Raisk, raisk, RAISK

Võiks juba läbi saada.
Ühest küljest: haigustunnuseid on tibanatuke. Mu haigus tähendab vaevumärgatavat kurguvalu, natuke sagedasemat nuuskamist, seni kõrgeimaks palavikunäiduks kerkinud 37.1-t - ja kohutavat, kohutavat, jubedat, hirmsat vaimset valu. 
Päevi.
See on kestnud päevi. Peaaegu nädala.
Kaua võib?!

Muidu, kas ma olen kirjutanud, kuidas väide "eeldused on kannatuste sisu, ära eelda, võta, nagu on, ja sul on rõõmus" on jama? 
Kuhugi olen kirjutanud. Aga see võis vabalt kellegi kommentaarium olla. Erakiri vist mitte, ma ei kirjuta just palju erakirju, aga isegi kui kuhugi postitusse kirjutasin, eks ma kirjutan veel.
Selgelt ja pulkadeks, sest nii põhjalikult ma nüüd küll varem pole.

Mulle on seda "eeldada ei tohi" nii palju öeldud - olgu, enamasti kirjutatud - olen lugenud seda siit ja sealt ja kahekümnendast kohast, zen ja esoteerika ja eneseabi, et ma vahepeal paar aastat isegi uskusin seda ja üritasin mitte eeldada.
Et noh - ma tahtsin täna randa minna, aga sajab, pettumus. Ei peaks ju olema pettumust? Hoopis tervem oleks mõelda: "Nii on!" ja teha muid asju, eks?
Mis on tõsi ja seepärast ma ka uskusin. 
Selline lühikeses perspektiivis mitte-eeldamine, vaid hetkes elamine on täiega pädev.

Ainult.
Selle "Nii on"-tõdemuse sees ja all ja peal ja igal pool PEAB olema eeldus, et alati ei saja. PEAB eeldama, et vahel paistab päike, vahel sajab hoopis lund, vahel on pilvine jne. Sest kui võtta: "Nii on" eelduseta, et kõik muutub, tuleb "nii on": igavesti sajab, saaki ei saa, sest see mädaneb vihmavalinguis, käime vihmavarjudega, kuni käimise asemel on vaja juba paatidega sõita, ja hinnad tõusevad, sest viljaikaldus, ja siis veel ja veel ja veel ja phmt aasta pärast on pooled meist juba nälga surnud.
Nii on. Mis teha.
Ära eelda, et läheb halvasti ka, kuigi hetkel on halvasti? Ära eelda üldse?
Oh, te süütud suveaja lapsed ...
Kui ei ole eeldust, et kõik muutub, kui ei ole lootust, et küllap vahepeal läheb ka hästi, on valu tappev ja igavene. Nii on, et ma ei taha mitte midagi, nii on, et mul on HALB, nii on, et elu on kannatus ja vaev - MIKS seda taluda, MIKS ma pean seda taluma, MIKS ma pean elama?!?! 
Kui puudub eeldus, et kunagi läheb vbla paremaks, pole mitte mingit põhjust edasi kesta. 
Võtame konkreetse näite. Kunagi 2015 või nii saatsin "Lihtsad valikud" Tänapäeva romaanivõistlusele ja ei saanud sealt midagi. Aasta või kaks hiljem Kirjanike Liidu omalt sain, aga KUI ahastuses ja morn oli pärast Tänapäeva tulemuste teatamist, on raudselt mäletamist väärt.
Aga mitte eeldus "lootsin, et saan romaanivõistlusel märgatud, aga ei saanud" ei põhjustanud neid kannatusi. Kohutav oli hoopis tunne: "Ma olen mõttetu naine, kes ei suuda isegi hästi kirjutada, ja seda ma ometi loen oma suurimaks oskuseks - olen TÄIESTI mõttetu!"
Mitte eeldus, et läheb hästi, ei tekita kannatusi, kui ei lähe, vaid eeldus, et vahel võib ka hästi minna, on üldse mingisugusegi eksisteerimise mõte.
Et ma ei ole mõttetu olend, isegi kui mind ei hinnata kuskil žüriis, vaid tegelt olen oivaline ja küll keegi kunagi märkab seda, on üldse olemasolemise õigustus. Ja kui keegi märkab, ma rõõmustan selle üle ja hormoonilaks ja vähemalt veidi aega on hea.
Et peaks nautima seda, et kõht on täis ja katus pea kohal ja lapsel pole surmahaigust, tühja sellest romaanivõistlusel põrumisest?

Nii saab teha ainult õnnelike hormoonidega inimene. 
Mina ... ei saa. 
Ma ei saaaaa nautida seda, mis on, kui mu keha parajasti ei naudi mitte midagi. 
Endalõikumine pole mulle imponeerinud, aga kui praegu end vaatan, minevikust olevikku, mis mulle meeldib, siis ... jaaah, vihmavalingute käes on mulle meeldinud algkoolieast saati.
Külm vesi raputab elu sisse, selle järel on paar tundi hea.
Hm. Vbla peaks ikka ujuma minema - jah, mhmh, haigus ON ebameeldiv, aga kiire Paremolla oleks praegu nii tore. 

Ma ei saa nautida seda, et mul on kõht täis ja katus pea kohal ja lapsed pole surmahaiged, sest no ma ei naudi mitte midagi! Mu ainus emotsioon praegusel taustal oleks hormoonide väge adumata: "Kõik on hästi ja mul on ikka nii rõve olla. Ma arvan, ma olengi viga maailmas, kannatan täiesti põhjuseta, mind ei ole maailma vaja, teen selle aint õnnetumaks."

Kui lootust - eeldusi - ei ole, ei olegi midagi.
Siis võib kohe maha surra.

Mul on hetkel lootus, et haigus läheb lõpuks üle ja elu muutub taas talutavaks.
Tuleb ainult seni vastu pidada.

Aga hetkel ajavad ka inimesed, kel on vastused: "Mõtle õigemini!" ja "Naudi hetke!" varnast võtta, täiega närvi.
S.t. muidugi on nad aint mälestused, aga neid mälestusi on ... no mitte miljon. Aga 100 kindlasti. Mitte inimestena, vaid kordadena, juhustena. Pigem 300 või isegi 500. 1000? PALJU. 
Raisk, kuidas teeb viha. 
Ma olen valesti, ma peaks teistmoodi olema, ma mõtlen valesti, kui ma ainult õigesti mõtleksin, küll mul oleks hea.

Ma ei. 
Ma lihtsalt ei.