Lusikad ja raha

Mul oli hiljuti vaja Lusikateooria tõlge uuesti üle lugeda.
(Feministeerium vbla avaldab selle, kui autor ütleb, et võib - mina oma erablogis sain võtta vaikimist nõusolekuna, ent nemad küsivad vähemalt üle, äkki autor vastab midagi.) Lugesin seda ja sain väga aru, et vaene olla on rahaga täpselt samamoodi toimida, kui krooniliselt haige olles jaksulusikatega. 
Sul on kogu aeg arvestus ajus käimas, et kui palju ja mida. Ja jubekohutav pole ainult see, kui ei saa seda või teist, jubekohutav hakkab juba siis, kui tegelikult saaks osta veel võid ja vahukoort ja pirne ja kookoshelbeid, aga ajus ütleb keski-miski: "Aga äkki saab ilma ka? Siis pole uue kuu algus nii jube äkki?"
Lusikatega on samamoodi - ma praegu jaksaksin, aga pärast hakkab nii rõve ilmselt ...
Ainult et sedasi varu hoides on jube juba praegu.
Jap, seda tähendab "Tee, mida sa tahad!" mulle samuti. 
Ei ole mõtet kannatada ette ja igaks juhuks. 
Sest mõte: "Ma ei saa!" on otseselt piinav. Ei, ma ei nälgi. EI, mul ei ole ühestki toiduainetegrupist otseselt nappus. (Ses osas olen osavaks õppinud juba ammu-ammu - kodus PEAB olema sibulat ja porgandit ja mune ja võid lisaks kuivainetele. Sest see, mis minuga muidu juhtub, on hirmus. Röökiv isu "millegi värske" või "mingi valgu" järgi on kohutav.) Lihtsalt mõte: "Ma ei tohi kooki teha, see on viimane pakk võid," on pea sama hirmus kui olukord, kus EI SAA kooki teha, sest aineid ei tule kokku. 

Peaaegu. Mitte päris. 

Ja tegelikult mul on küll raha osta homme võid ja kookoshelbeid ja piima jne. Lihtsalt täna viisin koera vaktsineerimisele (miks? Kas ta oleks surnud ilma? Ilmselt ei, aga aasta saab ülehomme täis eelmisest korrast  ja ma ei jaksa olla alati hea ja tark maksimumi peale, mul on vahel lihtsalt sees tunne: "Ah, pohhui, ma olen hea, ma ei jaksa tark olla!" või vastupidi) ning nüüd on sees jälle tunne: "Nüüd hoian selle raha kokku, mis kulus, see tähendab nädal otsa kitsutamist." 
Ja see ei ole mulle hea. 
Emotsionaalselt. 
Mul tekib jubedalt ahistatud tunne, "kogu aeg on halvasti ja vähe," ja see on täpselt nagu Lusikateoorias lusikatega. 
Isegi kui lusikas oleks, mõni tuleb alati varuks hoida? 

Ma ei suuda nii elada. Ma ei suuda nii mõelda. Mul on PALJU parem nii lusikate kui raha osas, mõeldes: "Ma tahan, nii et ma kulutan. Kui hiljem ei saa, küll kuidagi ikka saab. Surra mul ikka ei lasta. Ja kui väga halb hakkab, mul on kõik õigused teha nii, nagu mulle on kõige parem - küsida abi." 
Ma ei suuda olla kogu aeg tark ja hea, mõistlik, kokkuhoidlik ja ja ja ... Lihtsalt ei suuda.

Muidu sellega olen üpris ära harjunud, et jaksamislusikatega on nagu on - neid ongi vähe.
Mõtlen psühhiaatri juures ära käia ja siis töötukassas ametnikuga koos uue hindamistaotluse teha. Sest tegelikult on kõik ju lihtne - mul ei jagu töölkäimiseks lusikaid. Tallitöö-periood näitas seda selgelt. Ma väsin nii ära, et tahan ainult nutta kogu aeg, nii tööpäeval kui tööle järgneval päeval.
Et töö kestab ainult 4 tundi, üldse ei päästa. 
KÕIK lusikad lähevad. 
Ja ma ei saa seda endale lubada. 
Mul ei ole neid nii palju. 
Isegi kui jubedalt tahaks olla tubli ja hea (ja vaktsineerida koera õigel ajal), ma teen endale halba sellega. Tasub siis vähemalt proovida nii, et on endal parem. Vähemalt katset teha.

Sest kui midagi ei tee, midagi ka ei parane ...
Muide, sel on selgelt põhjus, mis inimesed midagi ei tee. Miks ma näiteks ei küsinud oma laste isadelt raha.
Sest kui mul on raske, ei taha ma veel rohkem raskeid asju ette võtta.

Üldse ei toimi nii, et kui mul on hästi raske ja halb, ma teen veel raskeid piinavaid asju, sest äkki hakkab parem.
Ei, ma teen raskeid asju siis, kui mul on väike varu kogunenud.
Kui see ei võta kõiki mu lusikaid nt.
Või kui ma niigi kuulõpus-uue alguses nädal aega väga hädas olen, lahendus EI oleks võtta ette mingi suurem investeering - nagu ... see on lihtsalt haige idee, et kui inimesel on vähe, ta tahab veel rohkem kulutada
Ei, kui inimesel on millestki väga puudus, ta hoiab kokku, hoiab veel rohkem kokku, üritab oma vajadusi minimaalseteks pressida ja kui hirmus halb on, mõtleb, et suren parem ära, selgelt minusugusele hädisele ei ole siin maailmas ressursse.
Vähemalt kui on depressiivsete kalduvustega inimene. 
Teistsugustel on võibolla teistmoodi, aga kui mul veel kaks alaealist last oli, ei olnud mul äärmusliku vaesuse aegadel mitte: "Ma nüüd kaeban laste isad kohtusse, muidu nad ju ei maksa!" vaid "Ma olen nii hea, aga Tütreisa annab mulle raha ainult vahel ja Pojaisa mitte iial ja ma ei jaksa enam parem olla ju! Ikka ma pole raha väärt, kui heaks ma peaksin muutuma?!"
Et lahendus oleks muutuda heast eksnaisest halvaks, jalgu trampida ja nõuda? Isegi nüüd tundub mulle võõrastav idee, et nii PEAB, nii on ÕIGE. 
Nagu fakk. 
Hea olemise eest peaks ju premeerima, mitte karistama? Kui mul on tõrge idee ees sundida kedagi maksma, kes maksta ei taha, kuidas ma seepärast korraga halb ema olen?! MisASJA?!
Sama, kui kaubanduskeskuses varastamisega vahele jäädes kohe trahvi ära maksad, siis politseid ei teavitata ja su nimi jääb puhtaks. Aga kui sul ei ole trahviraha, kui sa varastad, sest oled vaene, mitte sest tuli pähe varastada, kuigi oleks ka muidu saanud, vat siis kutsutakse politsei ja saad täie rauaga. 
Kus on loogika? 
Arusaamatu on see inimeste ühiskond ...

Nojah.
Ma EI SAA SELLEST ÜLE. "Evolutsioonibioloogi päevikus" oli ka kirjas, kuidas depressiivikud otsivad hädast väljapääse - et kui on jama, depressiivik otsib muid võimalusi. Reaalsus on, et kui on jama, depressiivik ei tee üldse midagi peale ürituse jama tingimustes hakkama saada. Kogu idee, et peab halvas olukorras veel rohkem halbu asju tegema, kui tahta paremat tulevikku, on minu jaoks nii võõras ja vale, et ... et ... 
Olgu, otsimata viise selgitamaks, kui võõras ja vale see on, POINT on, et paremat tulevikku saab otsida - vähemalt proovida - kui väga jube hetkel olla ei ole.
Uue töövõimehindamise jaoks arstidel käia ja siis ametnikuga koos maha istuda saab, kui lusikaid natuke üle on. Investeerida saab, kui väike rahasumma üle jääb. (Mitte et mina investeeriks, ma pole sedasorti inimene, kes arvaks, et sellest kasu saab olema.)
Kui asjad on persses, läheb kõik ellujäämisele. Elutingimuste parandamiseks pole midagi üle.