Pagan, ma olen kõike valesti teinud viimasel ajal.
Ma arvasin, et mul on heam, kui miski pole halvasti ja kõik on hästi. Aga tegelikult on mul VAJA, et oleks mingi ere "halvasti" ja siis suudan palju paremini elada.
Ma saan kohe paremini aru oma valikutest ("ressursinaiivsus" oli mul endale sihilikult tehtud!), miks ma arvasin, et töö kiirabis oleks mulle ideaalne, miks ma lähen kergesti lahku ja miks mul on alailma NII HALB olnud, kuigi "midagi ei ole halvasti".
Nojah. Mul ongi vaja, et oleks halvasti.
Siis on hea.
Muidugi on vaja, et selle "halvasti" sees oleks ka eredalt "hästi" asju, ilma nendeta ei mängi välja. Jäätis üksi ei ole hea, aga ka eksam, mille eel pabistad ja siis hoolimata õppimisest läbi kukud, pole üldse hea, sööd siis pärast seda jäätist või ei.
Kui ma elan üldrahvalikult "hästi", mul ongi halb!
Kaua ja kaua ja kaua
imestasin, olin kurb ning tige,
miks minuga asjad ei toimi,
miks tuleb tagasiside,
et ma olen valesti,
kuigi ilus ja tark ja hea.
Miks tulemusi ei tule,
mis ma siis olema pean?!
Kaua ja kaua ja kaua
mingi mõistliku loogikata.
Kui teen tööd, võib minna hästi
või halvasti täiesti suvalt.
Kogemata ülejala ei õnnestu
nagunii miski ja kurat!
Isegi meest ei ole!
Mis siis, et ilu ja sarm!
Miski ei lähe, nagu ette nähtud.
Kas see on siis elu?
Kas see on siis surm?
Viimaks tuli avastus ära.
Ikka veel seedin ja rahu teen endaga:
mu sees käib kõik teistmoodi.
Madu ei hakka kunagi lendama,
kuigi koorus munast kui tuvigi.
Mul käibki kõik teistmoodi,
talv on palav ja suvigi
põud, kuumus ja suitsevad luud.
Olen tavamõistes valesti.
Olengi midagi muud.
Nüüd siis lepin, õpin ja üritan aduda,
kuidas saab elada, olles madu ja
vähemalt selge on üks asi,
mille üle aastaid kurvastasin:
mul imeliselt võib läikida soomus,
tuvid kardavad mind, sest loomus.
luuletus oli mahlakas.
VastaKustutamul sõbrad praegu paljud lähevad ATH diagnooside peale välja muidu ja vähemasti osad on suht rahul oma uue ajuga. huvipõhine närvisüsteem on nii hea kirjeldus.
Ei ole sama asi =) Aga mul võib olla küll, autismiga käib sageli koos.
KustutaLihtsalt --- lihtsalt mul oli omal ajal autismigi valgustuse tunne ja nüüd on samasugune "see seletab nii paljut!", aga ath-ga mul sellist tunnet pole. Et "seletaks nii paljut".
Ma ei tüdine kiiresti, pole raskusi asjade lõpetamisel, mul on ülevaade oma elust, olen suht meisterorganiseerija (mitte et see töö mulle meeldiks - aga ma teen seda hästi), ma ei kaota, ei unusta, ei tegutse mõtlematult (vastupidi, ma mõtlen alati ja kõigele) ning mul ei löö sel teemal üldse tulukest põlema.
Phmt ATH-ga mindaks impulsiiivselt lahku ja hiljem kahetsetaks. Mina lähen lahku, sest otsustasin nii (enamasti lihtsalt tundes, et kas ta ei armasta mind või ta ei tee mind õnnelikumaks) ja pärast on maailm lahe ja krt, nii hea otsus =)
mul resoneerus see et "ainult kriisis on hea" osa. aga see vbl on neil et "ainult kriisis on toimekas" mis vbl tõesti ei klapi
KustutaHakkasin just lugedes nutma, sest nii ilus oli. Mitte kurb, ilus.
VastaKustutaMillal ma viimati raamatut lugedes nutsin ...?
Veel üks huvitav detail: väga tükk aega on mul täiesti ükskõik olnud kõikvõimalikud ökad. Ma võtan tuimalt kraanikausi äravoolurestilt näppudega sinna kogunenud jäätmelöga, selle asemel, et ettevaatlikult tervet resti tõsta ja prügikasti tühjaks koputada, tundes vasti.kust libeduse ees, mis ka resti enda küljes. Näpp läks poes apelsine valides ühe pehmesse külge - ok, seda apelsini ei osta. Koerasita korjamine pole üldse teema, isegi kui tal kõht lahti on.
VastaKustutaJa nüüd on juba kaks korda juhtunud, et võtan karbist peoga kirrstomateid ja tundub, nagu oleks käe all kuidagi vale kuju, mispeale mu ajus vajutatakse häirenuppu. Üks tomat on halvaks läinud! Kuna ma olen mõlemal korral kontrollinud ja tomatid on kõik täiesti ok, on tegu ilmselge ajutrikiga, aga see on väga huvitav trikk. Et kuna ma olen tavalise ökaga end ära harjutanud (kuigi on jälgim kui vahepeal, raudselt, iu), tekitab aju kahlusi isegi mitteökade asjade suhtes. Et äkki on kuidagi vastik, ei tasu riskida!