Mõnikord ma unistan - aga MITTE sellest

Võiks korraldada sellises stiilis pulmapeo, eks?
Kuigi ma ei tahaks nii palju tulukesi.
Ma ei ole väga suur elektri peal töötavate tulede fänn.

Sain just aru, et mul ei ole kellegagi isegi unelmates abielluda.
Mida, 42 aastat vana ja unistab pulmadest nagu viieteistaastane? 

Mhmh, ma unistangi pulmadest. Abielu pole seejuures eriti oluline, toreda inimesega tuleb välja, mittetoredast pole kahju ka lahutada, aga mulle MEELDIB pidusid korraldada ja see oleks hea põhjus minna täiesti jaburaks, mitte püsida "no tegelt mõistlik ja energiasäästlik oleks teha sedasi" raames.
Mulle meeldib mõelda, missugune türkiisivärvi pruunide detailidega või roosa ja rohelisega või hoopis violetse ja pehme oranžiga kleit mul võiks olla ja mis loo järgi tantsida pulmavalssirock&rolli, milliseid traditsiooni ja mässulisuse vahepealseid pilte teha, õhtu playlist ja vbla tooks iga külaline midagi süüa kaasa (kingi asemel nt, selline üldine toiduplaan) ja ...

No mulle meeldib plaanida ja otsustada, noh. 

... muide, plaanimise ja otsustamise meeldimise kohta näide veel. Iga loomavõtmise ja lapsesaamise erutavaim osa on, et NEILE SAAB JU NIME PANNA, ja päris ei meeldi mulle nimesid panna. 
See on lapse lapsendamise või hoolduspereks hakkamise juures halvim osa võrreldes ise rase olemisega - nime ei saa panna. S.t. saab muidugi muuta, aga see oleks mu arust eblakas ja mkmm. Ma tahaks just olukorda, kus on lage värske lumi mu ees ja mina teen esimesed jäljed. Jubedalt meeldib. 

Miks mul on blogis pildiline sünnipäevatraditsioon.
Miks ma iga kirjanikutamisürituse eel vaimustusega "aga mis ma selga panen?" küsimusse laskun. 
Krt, miks mul isegi need eri värvi ketssaapad kasvõi on! 
Mulle pakub eraldi naudingut teha asju, nagu ei tehta, aga samas hoolega, viimistletult, sinna alla tähelepanu pannes. Sest lohakas "mind ei huvita, ma ei mõtle sellele" on KA lahe (vt mu vanemate abiellumispilte: kaks noort inimest, mõlemad ruudulistes särkides ja velvetites, emal kolm nelki käes), ent mulle meeldib plaanida - lihtsalt plaanida võtmes "nagu MINA tahan", mitte "nagu ühiskondlikult normaalseks peetakse".
Oot, et mehega peaks nagu ka arvestama nii pulmade kui lapse nime juures?

See on raskem muidugi, jah. MITTE teema, millel ma unistada viitsin.
Tütarlapse nime osas saime tema isaga hästi kokkuleppele, sest kui oleks poiss sündinud, oleks tulnud panna sama nimi, mis tema isal (kelle isa kandis samuti seda nime ja kelle vanaisa kandis kah seda nime, vanim poeg kannab traditsiooniliselt seda nime), kui aga tütar, jäid mulle juba ette vabad käed.
Aga Tütarlapse tütarlapseks osutudes tema isa ka leppis täiega mu tingimustega (eesti keeles, tähendusega, sobib mu perekonnanimega) ja me nuputasime koos. Mina pakkusin välja ja tema oli nõus nimega Hõõg, aga ma jäin toppama ja leidsin, et peame uue nimel leidma, sest ma ei suutnud seda käänata. Kas Hõõ püksid või Hõõgu püksid või hoopis Hõõguse? Ja kuidas igasugused teised hakkama saavad, lasteaia ja -kooliõpetajad, sõbrad ja need, kes ei ole üldse sõbralikud?
Jääb ära. On vaja käänatavamat nime. 
Leidsime hea nime. Nüüd on see rahva seas suhteliselt popiks saanud, aga ma ikka veel leian, et hea nimi sai. 

Poeglapsega ei läinud üldse nii libedalt. Esmalt olime tema sünni ajaks ta isaga lahku läinud, mina olin ikka arrrrrrmastusest hingetu ja valmis tolle isa soove täitma igal juhul ja krt, ma elasin oma ilma-temata-elu ka phmt võtmes "kui ta teaks, kas talle meeldiks?". 
Ja tolle isa tingimused lapse nimele olid: ei oleks täpitähti, oleks inglise keeles ka kergesti hääldatav ja oleks normaalne nimi, mitte mingi imelik. 
Ütleme ... mul oli suht raske leida nimesid, mis klapiksid tema JA minu kriteeriumitega. Aga ma leidsin mõned. Pakkusin neist kolm talle valimiseks välja. 
Ta muidugi võttis selle, mis oli kõige igavam, kõige vähem lahe, aga noh - tähendus on? On.Saab perekonnanimega koos öelda, ilma et tekiks ühe sõna mulje, sest eesnimi lõppeb m-iga ja perekonnanimi algab sellega? Saab. 
Ei ole halb nimi. Lihtsalt võiks olla parem ning arvestades, kui vähe too Poeglapse isa mulle nüüd meeldib ja kui väga ta Poeglapsele endale kama on (kolm aastat pole kohtunudki), vbla ei olnuks vaja temaga nii väga arvestada. 

Aga teile, oo lugejad, kindlasti mu toonane tegevus meeldib. Sest meestega tuleb ju ometi arvestada, loota parimat, ükskõik, et alati halvasti läheb. 
See oli selline ... noh, polnud isegi passivagressiivne väide tegelt, onju, kuna agressiivsus nõrgub selgelt läbi. 

Mul hetkel on lihtsalt meessooga raske, noh. Sest kui mu poeg välja arvata, kipub nendega alati, alati, ALATI minema nii, et kui nad on minuga nii kaua vastu pidanud, et ma võtan nad hinge ja omainimesteks, on nagu hea, käriseb kõik puruks. Enamjaolt ma saan rõvedalt haiget, on puuks ja vbla ka prääks ja siis ei midagi. Olgu, on ka olnud mitmeid juhuseid, kus mina mitte ei saa metsikult haiget, vaid saan natuke, lähen otsustavaks ja eraldan end.
Aga et mõne mehega läheks päriselt pikaajaliselt hästi?
Ok, mu vend läks lihtsalt võõrale maale elama ja jäi sinna viieteistkümneks aastaks. Nii et me suhtlusharjumus lõppes vere ja valuta. Aga ma ei kohtu enam mitu aastat oma isaga, kellega me läksime sedasi tülli, et otsustasin endamisi: "Kui ta palub andeks, annnan andeks, aga niisama mitte kunagi."
Ma ei armasta ema meest, enam, sest mis KURAT ta peas toimub?! Tsiviliseeritud ja viisakas olen, aga üsna kohe Peale Rongi ta tegi mõned sellised asjad, et mõtlesin oma senise armastuse täiega ümber, ja siis tegi ta sarnaseid asju veel ja veel. Aastaid.  
Mu mõlema lapse isad on must maailmakaua lahus olnud, kummagagi ei kestnud suhe 3 aastat täis, ja enne Poeglapse isaga lahkuminekut tegelt mõtsin, et Tütarlapse isa tegi mulle haiget. Lihtsalt pärast seda Poeglapse isa värki miski muu enam ei lugenud ja kõik lahkuminekud Rongimeheni välja olid "kerged, pole asigi".
Noh, ja mu ajaloos on nüüd Rongimees ja K ja mõned väga terava põrumisega suhtelõpud eri meessõpradega olid veel ja no ... mul on üks hea meesoost sõber ikka, aga me ei suhtle temaga väga tihti.Ta lihtsalt on seal kuskil ja muudab maailma mu vaimus toredamaks, sest kui tema siin on, ei saa kõik täiesti halvasti olla. 
Ja siis on mu poeg.
Ja mõned head tuttavad. 

Aga üldiselt on mu tunne meeste osas väga selge: "Alati tuleb jama. Kui nad endale ligi lasta, kui hoolima hakata, ALATI tuleb jama."
Ma lasen ikka. Ma ju tunnen ennast. Igavene lootusrikkus ja absoluutne kartmatus ja "no aga äkki seekord läheb hästi?" Aga saada sõimata, et miks ma meestega ei arvesta, miks ma mehi piisavalt õrnalt ei kohtle, miks ma nii isekas olen, olen mulle samaväärne küsimustega, miks ma end korralikult ei raseeri, et mehel hea oleks, miks ma laudadel laudlinu ja linikuid ei hoia, miks ma ometi ei hangi nipsasju ja ilusaid nõusid, ei loo naiselikku mugavust, ei pese aknaid, põrandaid, peegleid jne iga nädal - kuigi ma ei ela isegi ühegi mehega (ok, oma pojaga, kes on juba 15, aga mitte ühegi päris täiskasvanud mehega) koos, aga no Mees on ju ometi tähtis idee, millega arvestada - jne jne jne. 
Miks ma kontsi ei kanna, eksole. 

Milline mees teeb asju minu heaks? Jaa? Ei, mind kohe väga huvitaks - ja palun siis enne paar aastat teha, et ma üldse uskuma hakkaks, et nii ka saab, et mees end minu järgi kohendab, mitte et mina pean end kohendama ja kohandama ja kohandama. Siis, ok, ma vbla hangin mõned poolkõrged kontsakingad ja panen neid isegi paar korda aasta jalga. 
Aga muidu: krt, ka minu viimased flingid, kellega ma kummagagi üle paari kuu ei suhelnud, olid: "no sääri ikka võiks raseerida" ja "ehk sa võiksid oma karvad sealt alt ära ajada, mul on veits valus" ja "mulle nii meeldiks, kui sa mulle süüa teeksid" ja mul on NII KOPP EES  sellest, et mina muudkui tehku.
Olgu ma selline, nagu neile meeldiks. 
Isegi silmini armunud mees on: "Sa oled nii hea ... aga see ja see võiksid ikka teistmoodi olla!"

Iga kord, kui siin tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", ma tunnen, et tahaksin röökida.

Mehed ei arvesta minuga. Krooniliselt. Lõputult. Ja teate, miks? Sest ma ei kipu nõudma. Ma lepin sellega, mis juba on, on, nagu on. Ta on, mis ta on, pole minu asi nõuda, et ta teeks midagi, mida ta ise omaenda tahte tõukel ei taha teha.
Teatada võin. Anda infot, et seda tegelt tahaksin. Noh, kui mul on tunne, et see inimene nende aastate jooksul, mis oleme teineteist tundnud, vbla on hakanud must hoolima ja tahaks teha asju nii, et mul hea(m) oleks. Olen PealeRongi õppinud, et sellistel juhtudel võib abi küsida, kõigil on pärast parem.
Kui minule niimoodi öeldakse, infot jagatakse, et mulle meeldiks, kui (...), ma alati toredale inimesele ja vastuvõetavate soovide korral teen. Alati. Ma ütlen ära ainult juhul, kui ma TÕESTI ei taha, mulle TÕESTI ei ole vastuvõetav.
Mitte et veidi raske või ilmselt ma väsin väga ära vms. 
Aga kui inimese toredus on mu jaoks kahtlane teema, me pole tuttavadki õieti, tunnen end rämedalt survestatuna ja ta kaotab kohe vähemalt 3 palli väärtust mu silmis iga soovi avaldamisega. Kümnepallivääringus. Me vaevalt tunneme üksteist ja sa hakkad juba ette kirjutama, kuidas ma elama ja mida tegema peaksin? Mine ka persse!

Ja kui asjad lähevad sitaks, mu taluvuspiir tuleb kätte ja küsin abi väga väga toredalt inimeselt (mehelt), keda täiega usaldan, IKKA ei anta. Krooniliselt.

Iga kord, kui blogiposti alla tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", tunnen, et tahaksin röökida.

Ausalt, ma saan oma arvuti ise hooldatud (s.t. töökotta viidud), aknad pestud või pesemata jäetud ja ka ei sure, oksendatud, halisetud ja mul võib kohutavalt iiveldada, aga ma ei taha SURRA selle peale ja maohapperünnak ei kestnud ka sittadel aegadel kauem kui 6-8 tundi. Ma saan hakkama. Need ei ole kohad, kus ma abi küsiksin.
Aga kui mulle ei öelda hästi või kui mulle ei kinnitata oma lembust vähemalt teistel viisidel kui sõnad, ma ei usu enam päriselt, et ma sellele inimesele korda lähen. Mida kauem ilma olen, seda vähem usun. Ja kui ma siis ahastan, et no ÜTLE ja saan: "Miks ma üldse pean neid asju ütlema, ma ei taha", mul on selge: "Nojah, ma arvasin, et sa hoolid mu heaolust, aga ilmsesti mitte. Ma ... ei hooli jälle millestki muust kui sellest, et sa hooliksid mu heaolust. Nii et meil ei ole põhjust suhelda ilmselt."

Nagu ... aga mina peaksin ikka arvestama meeste soovide ja vajadustega, onjo? Nende võibolla ta hoolib sellest - võibolla ei hooli sellest - aga vbla ikka hoolib!  - mugavuste teemal rabelema. Tal on ÕIGUS teada, isegi kui tal oleks muidu jumala suva, lihtsalt see annaks hea võimaluse end minuga siduda ja mulle lakkamatult pinda käia, sest ma ei tohi ometi lõpetada suhtlust mehega, kellega mul laps on, kui vähe ta mulle ka meeldib. 
Ta on ju isa!!!
Pfff ....
Mina neilt ei nõua, kui mul just veri suus ei ole, aga peaksin ikka nendega igaks juhuks arvestama, sest head inimesed naised teevad ju sedasi, ja neil on ÕIGUSED. 

RÖÖKIDA tahaksin!!!!!!
Ei, ma isegi ei unista sellest, et mõni mees minu vajadustega arvestaks. S.t. nad teevad mingeid väikesi asju küll ja vahel isegi selliseid keskmise suurusega, nii et rõõmustan nagu lumekuningas, aga neid Päris Asju, neid, kus mul on "seal mul on tõesti abi vaja, ma ei saa kuidagi üksi hakkama, maailm tundub nii kuri, aita mind" - eip, ei iial.
Jah, ma ei küsi seda abi meestelt, kellega olen just tutvunud või midagi.
Et hooliksin sellest, et mees kasvõi arvaks, et must hoolib, ta peab mind TUNDMA. Muidu on mul: "Ma näen ilmselt tema jaoks piisavalt kepikas välja ja ta mõtleb igast tobedusi mulle taha, miks see mulle kuidagi korda minema peaks?" pluss ega ma ise ei kiindu ruttu. Mul on ükskõik, mida must arvab mees, kes must tegelt midagi ei tea ja kes mulle täiesti kama on. 
Ma hoolin aint nende arvamusest, kellest HOOLIN. 
Ja kui nemad minust ei hooli, mul ei ole mingit motti nendega suhelda. Null. Pole kellegagi seksida muidu? Mul on käed ja pea, sellest piisab. Keegi ei pane mulle riiuleid seina? Ma tellin töömehe, kui vaja on. Mul pole oma tänase päeva põrandapesukangelastegudest kellelegi rääkida? Mul on võrgupäevik. 
Keegi ei tee mulle last? Noh, paar tükki ponnistasid, aga ma ei jäänud rasedaks, eks võtan lastekodust siis. 
Ma tahan mehelt ühte asja - et ta hooliks, kas ma olen temaga. Et talle oleks tähtis, kas mulle läheb tema ja tema heaolu korda, kas ma tahan teda aidata, kui tal halb on. Ja et ta siis muidugi tahaks mind vastu aidata ja mulle rõõmu teha, sest selline hoolimine käib ometi vastastikkune!

Aga phmt, kui küsin, miks sa minuga suhelda tahad ja vastuseks tuleb: "Sa oled nii huvitav inimene!" kehitan aint õlgu. Ma olen huvitav inimene ka siis, kui ma sind kunagi ei näe ja sinuga sõnagi ei vaheta. Miks sa peaks tahtma minuga suhelda, sest ma olen huvitav inimene? 
Nagu - ütle, mis sinu sees toimub minuga suheldes! Ütle, kas ma annan sulle mõtlemisainet või tunde, et keegi lahe tahab sind, sa vist ei ole viimane saast inimesena, või õnnetunde, et miski maailmas on hästi, kui ma siin olen, või midagi.
Et ma olen huvitav inimene?
Nojah, ja taevas on praegu helehallikirjud pilved ja rohi on enamasti roheline. Kuidas see puutub sellesse, miks sa minuga suhelda tahad?

Jah, mina pean meest tundma. Tahtma temaga hea olla, sest ta on nii tore, mitte et loodan, kuidas äkki ta on tore, aga krt seda teab.
Aga ma ei vaja ega taha mehelt mitte midagi muud, kui et ta vajaks mind. Tunnet, et ma teen tema maailma 30 kraadi paremaks ja ta teab seda.