Varesele valu jne

Huvitav, mitu korda ma olen antidepressante maha jätnud, saanud sellest hirmsa päevi ja päevi kestva pearingluse ja imestanud, mis värk, pea käib jubedalt ringi, miks küll?
Nagu ... mul on hea mälu küll. Aga ta võtab sisse ikkagi ainult emotsionaalselt olulisi asju ja lugusid ning süütab tulesid-helistab kelli, kui meenub, et ah! Jah! Muidugi! Mis toob kaasa, et kuna pearinglus hakkab oluline olema, kui kestab juba kolmandat päeva, olengi ka enne täis jahmatust ja segadust olnud, ent vot seal kolmandal päeval tuleb juba meelde, et õige-õige, sedasi on ju iga kord! 
Segadus ja arusaamatus kaasa arvatud. Mitu korda ma olen juba netist leidnud, et sertraliinist võõrutumisel on pearinglus tavaline? Mitu korda on mu omad sõbrad-tuttavad pärinud, et kas SELLES ei või asi olla, ning mina vastan asju stiiilis: "Õige jah, ma üldse ei mõelnud"?

Oeh, väga väga naine, OEH!

Aga energia hulk on ikka täiesti tummakslööv. Hoolimata jubedast pearinglusest teen päevas poole rohkem asju kui varem ja ei ole isegi täiesti läbi omadega pärast, vaid saan veelgi valida asju, mida teha. Noh, selle asemel, et mitte suuta magada, mitte tahta üldse midagi teha ja siis civ - noh, ehk viib mu tasakesi tasemele, kus vähemalt magada saab - on nüüd "vbla loen raamatut, vbla kirjutan, vbla teen isegi süüa.". 
Ega ma enam looda, et selline asi kaua kestaks, ent ka lühikest aega on tore =)

Jah, võtan juurde ka. Olen isegi sellega peaaegu rahul.

***

Eelneva entusiastliku jutu ajal hakkas mu pea valutama. Esimene annus migreenirohtu ei teinud midagi, nüüd teise peale tasakesi hakkab parem. Nii teen teooria ümber: mitte et ma "jaksan nii palju rohkem, enne kui suren!" vaid "saan veel halvemini aru, millal surema hakkan ja teen seepärast veel rohkem üle piiride!"
Aga noh, asja hea külg: migreenirohu teine annus tundub toimivat. 
Ei ole (veel?) hea, aga on parem. Ja noh, pärast seda, kui esimese annuse peale üldse midagi ei muutunud, valu läks vaikselt tugevamaks nagu enne ravumitki, on see ilmselgelt hea uudis.

Aga mida veel märkan ja märkasin juba enne AD-dega lõpetamist: olen sotsiaalmeedias palju sõnakam, rohkem postitusi, rohkem kommenteerimisi. Ja vähemalt mulle endale on see
a) tuttav - umbes aastal 2011 või 2012 märkasin enda juures samuti, kuidas ma ei taha magama minna, kui pole mingit märguannet maailmalt, et olen olemas. Tollal arvasin, et otsin oma olemasolule kinnitusi, aga täna adun, et tahtsin väikest müksu oma hormoonide pihta, et olemine oleks stabiilselt parem.
Sest kõik mõjub. Nii kompliment, halvastiütlemine, arutlus mullegi huvi pakkunud teemal - misiganes. Hormoone, andke mulle hormoone, karjub väga väga naine kuuldamatult ja aina otsib postitades ja kommenteerides inimeste tähelepanu. 
Nüüd on täpselt sama: muidu läheks magama, aga keegi võiks enne veel midagi öelda!
b) veidi piinlik: väga ebacool on sedasi rabeleda
c) aga ikkagi tore. Sest näitab, et ma jälle loodan midagi - nt et elu võiks pidevalt hea olla, mitte et kannatan ära ja see on juba hästi.

Tahta olulistelt teistelt tähelepanu ja hoolimist on HEA asi. Kui ma seda enam ei taha, olen alla andnud ja leidnud, et elu ongi jäle, pole midagi teha.