklinnas või maja Viimsis, elukaaslane või koer ja kass - kui tuumalahmakas käib, on kõik suht võrdses seisus. Sõltuvad tuule suunast. Vbla sureme kõik koos ja mitte keegi ei saa mitte midagi teha ja kõik on täpselt ühesugused ebaolulised kübemed.
Vbla jääme ellu. Ikka endast sõltumatult.
Juhtub.
Ja mul on tunne, et ma võin olla, nagu olen. Ei ole minu süü, kui halvasti läheb, ja ei ole minu vastutus ikka sundida Kõike Hästi Minema, ja mul on nii tore.
Olen vaba. Keegi ei oota must midagi, ma ei pea tõestama, et võib mina olla, kõik on täiesti suva.
Nii hea tunne.
Või siis on asi ikka neurotransmitterites ja kriisisituatsioonis tuleb neid juurde =)
Today, experts aren’t entirely sure if depression lowers neurotransmitters itself or if low levels of neurotransmitters cause depression. What scientists do know, however, is that lower levels of neurotransmitters decrease the amount of nerve cell communication that occurs in the brain. When this happens, the brain may not receive the signals it needs to know when to fight, flight, experience pleasure, sleep, eat, reduce pain, or ease anxiety.
