Esimesed muljed uute rohtude pealt

5 päeva uute rohtude peal oldud.
Emake maa, ma olin taas UNUSTANUD, et end sedasi tunda saab. Et võibki päriselt niimoodi, et kellegi pahane pilk või tundlikku lauselõppu kirjutatud "vahet pole" ei kõiguta ÜLDSE. Mitte et ütlen endale, et pole minu asi, ma tõesti ei pea seda hinge võtma, ja siis ei võta, vaid päriselt ei huvita.
Vabalt võib juhtuda, et ei märkagi. 
Ja ei ole "no hea küll, võitlen päeva lõpuni ja elan, krdi kangelane olen!", vaid päev läheb mööda ja kuigi kordagi ei ole energilist "oh, lööks maailma uppi!"-tunnet, pole ka tunnet, et peaks üldse maailma uppi lööma või oleks vaja oma olemasolu õigustamiseks midagi teha. 
Täiesti segadusseajav. 
Kuid meeldiv, ei vaidle. 
Elu, mida ei tunne lakkamatult nagu liivapaberi kraapimist, vaid mis möödub suhteliselt märkamatuna. Võiks öelda "libiseb mööda".

Jaa, väga mõnus.

Igasugused asjad tunduvad mõistetavad. Näiteks saan aru, kuidas inimesed unustavad midagi teha. 
Sest kui lakkamatult ei kraabi, mõte ja tunne kogu aeg ei toppa, nii et edasiminekuks tuleb  survet avaldada, vaid lihtsalt libiseb, juhtubki, et libiseb mööda. 
Pole meeles. Ununeb, päevad läevad ja ootamatult õhtu ongi käes.
Ma märkasin alles järgmisel päeval, et unustasin ühel hommikul (eile) tableti võtta. 
Nagu ... sihukest asja pole mul juhtnud umbes viimasel 9-l aastal.
Jah, vähemalt kaheksal neist on hommikune tabletivõtt teema olnud, kuigi vahepeal oli tableti asemel HTP5 kapsel. Ja jah, ma olen umbes neljal korral hommikuse tableti võtta unustanud, aga kunagi lõuna ajal või vähemalt õhtul on alati meelde tulnud. Mitte et vaatan järgmisel hommikul tabletilehte ja olen hämmeldunud, sest võetud on üks ühik liiga vähe. 
Nüüd täpselt nii juhtus. 
"Kulunud tablettide arv peab olema paaris: hommikune ja õhtune. Aga on paaritu. Ja eile õhtul ma võtsin, see on mul meeles. Nii et ... nii et eile hommikul siis ei võtnud? Hämmastav!" 

Peab nüüd meeles pidama, et tablettide arv peab olema paaritu ja pidama vastu oma autistlikule ihale veel üks tablett vahele jätta, et õhtuse rohuvõtuga alati paarisarvuni jõuda.
See on mulle teema - paaris ja paaritud arvud tekitavad erinevaid sisetundeid ja paaris on kuidagi --- lõpetatum. 
Paarisarv lilli matustel on täpselt minu sisetundele sobiv. =P

Väsinud olen ikka kogu aeg. Vbla isegi rohkem kui varem. 
Jalad on pehmed ja pea on pehme. 
See lihtsalt morjendab mind vähem.

Aga peavalu (krt, sellise tatise ilmaga tuleb pea alati - isegi kui ilm iseenesest pole mulle vastumeelne, midagi on õhurõhuga ilmselt, mida mu keha ei salli) morjendab sama palju. 
Oeh. 
/Sumatrpaaaa-aaan?!