Täiesti suvaline assotsiatsioonijada

Käisin pesemas. 
Suur asi, sest pole jaksanud minna viimasel ajal. Aga hakkas nii räpane olla juba, et mõtsin: nauding puhas olemisest on suurem kui väsimus. 
Jaa. Puhas on imehea olla. 
Aga lisaks on nüüd siuke kurnatus, et mitte midagi ei suuda - samas, no kui juba pesemas käisin, jaksan ikka vahest poodi ka minna? Olgu, aknaid pesema ei hakka, peegleid ka mitte, aga vbla võiks põrandat tolmuimeda? 
Ja üldse ja üldse ... ma nägin UNES ka, kuidas seisan keset oma vanematekodu elutuba ning mõtlen: "Oot, ma ei ole üldse mingeid harjutusi teinud, sest haige. Vähemalt tantsin siis nüüd energiliselt!"
Amanda Palmeri saatel. 
Kuigi mu viimase aja ärkvelelu lemmik on hoopis Dakh Daughters. 
Nad on pealegi ukrainlannad!

Kui lugesin, et vene väed on alustanud lauspealetungi ning suur (järjekordne!)Donbassi lahing on alanud, oli mu peas ainult see laul. 

Lisaks tekkis kõhtu natuke õõnes tunne ja tuju läks heaks. 
Jah, nii ONGI. Aah, viimaks on mul seletus, miks mulle meeldivad rasked, hirmsad, ohtlikud asjad! Sest panevad sisenõrenäärmed tööle. 
Suur lahing - ja mul on hea olla =(
Seepärast olengi tülpinud ja kuri teemal "mida nad erutuvad, sest auto ei lähe käima, kui neil on raha tegelt taksoga minna ja autot parandada?!" 
Sest mina ei saa mitte mingit erutust sellistest asjadest. Mul pole LOOTAGI, et hormonaalsüsteem mingi sellise asja peale muud ütleks kui: "Nojah." 

Phmt olin lihtsalt kade. 
Kusjuures, eksole, tegelt pole millegi peale kade olla, ärevus on jube tunne. Lissalt mul on: "No aga ... miks?" 
Mul oli kunagi ärevus ka. Aga ma lihtsalt loobusin sellest ja seega olen natuke ... sapine, püham kui paavst, nende pihta, kes (mitte nagu notsu, tema on äärmiselt terve mõtlemisega!) oma ärevuse räägitut tõsiselt võtavad. 
Et ärevuse tunnet - nagu depressioonigi tunnet - ei saa endalt maha mõelda, aga igasugu nõmeda sisekõne saab küll vaikima panna. Kui inimesel ei ole sees tunnet, kui keha ei ole sedasi ehitatud, et tunne on, sellest piisabki. 
Aga ma olen juba ära unustanud, et sisekõnet MITTE vaikima panna üldse saab. Et paljud inimesed võtavadki seda kuulata ja tema ennastlõhkuvaid ideid uskuda. Paljud inimesed ei mõtle oma mõtete tervislikkusele ja konstruktiivsusele, vaid mõtlevad lihtsalt seda, mis pähe tuleb.
Ja siis lähen nende inimeste peale teravalt närvi. 
Sest ... kuidas siis inimesed nii lollid on?! Isegi toredad inimesed?! Mis toimub????