Nii tark ikka

Pea käib IKKA ringi, väga tihti, väga tugevalt. Vahel piisavalt, et südant pahaks ajada.
Sellest hoolimata maitseb toit paremini ja olen jällle juurde võtnud. Kui kuskil kaalu näen, kaalun end ka, saan natuke infot ja kõrvaltulbas vahetub veidi numbreid. Aga teate: ma ei kaota ju midagi sellega, et nii sire ei ole. 
Ükskõik, kui ilus ma olin, K ei armastanud mind, nagu ma tahtnuks, ja üldiselt ei ole mul kunagi puudust olnud meestest, kes ainult välimuse pealt mind tahtma osutuvad.
Mul on neist selge ülejääk olnud, seda enam, et ma jumala tükk aega mõtlesin, et no proovime, äkki on hea. 
Kunagi ei olnud. 
Isegi nüüd, suurema ja targemana, astun ikka samasse ämbrisse. "Äkki on hea, ma ju ei tea, kui ei proovi? Paistab tore!" 
Ja ei ole. 
Aga need, keda mina pikemalt kui korraks tahtsin, enamasti mind ei tahtnud. Vähemalt ei väljendanud seda nii, et aru saaksin. Ja mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan üldse kedagi.

Kuigi ma K peale olen ikka veits nördinud. Sest no teda ma tahtsin ja natuke tahan ikka. Oh, armasta mind, miks sa mind ei armasta?!

Maailma parim naine (s.t. mina) pakub end sulle aastaid, lepib su omapärade, kiiksude ja suhtefoobiaga, ja sa ei tule talle isegi nii palju vastu, et talle hästi öelda, kui ta endast välja läheb ja arutult rabelema pistab, sest tema arust ei pea sa teda piisavalt tähtsaks? KUIDAS sa saad mõelda: "Ma ju armastan teda nii hästi, kui oskan"?!
Nagu ... sa ikka ei oska järelt üldse. 
Või ei armasta. 
Või arvad, et armastad, aga oled tegelt unustanud, mida see sõna tähendab.

Ükskõik millisega neist võimalustest ka tegu on, minu jaoks on tulem üks: mulle nii ei sobi, saan ainult reeglipäraselt jälle haiget, kui ta oma südame ligi võtan. Kui ma iseendast hoolin, ei tasu panna end olukorda, kus saan aina haiget ja haiget ja haiget ja samas midagi eriti head ei juhtu. Ei lohutata, ei hoita mu ümbert ja ei veeta eemale, kui kuristik kutsub, ei kinnitata, et ma olen armas ja tähtis, kui on tunne, et maailm on kuri ja keegi ei vaja mind-hooli must-mõista mind. 
Nojah.

Nüüd, kus see uks on kinni, siis kui pearinglus välja arvata, on tegelikult päris hea olla. Küllap osaliselt ka selle lahkuminemise pärast.
Murrangud on mulle head, murrangud mulle sobivad.
Olen isegi jahmunud sellest, kui tõhus oma kirjutamiste, tõlkimiste, kehalise liikumise ja asjade tegemisega olen. Mul pole pärast kolimist ning sellega kaasnevat siin kõige küürimist-remonti-puhastust kodus asjad nii korras olnud. Igasuguseid täiesti veidraid asju olen märganud ja siis puhtaks teinud.
Eile pesin hiiremati ära. See on suur, meeter korda pool, ja sa jutas, kui palju mustust tuli! Viisin selle dušialusele ja nühkisin pesugeeliga niisutatud nõudepesunuustikuga. Mitte ainult esimene, vaid ka teine loputusvesi olid täiesti hallid. Kolmandat korda enam ei nühkinud - kuulge, ma olen ka inimene, hulluks ei tasu nüüd ka minna!
Igasuguseid asju olen pesnud. Külmkapi välisseinu, pliidi esikülge, pesumasinat, nõude- ja toidukappide uksi, kummutipealset ... Üldiselt ma tolmuimejaga toimetan vahel ka muudel pindadel kui põrand ja rohkem pole ju vajagi? Ainult et kui ma seekord märja lapiga võtsin, sai kummut hoobilt poole siledama ja vähem kulunud oleku. Tema peale oli ikka päris palju plekke vist tekkinud, mõtlen takkajärgi. Aga minu jaoks tekkisid need nii tasapisi ja märkamatult, et pidasin seda loomulikuks kulumiseks. 
Vahel on vaimselt halb olla ikka. Aga üllatavalt vähe üllatavalt harva. Sagedamini on halb pearinglusest kui emotsionaalselt.
Ehk siis: AD-d teevad MIDAGI, aga see ei ole mitte tervistamine, vaid äärmusliku rõveduse mahavõtmine. Nad ei paranda hormooninõristumist ning kui mu põhiprobleem pole mitte serotoniin (sest HTP5 aitab sel rindel korralikult), vaid üldine hormonaalne alareageerimine kõigele, antidepressandid ei aita. 

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Miks psühhiaatreid kuidagi inimvaimutarkadeks peetakse? Mu arust nad jagavad asju nii palju, et olla abiks neile, kes ise midagi ei tea ja/või pole võimelised enam analüüsima, sest liiga katki. Aga mina tean endast küll rohkem kui nemad ja olen enda peal katsetades ka osade ravimite toimest palju teadlikumaks saanud, kui krdi infolehte lugedes võimalik on. Miks psühhiaater ei ütle mulle nt, et kui väga halb ja kurb on, võta tablett ibukat, see aitab ka? Miks ta ei ütle, et serotoniinipuudus on depressiooni puhul ainult osa probleemi? Urr!
Kõike pean ikka ise õppima ja tegema ...