Sain esimese testlugeja-tagasiside ja kuivõrd ma juba aimasin, et miski on ikka väga valesti, kuna keegi ei ütle midagi, oli see tegelikult kergendav.
Tehniliselt halb algus, ütles ta. Sa oskad palju paremini!
(Algusest edasi pole jõutud.)
Lihtsalt halvasti kirjutatud. Mitte sisuliselt halb.
Nii et - kui te juhulikult olete ka mu testlugeja, siis lohutus: teistegi meelest on algus lihtsalt halvasti kirjutatud.
Ehk keegi jõuab kunagi edasi ka ...
Muidugi kurvastab see mind. Aga samas, kuna olin valmis ka tagasisideks "ei kõlba üldse lugeda, kellele ma peaksin seal kaasa elama, miks mulle peaks korda minema?" on "nii kohmakas algus, kolm korda lugesin, et üldse aru saada!" siiski hea variant.
Kuigi nojah - ei välista hilisemat "ei KÕIGELE" ütlemist.
Aga no - kuna ma ei ole väga loll, sain juba aru, et midagi head tulemas ei ole.
Enamasti, kui inimestel on midagi head öelda, nad ütlevad.
Muudel rinnetel valmistasid nii inimesed kui olud mulle samuti üha pettumusi, aga et K oli ootamatult tore selle kõige sees, olen maailma suhtes ainult natukene pika hambaga. Eks ole, jäätis eksamipinge peale on nii maitsev!
Mul oli hea sisekõnemoment.
Üks asju, mida endale palju aastaid korranud olen, on: "Kellelgi ei ole parem sellest, kui sinul on halb!"
Ütlesin seda endale jälle, et end üleüldisest masendustundest vabastada.
Üürike mõttepaus.
"Tähendab, peale sinu enda."
See polnud päris valgustus, eks ole, sest olen sel teemal juba hirmus palju valgustunud.
Ent mingi taasmõistmine ikka. Sellepärast kõik need enesesaboteerimised.
Mul on hea, kui mul on halb.
Või õigemini, kui on võimalik, et läheb halvasti.
Kui öösel suitsu tegemas käin, ma sageli ei võta maja välisukse võtit kaasa. Panen ukse ettevaatlikult kinni, nii et sneprisse ei löö, ja siis on IGA KORD, kui hiljem võtmeta sisse saan, jälle rõõm ja jäätis.
Samas talvel, külmakraadidega, on ukse mõõdud pisut pisemad ja vahel läheb ta sneprisse kõigest ettevaatusest jms hoolimata. Vahel päris kohe (ümmarguselt 10 külmakraadi on piiriks), vahel tundub, et jääb lahti, aga libiseb nelja minuti pärast ikkagi kinni.
Siis võtsin küll võtmed kaasa. Sest rõõm ust võtmega avada on siiski ka asi, kui alternatiiviks pole isegi poja uksekellaga ärritamine, vaid teda pole ka kodus ja tuleb naabrite uksekella helistada kell 1 öösel. Brrrrrr seda küll ei tahaks. Võtan võtmed.
Ehk phmt on mul jälle hea, sest mul on halb. Midagi hästi, midagi halvasti, siis on õige.
Kahtlustan iseend milleski sarnases - kui ma fantaseerin, mis on selle põhjus, et ma kuhugi kella peale minnes jõuan alati kodust välja nii, et pean jooksma (et saada see võidukas tunne, kui ma ikkagi jõuan).
VastaKustutaAga see pole päris kindel, sest vahel kipun ma juured alla kasvatama ka siis, kui pole kella peale minekut.
Ma ka kahtlustaks =)
KustutaRessursinaiivsuse antav preemia, kui ikkagi õnneks läheb =)
(mul enam ei ole seda "juured alll, kui ka pole kella peale minekut", aga see on sellest, et mul on harva kuskile minekut ja haldan selle paremini ära. Aga kui oma vana tunnet meenutan, oli see phmt sarnane kirjaga, mis mu poja särgil: sorry, I'm late, I did not want to come.
KustutaHuvitav, kas see on ka hormoonivärgiga seotud, et ma võin suht kõike süüa? Piimaga kohvi osas on siuke nii ja naa, aga ma ka olen viimasel nädalal jääkohvi larpinud nagu ... kes larbib palju ... eee ... larpar! :D
KustutaJa suht igasugustes tingimustes vähemalt mõned tunnid magada, kui ainult liiga külm pole. Jep, see on koht, kus parem olgu palav kui külm. S.t. koht, kus magan, võib sitaks külm olla, aga hunniku tekkide alll saan magada ikka. Aga kui tekke pole piisavalt, kui minul on külm, ma ei jää magama.
Või noh, ma pole proovinud nii, et olen enne nt 30 tundi ärkvel.
Aga mingi 15-20 tunni järel ma ei uinu külmetavana.
aaaaga jah, vbla on seal ka mingi side?
Mida enam ma mõtlen, seda rohkem arvan, et on - mul ei ole eriti päriselu-kogemusi v.a. lapsed. Mu tütar sööb veel suvalisemalt asju kui mina ja on täiega rahulik, väga väike esinemisnärv, kui ta solist on või oluline tegelane lavastuses, puuduv, kui üks koorist-orkestrist-prostituutidest taustal. Ta kardab ... ei midagi? Foobiad raudselt puuduvad.
KustutaPoeglaps on toidu osas oluliselt pirtsakam ja tal on olnud tõsisemaid ja naljakamaid hirme (kõrgus, pimedus ja rongiwc-d), ta on õudusarvutimänge niimoodi kartnud, et magab tulega, ja ta kardab ämblikke.
Mõte jäi pooleli: et päriselu-teadmised on mul napid ja vbla confirmation bias mõjutab ka. Aga kui ma mõtlen raamatutegelastele, siis närvilised tüübid, kes ei saa süüa seda ja teist, on seal olemas, ja rahulikud tüübid, kes vohmivad kahe suupoolega kõike. Aga mul ei tule raamatutemaailmast ette ühtegi närvilist tüüpi, kes sööks suvaliselt ja ohtralt, ega rahulikku, kes samas ei talu seda toitu, teist toitu, kolmandat kuni seitsmendat ei söö ja ega talle 8-15 ka maitse.
KustutaEhk ilukirjanikud on tähele pannud, et vaimne kõrgärrituvus ja toidu valimine käivad koos.
Ach, meenus üks asi, mida Tütarlaps võimalusel ei söö: majonees.
KustutaKui on majoneesikook, on ok, aga toorelt ei lähe mitte.
Mina olen see tyyp, see närvipundar, kes võib syya peagu kõike suvalistes kogustes.
KustutaJai, olemas!
KustutaSoolestiku mikrofloora. Me ei ole tegelikult üksnes indiviidid, me oleme kooslused.
KustutaSinna otsa veel talumatused, mis on - parandage, kui eksin - ensüümidega seotud, ja toiduallergiad, mis on immuunsüsteemi rida.
Jaa, seda ka.
KustutaAga samas - vaata, ma ei ole selle soolestiku-teooriaga rohkem tuttav, kui et tean kahe raamatu pealkirju ja väidet, kuidas õnnelikkus sõltub soolebakteritest.
Ja ma vaidlen vastu: minu head ajad ja halvad ei ole kuidagi seotud sellega, mida ma söön, kas võtsin antibiootikumikuuri järel probiootikume või ei, kas pidasin vahepeal paastu või hoidusin üsna maniakaalselt rafineeritud toidust vms.
Sellest oli vaimul absoluutselt kama v.a. et kui pidev nälg oli, oli rõõm, sest olen kõhnem, jai! ja kui siis vahelduseks kogu aeg sõin, oli halb - aga mitte ainult füüsiliselt, vaid enesevihkamine andis ka kõva tou. Minu side vaimse enesetunde ja toiduga oli selgelt pinnal "mida vähem sööki, seda rohkem endaga rahul olen.
Ja enne rongi ma sõin jube vähe ja muudkui pruuni riisi, täisterarukist ja nisu üldse vältisin, suhkru asemel mesi jne, võtsin kuskil 65 kg peale alla, tegin kogu aeg sporti ja nutsin vahele, ning see andis ka natuke "ma ei hakka kunagi tervislikumalt ja paremini sööma ja mul on NII HALB!!! Mõttetu on pingutada!"
See annab enne rongi alla minekut söödud kahele koogile eriti ereda värvingu, ach? =D "Nagunii suren kohe ära, nüüd võin juba kooki ka süüa!"
Ega soolestikubaktereid ei ole lihtsalt söömisega ka kuigi kerge muuta, me pärime nad. Probiootikumide söömisega mingil määral, aga ilmselt on see piiratud.
KustutaJu sa oled üks neid inimesi, kelle mikrofloora lihtsalt võimaldabki kõike süüa. Mu vanaema oli ka selline, ta oleks vist suutnud ka raudnaelu seedida.
no ja ensüümid on veel täiesti omaette teema.
KustutaNii, ja miks sina neid oma vanaemalt ei pärinud :D
KustutaEi, ma saan aru, laias laastus oleme me kõik sugulased ja miks me ei ole oma esiemalt Aafrikas kõik täpselt samu asju pärinud, ei ole mullle tegelt arusaamatu =)
Aga siiski =)
Ja selle juurde ma jään, kuigi võib täiesti juhulik olla, et mu poeg on rõõmus, pirtsakas sööja ja kardab asju,. mina ja mu tütar oleme kurvameelsed, kartmatud ja sööme pea kõike.
Kuigi poeg on mulle ka korduvalt öelnud: "Ma EI OLE eriti pirtsakas sööja! Ma olen täiesti tavaline, söön isegi rohkemaid asju kui paljud. Lihtsalt sina ja [Tütarlaps] sööte absoluutselt kõike nagu sead ja teie kõrval ma paistan jah, valiv!"
ja mina olen ka totaalne kõigesööja. Viimati, kui mu roosil olid mingid kahjurid kallal, kellest ma guugeldamise järel oletan, et nad on roosi-lehevaablase vastsed, siis mõtlesin natuke ka sellele, et äkki kõlbavad süüa, sest see tundus kuidagi kõige ratsionaalsem viis nende utiliseerimiseks.
KustutaLihtsalt osa asju, mis mulle iseenesest maitseks ja esialgu vastu ei hakka, ajavad viimasel ajal südame pahaks _pärast_ söömist. Vbla mingi ealine iseärasus, ja vbla seotud ka sellega, et mu kolesteroolinäit on kasvanud (mis on tõenäoliselt samuti ealine iseärasus).
Ainult valge šokolaad hakkab reeglina vastu juba enne söömist või esimese ampsu peale.
... ning A. on kartmatu, kurvameelne ja toidu suhtes paaaalju valivam kui mina. Ta oli see laps, kes ei söönud magustoitu, sest see on mingi kahtlane asi.
Kustutaaa, ja mu vanaema oli ka üsna rõõmsameelne.
KustutaMa mõtlen veel sinu söömisteooria peale ja sa ise oled ju samuti söögiga hädas olnud? kui maohappeatakk tuleb.
Üldiselt jaa, aga see pole eriti toiduga seotud - piimaga kohv välja arvatud. Kõik need toidud, mis peaks nagu "ohutud" olema nagu sai ja puder, võivad vallandada, kui vähe maganud ja närv must.
KustutaAga tundub, et see teooria ikka ei päde üldiselt =)
Kustutakusjuures ka A. valivus käib tema isiksusega omamoodi loogiliselt kokku. Sa räägid, et kui sul hormoonilaksu ei ole, siis paljusid asju lihtsalt ei taju. Vot tema ei taju sellisel puhul eriti maitseid ka ja sel juhul on "tuttav toiduaine" usaldusväärsem kriteerium kui "proovin järele, küll maitse ütleb, kas kõlbab süüa", sest talle noh ei ütle. Vähemalt nii olen ma ta kirjeldusest aru saanud.
KustutaKõlab loogiliselt.
KustutaEhk; jaa, mittetajumist ilmselt on mitmesugust.
KustutaMa enda omast veel:
... jälle: "Aaah, ometi saan aru, mis toimub!!!"
Ma ei ole kunagi eriline koristamise fänn olnud, sest noh - enamasti ma nägin, et asjad on halvasti, alles siis, kui nad on PÄRIS halvasti, ja siis oli ettevõtmine neid parandada juba hiiglaslik. Aga ometi ma kohusetundlikult koristasin ka toona vahel, sest mu kohusetunne on üüratu.
Ja siis korra oli isal (vist) öömaja vaja ajal, kui mina ära olin, ja igatahes oli öö otsa mu korteris omaette.
Kui tagasi jõudsin ja ta võtme taas mulle andis, ütles ta: "Sa oled haruldane koristaja. Kõik need kohad, mis tavaliselt inimestel aastaid ja aastaid puhastamata on, uksepiidapealsed ja lambipirnid ja peeglite ülemised servad on sul vähemalt poole aasta eest võetud!"
Ja alles nüüd taipan, et enamasti koristavad inimesed, sest nad näevad mustust, see häirib, nad likvideerivad selle. Ja siis olen mina, kes koristab poolenisti teoreetiliselt.
"Siit pole ammu tolmu võtnud, järelikult peaks."