Ääääää

On nõme, aga mitte minu kohta nõme, vaid üldisel, normaalsel taustal nõme. Minu kohta on täitsa talutav. 
Mitte et ma ikkagi ei sooviks, et juhtuks midagi head ja ei oleks nõme. Sest nõme olemine on nagu peavalu - kui miski asja ümber ei pööra, läheb aina halvemaks ja halvemaks ja ma ei saa ise ka enam aru, millal on päriselt halb, sest no kogu aeg on vaja end kokku võtta ning üritada tasakaalus püsida. 

Ma ei tea ka, mis peaks juhtuma. Mõni võiks mu romaani läbi lugeda ja "whoa, päris krdi heaks läks" öelda? (Ei, ma tegelt tahan, et nad ausad oleks ja ütleks, mis päriselt tunnevad. Lihtsalt see võiks olla "whoa, päris krdi heaks läks!") K võiks mitte lihtsalt ühendust võtta (seda ta on teinud, õnneks mitte väga palju kordi), vaid öelda "ma mõtlesin järgi, sa oled mu absoluutne lemmik, ole minu naine". Poeglaps võiks ISE pakkuda: "Kuule, ma lähen koeraga õue praegu, sa ei pea," ja jätkata omal algatusel särgikaenlaaluse nõelumist (eile sai enamus tehtud, aga osa mitte. Ma ei käi rohkem peale: tema särk, kui talle sedasi kanda sobib, kandku).  
Ilmselt mu meeleolu ei tõstaks, kui Totoro seekord rohkem karva ei ajaks. Aga mu meeleolu vähemalt ei langeks selle peale, et furmineerin teda kui korralikult tahes, ikka on karvapuntrad - mitte küll eriti suured - põrandal ja voodilina nii karvane, nii karvane.

Vbla peaks elektriku kutsuma - Poeglaps lõi umbes kuu aja eest ketšupipudelit hooga raputades puruks köögi lambikupli ja tuli selles lambis ka enam ei põle. Jaa, ka peale pirni vahetamist mitte.
Aga samas - kubu küljes olev valgusti valgustab kööki üsna piisavalt. 
Kas ma tahan tegeleda?
Vist ei.

Arvuti peaks puhastusse viima - tolmu täisolemise tunnused. Otsustasin, et viin selleks ajaks, kui Poeglaps folgil ja tema arvuti nagunii minu käsutuses. 

Rohkem ei ole isegi mingeid peaks-võiks asju. Jutu saatsin testlugeda, vbla tuleb mingi tagasiside varsti, vbla ei tule. Eks ma nokitsen ise edasi niiehknii. Augustini ei ole just kohutavalt palju aega.
Kõik muu on juba puhas "midagi võiks heaks minna, tegutse selle heaks" ehk "äkki peaks jälle kokku panema luulekogu käsikirja ja sellega erinevaid kirjastusi pommitama" ja "aga kui ma praegu õue lähen, paistab mulle päike peale, saan pruunimaks ja ilusamaks" ja "ääää, miks mul peab nii halb olema, kui kõik ometigi hästi on???"
Kõik, mis on hästi, on juba tehtud, ma ei lähe kunagi nooreks ja lootusrikkaks enam. Mis krdi "pruunimaks ja ilusamaks", kas ilu on mind iial õnnelikumaks teinud, kas mu usk, et see on kuidagi seotud õnneliku armueluga, on natukenegi mingi isikliku kogemuse põhjusega või puhtalt "ühiskondlikult nii arvatakse"? Kas on üldse VÕIMALIK minusugsel demiseksuaalil mingit õnneliku armastust leida, kui mul pole isegi ühtegi head vallalist meessoost sõpra?

Ok, ÜKS asi on hästi. Netflixi "Sandman" linastub juba 5. augustil, nii et MIDAGI vähemalt oodata on.