Ei olnud väga mage

Käisin kontserdil. 
Vanuseks 42 olen üsna kindlalt veendunud, et mulle meeldib kontserditel üksinda käia. Ainult üks kontsert, millel üksinda olen käinud, oli "meh". (See oli kunagi aastal 1999 või 2000 Genialistid Tartus ja seal võis probleem olla selles, et ma ei läinud oma vaimus kontserdile, vaid teiste noortega samale üritusele, kus vbla õnnestub luua kirglik armusuhe.) Kui ühtegi tuttavat-sõpra kaasas ei ole, ma üldiselt suudan tunnetada muusikakollektiivi kuidagi isiklikult, vahetult, nad on just siin just minu sees, ja mina olen phmt nagu üksinda ja ometi nagu väga nende mõjutatud ja ... ohh, ma ei suuda vist seletada. 
Jah, mina olengi see tüüp, kes tantsib omaette tagareas, kui kõik teised ontlikult istuvad. Mu silmad on lavale suunatud või kinni, ma ei taha mitte midagi mitte kellestki teisest teada. 
Ega see ei olnud esimene kord, kus ma sedasi teen.
Ei, kuna ma ei kavatse lähikuudel surra, ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Võibolla on minu viimase aja tõrge Viljandi Pärimusmuusikafestivali ees ka tegelikult tõrge inimestega suhtlemise ees - kui ma kujutan ette, et saan folk otsa üksinda olla ja kontsertidel käia, võibolla lõuna ajal söömiseks laste või muu perega kohtudes, tundub see täitsa ahvatleva sündmusena. Aga niipea, kui kujutan ette päevad otsa mingite sõprade või perega hängimist või "saab tuttavatega kokku"asja, mul tuleb: "Eeeeeeeeei, ma olen kodus, hängige seal omaette!"
Kui ma olen kontserdil endaga, olen phmt iseenda ja bändiga kahekesi teises maailmas. 
Kui mingi tavamaailma-inimene on minuga kaasas, ma ei pääse sinna teise maailma ja püsin - tavalises. 
Muide, seekord oli lausa kolm inimest samas ruumis, keda tunnen, üks neist isik, kellele ma ÜLDSE ei meeldi ja kes seepärast ei meeldi mulle ka. (Phmt peamine põhjus, kuigi meie ere lahkarvamus ei olnud mittemillegi pealt - on üks inimestesse suhtumise aluspõhimõte, mis meil väga erinev on [ere lahkarvamus on kommentaarides].) Ent kuna nad minuga rohkem ei suhelnud kui tervitus ja ühe sümpaatse: "Võin ma oma koti siia panna?", ei seganud.

Muusika mulle meeldib.
Tantsida on taevalik.
Inimesed on see raske osa.
Komplimendid (muidugi neid tuleb, ma olen mina ju!) naisterahvastelt on toredad. Ilusate noormeeste pilgud samuti (seekord oli üks baarimees, kellega meil pilkudevahetus klappis, ta jälgis mind pärast mu esimest neitsiliku mojito ostu tantsimas, ostsin temalt ka teise, mitteneitsiliku moijto ja kui ta siis käis klaase koristamas, vaatas mulle veidi pikemalt silma).
Ja siis ma tahaks lihtsalt karjuda, kui mingid arvata minuvanused või mõnevõrra vanemad soome mehed tulevad juttu ajama, et ma ei ole, kurat, siin üksinda ometi teie jaoks! Minge ära!
(Mees ei olnud kole ega isegi hirmus tüütu, teemad, mil ta juttu teha üritas, olid tegelikult üsna mõistlikud, aga ma tõesti ei tahtnud juttu ajada!)
Mhmh, komplimendid ja pilgud head, aga ootus, et suhtle nüüd minuga - iu.
Kui ma tardunult lavale vaatasin ja üldse tähelepanu ei jaganud, läkski ta ära, aga see oli 10 raisatud minutit väga heast kontserdist!
Aga naiste komplimendid on ikka niiiiiiiiii-iiiiiiiii toredad!

Nii toredad!!!