Viimane valgustus

Vaata, see 50+50 küsimuse meem, mis vahepeal blogides natuke aega ringi jooksis? Ma lugesin ka paari inimese vastuseid ning vältimatult seega ka küsimusi. 
Seal olid muuhulgas küsimused emade ja isade oivalisuste kohta. Ja kuigi need polnuks täpselt mu vastused (muidugi mõtlesin ma kõigile küsimustele vastused välja, lihtsalt ei pannud neid kirja, sest niigi tegelen võrgupäevikus pea ainult iseendaga, ei ole kellelegi peale mu enda veel ekstravastuseid tarvis), jäin oma vanemate mõtlemise üle mõtlema. 
Rääkisin emaga. 
Mõtlesin veel.
Sain sellised tulemused:
Mu isa on väga minu moodi.
Või olen mina väga tema moodi, vahet pole. Ehk meie mõtlemine on sprindid vaheldumisi puhkustega. Tuleb tohutu plahvatus, valgustus, avastusi kuhjas koos - ja järgneval perioodil ei võta me midagi uut omaks, vaid seedime ja muudame omaseks seda, mis plahvatuse-valgustuse käigus saabus. Sprint ja puhkus, sprint ja puhkus. Puhkuse ajal uued asjad ei integreeru. On ainult: "Ma tean juba ammu, kuidas sellega on, sellega on niimoodi, sina eksid."

Mu ema on rohkem maratoonar. Ta ei tule kaasa plahvatustega, jääb maha. Mu pärastrongi-kevadel pidasime vestluse, mille jooksul ta väga selgelt oli nördinud idee pihta, et inimene võib teha seda, mida tahab. Mis mõttes?! Ei või ju! Mis ema läheb oma vastsündinud lapse juurest ümbermaailmareisile? 
Ja mina seletasin, et no kui ema sünnitab lapse, ta tõenäoliselt EI taha last maha jätta ja ümbermaailmareisile minna.
Võibolla tahab ta minna koos lapsega. 
Või kui see ei ole mingi "oh-võtan-lapse-kaasa" reis, vaid ränk rassimine purjede all, ja ta tahab minna nii väga, et jätab pisipisikese imiku maha, on ta ilmselt sitaks varem selle nimel trenni ja tööd teinud, organiseerinud, see on talle väga tähtis eesmärk - ja kui ta jätab lapse koju kellegi teise hoolde, siis on see valik, mille ta teeb (täpselt nagu oleks valik ka lapsega jääda), teades, et sel on hind. 
Ta laps ei võta teda vbla kunagi päriselt omaks. Vbla see teine inimene, kelle hoolde ta lapse jätab, saabki lapse teadvuses peamiseks hooldajaks. Kui Midagi Juhtub, tal on eluaeg süümekad. KINDLASTI tuleb nii tal kui lapsel raske aeg, kui laps viimaks temaga elama harjuma peab. Jne jne. Kui sa teed valiku, on sel hind - aga see on alati SINU valik. Kellelgi pole kunagi mingit põhjendatud õigust lapsele öelda, et sinu pärast ma ei saanud ümbermaailmareisile, koolis käia, pidudel käia - said küll. Et sa valisid pigem lapsega olla kui jätta ta üksinda koju, oli sinu valik. Vbla igati ilus valik, aga igatahes sinu valik. 

Sa teed, mida SINA tahad. Teised inimesed mõistaksid sind väga hukka, kui sa lapse üksinda koju karjuma jätaksin? Ka see on sinu valik - lasta end juhtida teiste arvamustel. 

Ok, kõrvalekaldumine. Ühelausega, mu ema ei võtnud tollal "igaüks teeb ja võibki teha seda, mida tahab"- ideed omaks.
Ka idee, et me oleme autistid, tuli temani tasapisi. Mina olin juba ammu selles veendunud ja võrgupäevikus kirenud, teiste teemade peale üle läinud, kui tema mõtte endaga integreeris ja omaks võttis.
Aga temaga on lahe just see, et kuigi ta ei tule sprintidega kaasa, ta kogu aeg sörgib edasi, kogu aeg võtab uut omaks, ei jää seisma (nagu mina ja mu isa, kes vahepeal tee ääres istuvad ja ähivad, "ma tean seda juba, ei võta uusi asju vastu!") "Me oleme autistid"-mõtte sai ta minult, "naisautistid ONGI teistsugused tavaliselt" - oi, tõesti, päriselt? - ja võttis omaks nt, eks ole. 
Integreeris ja arendab tasapisi edasi.

Nii, ja kõigest sellest eelnevast (mis on juba mõnd aega minus elanud teave) tulenevalt taipasin eile, et mu soov leida testlugejaid, saada tagasisidet, teha tekste paremaks, on tegelikult invaliidne. (Nagu in valid.)
See on enda kunstlikult kiirustama sundimine, millel ei saagi päriselt head tagajärge olla. 
Ma ju kirjutan ka, nagu mõtlen - plahvatus - vaikus - omaksvõtmine - valmisolek uueks plahvatuseks. 
Kõik, mida ma kirjutanud olen, on ses osas ühtemoodi, et kiirustatud asjad, asjad, kus ma ei ole endale aega andnud (kuigi sageli mitte võtmes "ma nüüd annan endale aega", vaid võtmes "mul ei ole jaksu sellega tegeleda praegu, võibolla mõne aasta pärast" ja "oi, ma ei ole seda KAUA vaadanud, aga nüüd on põhjust, tegelen!") on ka need, mille osas mul hiljem on: "Kurat, see võinuks nii hea olla, aga on ainult - selline". 
Tegelikult mu värskelt tehtud asju ei taha keegi avaldadagi.
Minu loomeprotsessi üks osa ilmselgelt peabki olema seismisaeg, seedimisaeg, lihtsalt vaikuses küpsemine.  
Ja krt, isegi see raamat, mille me K-ga kirjutasime, sai HEAKS tehtud rohkem kui pool aastat hiljem, kui ta minu arust "valmis" oli. (Kuna uus romaanivõistlus tuleb juba peale, ma läkitan ta veel kord sinna, enne kui päris avaldamiseks tööd tegema hakkame.) Ma ei saagi teha asju kiiresti, esimene mustand valmis ja pool aastat hiljem kõik valmis, avaldame! Ma töötangi nii, et vahepeal peab olema puhkepause, peab olema seedimisaega - maailma omaks tegemise aega. 
Mu viimane valgustus hetkel. 
Nüüd võtan seda omaks.