Karvad peas

Teate, mis on eriti ärritav vaesuse puhul?
Ma ei saa endale uut juuksevärvi osta, mõtlemata "aga siis tuleb kuu lõpus rohkem kerjata".
Mis tähendab, et elan oma luitunudlilla peaga ja ei muuda midagi.
Tõsi, ega ma väga tihti nagunii üle värviks, sest selgelt need heledaks kiskuvad osad on need, mis varem blondeeritud, ja blondeerimise vastu pole muud teha, kui maha lõigata, kui piisavalt kasvanud on. 
Jaah.
See sõnastatud tõdemusena paneb mu muidugi mõtlema, kas mitte jälle omajagu maha lõigata. Olen juba korra seda teinud, kuid võiks jälle. Eesmärgiks on ju kõik blondeeritu kunagi ära likvideerida.
Teisalt: ise on selja tagant kehv. Seiklused kahe peegliga ja värki. 
Hm. 
Aga kui ma tahan?

***

Hmm-mmm. Ei ole ei märkimisväärselt parem ega halvem kui enne.
Nah, tuleb ikkagi loota/eeldada, et kui mul jälle rahaliselt vabamad ajad saabuvad, teeb juuksur mingit huvitavat asja ja ma maagiliselt omandan laheda pixie--välimuse ebamäärase kodutehtud-väljakasvanud veidi lokkis poisipea asemel.
Muidu see lilla värv meeldib mulle.
Sellist lillat, avastasin mõne kuu eest, müüakse ka püsivärvina ja ma juba näen, kuidas täpselt see Selveris müüdav toon massidesse on tunginud - ka ühe umbes seitsmekümneaastase keemilistel lokkidel oli seda kasutatud..
Aga ma ei kurda. 
Lihtsalt naeratan äratundvalt, kui taas mõnd juuksevärvi-õde kohtan.

Poeglaps on ka leppinud.
Ma olen ajapikku selgeks saanud, et ta häirub ootamatutest muutustest (mitte ainult minu välimuses, vaid igal pool kõigis asjades), ent kui ta on nendega ära harjunud, pole enam probleemi. 
Et tal on lillade juustega ema? No ... aaa, on jah. "Ega see mulle väga ei meeldi, aga ma lihtsalt ei mõtle sellele."
Mäletate - vbla ei mäleta, ma vist tegelikult ei pannud isegi kirja siia - kui ma hullusin ja heitsin meelt, kui saabusin koju blondi korraliku bobiga ja poeg oli: "Iu! Karen!" 
Mina langesin ahastusse ja lõikasin endale kiire poisipea.
Noh, ilmsesti mängis kaasa, et ma ise ka selle väga kontorikorraliku bobi osas kahtlev olin tegelikult, ent ma reageerisin üle samuti.
Talle tuleb lihtsalt aega anda, küll ta lepib. 

Aga jah, kuna ma ei pannud tookord kirja, vaid ainult pildi, siis: tulin juuksurist koju ja Poeglaps vaatas mind õudusega. 
"Nii halb! Sa näed välja täpselt nagu Karen!"
Ma kügelesin, ent no kui Karen siis Karen. Iga kord, kui poeg mind nägi, pööritas silmi ja tegi mõne tähenduse.
Mul tuli kurbus peale, panin rätiku pähe. Kui olin kolm tundi rätikuga käinud, sähvatas: aga kui ma ise lõikan endale veel halvema soengu, ma võin ju IKKAGI rätiku pähe panna! Midagi pole kaotada!
Ja lõikasin ära.
Poeg oli: "See on veel halvem."
Kuid ma ise olin üsna rahul ja pähe ta jäi. Rätikut ei pannud. Ülejärmisel päeval oli poeg ka juba harjunud ja enam ei kommenteerinud.

Lillaga läks veits kauem. Neli päeva kuskil.
Ma lasen Tütarlapsel üle lõigata. Praegu pikkus on õige, aga ma ise ju ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi korralikult ja aeglaselt teha, ma lõikan viis korda keerdu keerutatud salke ja olemas. 
See pole PÄRIS see, mida korraliku juuksuritöö all silmas peetakse.