Teised vaatenurgad

Saatsin selle jutt-esse-autobiograafilise vinjeti Vikerkaarde.
Ma tean (kogemused) et nad vastavad ainult, kui neile meeldib. Enamasti, et öelda: "Jaa," korra: "See on hea, aga kaugelt liiga pikk, kogu me ilukirjanduseks jäetud ruum läheks selle alla".
Kui nad ei arva eriti hästi, nad ei vastagi. 
Aga kui nad vastavad, vastavad nad üsna ruttu. 
Mulle ei ole vastatud. Poolteist tööpäeva, kaks ja pool ööpäeva.
"Neile ei meeldi? Aga ma ju näen ja tean ja tunnen, et on hea!" Mu üldine suur ahastus sisaldab ka ahastust "Miks inimesed on inimesed, ma ikka ei ole inimene, ma ei saa neist üldse aru, nad ei saa must üldse aru, oh, kus ma jään???"
Tütar ütles: "Ma oma kogemustest olen õppinud, et need "kõik sisse pandud"-asjad pole väga inimestele. Et kui sa seda neile ette loed, siis nad on: "Oo okei hästi kirjutatud," aga muidu väldivad selle eksistentsigi."
Mõtlesin.
Nägin kandvat ideed: "Et mitte liiga vähe, jääb vajaka, vaid liiga palju, raske vastu võtta, ignoreerin?"
Tütar: "Mhmh. Vaata asja mitte endas kaheldes, vaid rohkem: see on hea, ma tean. Vaatab, kas nad julgevad aktsepteerida seda!""

Mul hakkas parem. Okse tõuseb ikka spontaanselt kurku, aga vähemalt selle tasakaalupunkti sain tagasi, et see ON hea, aga vbla nad lihtsalt ei julge seda endasse lasta. Kui on liiga intensiivne, on ju kergem nägu teha, et pole midagi erilist.

Ootan neljapäevani, siis proovin Feministeeriumiga. 
Nemad vbla tahavad. Nad on tooreste tunnete osas leplikumad, sest end kunstlikesse raamidesse surumast keeldujateta poleks neid üldse olemas.

Muidugi ... kogu mu elu ju! Kogu mu minaise! "Mitte "pole piisavalt palju", vaid "on kaugelt liiga  palju, me ei taha vastu võtta, et niimoodi ka saab, teeme vaimse seina ette ja lihtsalt ei usu sind!!"

Jah.
Emake maa, muidugi - ja see seletab nii palju ka kogu mu loomingu, eriti luuletuste vastuvõtu osas!!! 
Sest tegelikult inimesed saavad aru, kui on hea, elus, ehe. Aga inimestel, kes seisavad avaldamise eel ehk loevad käsikirju, kaastööks pakutut jms, on pidevast tekstide lugemisest kalestunud sisemus ja nad lähtuvad sisetundest: "Kui mulle meeldib, on hea. Kui mulle ei meeldi, on halb." 
Ja kui neid segab, kraabib, hirmutab, nad ütlevad: "Ei," sest ei meeldinud ju? Ja kui siis ikkagi ilmub, on avalikkus: "Ooo!"
Ma tegelikult SIIAMAANI (s.t. ilmus 2009, eksole, igavik tagasi!) ei saa üle oma luulekogu loost. Sest keegi ei tahtnud mu luuletusi, ma vaatasin ennast kui järjekordset luuleliste kalduvustuga vaest tshikki, tee ja küünlad ja muu sihuke - kuni mu isa ja ema mees panid rahad kokku ja ilmutasid selle kogu. 
Ei olnud odav lõbu, tol hetkel 30 000 krooni oli mu jaoks täiesti astronoomiline summa, ma kahe aastaga vbla sain selle käest läbi lastud - aga vbla ei saanud ka. Ökopaber, ökovärvid jne.
Kirjastus taotles kulkast avaldamistoetust. 
Ei saanud midagi. 
 
Ja siis korraga sai see kogu nii palju nii positiivset tagasisidet!!!
NII PALJU!
Päevalehe üks pikk eraldi arvustus, Sirp kahel korral - Sirp küll aastaülevaadete sees, ent pikalt ja positiivselt - Ekspress kahel korral, Betti Alveri preemia nominatsioon, ja mingid pisemad nupud siin-seal veel. KesKus tuleb meelde. 
OMG, kas ma olen luuletaja?
Palju seda kogu ostetakse? "Lagunemine", kirjastus Hermes, mh, ah?

Aastaga 31 eksemplari. 

Ma ei saa aru, ma ei oska, ma ei taha, ma ei saa aru, ma lihtsalt ... 

Aga nüüd, kui ma võtan kontekstis, et normaalne inimene kardab liiga verist liha ja kogenud kultuuriinimene(TM) tunneb selle peale ebamugavust, ent tegelt teised minusarnased saavad aru, tunnetavad ära, neile ei ole "liiga", muutub kuidagi ... mõistetavaks.

Raske on nendeni jõuda, aga mul ON oma publik. 
Lihtsalt nendeni jõuda on tõesti keeruline.

***

Pealkirjaga seoses: tegelt on üks mõte veel.
Me kirglikult vaidlesime siin Kaamosega vahepeal. Mina ütlesin, et ON JU probleemidel raskusevahe, miks inimesed halisevad tühiasjade pärast, ja tema ütles, et EI OLE JU, mis tühiasjad, kui on valus, on valus! 
Eile õhtul kottpimedas koera jalutades (oli niii pime, et ma eksisin vahepeal teelt eemale, kuna jalge all oli vale pehmusega maa, sain aru ja leidsin kolme minuti pärast koera kõval kattel krõbisevaid küüsi kuuldes tee jälle üles) taipasin, et mind tegelikult ei häiri hädaldust põhjustavate probleemide kergekaalulisus.
Mu kaebus polnud üldse selle üle.
Mind häirib, kui inimene hakkab hädaldama ja undama, kui tal tegelt ei ole isegi valus veel. Mu rahulolematuse põhjus olid inimesed, kes karjuvad ja kaeblevad, kui mina (mitte sarnases olukorras, vaid sarnase tundega) oleks: "Nojah, see ei ole väga mugav." 
Kui ka kare lina on TÕESTI inimesele suureks probleemiks, ma saan tema ahastusest aru. Milllest ma aru EI saa, on inimesed, kellele kare lina on umbes sama väike probleem kui mulle, aga kisa on sel teemal vaja teha rohkem, kui mina teen kasvõi enesetapu eel. 
Nagu ... väkk. 
Miks?
Nad diskrediteerivad kogu halisemise maailma ja kontseptsiooni! Muidugi keegi ei võtnud mu enesetapu-eelset: "Mul on väga halb olla, nii halb oli viimati Poeglapse isast lahku minnes," juttu tõsiselt, kui kõrval on inimesed: "KUIDAS, KUIDAS, KUIDAS nii saama, mul on nii halb, õudne ja nutan ja nutan ja HALB!" umbes selle tundega, mis mul on, kui pulgajäätise jäätise osa pulga ümbert maha kukub. 
Mulle käib väga pinda, kui inimene ahastab, ilma et ta tegelikult ahastust tunneks. Tunneb end lihtsalt natuke halvemini kui ta tavaline happy-happy-joy-joy.