Aeg läheb, aga midagi ei muutu

Juhin tähelepanu sellele,
millised rõõmsad rohelised lehekesed
me jõulupuul tärganud on.
Tool, millel Karou magab, ongi tema tool.
Väga harva, kui keegi teine seal istub.
Kui vaadata pesukorvi peale, 
siis esimene kiht on tiiger ja tiigri seljas
pikutab rebane.

Näe, kolmekuningapäev ja Tütarlapse sünnipäev käes. Natuke veel, siis tuleb Ukraina sõja aastapäev ja siis kevad.
Ja elu läheb mööda ja armastust ... aaei, armastust ikka oli. Lihtsalt sellist, mida ma ARVASIN armastus olema, oli vähe. 

Krt, aeg lendab nagu kotkas, ütles mees, kel äratuskell aknast välja kukkus.

Täiesti ootamatult ja kogemata on mu tulevik täis Asju, mis Tuleb Ära Teha. Ei, ise ma leidsin, et pean sinna sünnipäevale minema ja enne võiks siis juuksuris ka käia ja arstile on ju ka vaja minna ja (saladus, saladus). Kedagi pole, poole lausega öeldes, süüdistada ka peale iseenda. 

Pea valutab iga päev. Enamasti mitu korda päevas. Ehk läheb paremaks küll, kuid see kestab ainult mõned tunnid. Vaatan jõulupuu lehekesi ja tunnen rõõmu sellest, kui innukad nad on. 
Huvitav, mis puu oksad on? See, mis lehti ajab, on üks, ja see, mille pungad oluliselt suurenenud, ent mingit tärkamist veel ei paista, teine. Kuju järgi oletaksin, et leheajaja on toomingas. Aga värsked väikesed lehed võivad lõpliku kuju osas petlikud olla vist? 
Igatahes teeb leherohelus mu kehva enesetunde paremaks. 

Veidi. 
VIHKAN peavalu. 
Mis ma sest ikka vihkan, ega see ei aita? Ei aita küll, aga vähemalt saan aus olla. Kui ma üritaksin peavalu armastada (natuke üritasin juba, olles selle kirja pannud, tuli katse ise peale), mul oleks
a) kohutav tunne, sest ma valetan endale
b) kohutav tunne, sest ei ole parem olla, mida ma valesti teen?
c) kohutav tunne, et olen halb inimene, ei suuda valu armastada

Et mitte vihata ega armastada, lihtsalt tõdeda: Nii on?
See on võimalik, kui valu pole väga hull. Kui sumatriptaan natuke juba toimib. Aga ikkagi on ajuti lihtsalt meeletu väsimus ja tüdimus peal. S.t. ma olen niigi kogu aeg väsinud. Aga kui pea jälle valutab ma ei tea mitmendat päeva järjest ja isegi migreenitablett ei võta valu ära, tuleb vist teine tablett varsti peale võtta, on: "Mida ma teen? Miski ei aita, miski ei tee paremaks, ma lihtsalt ei jõua enam!"
Kusjuures, kui pea ei valuta, ma ei mõtle ega karda, et hakkab jälle. Täpselt nagu siis, kui mul veidi raha on, ma ei mõtle ja ei karda, mis saab, kui see jälle otsas on. Mul see kartmise-funktsioon üldse ei tööta. 
Vat see on küll omadus, mida ma ei vihka ega armasta, vaid saan lissalt tõdeda: nii on. Olen selline. Sest mul ei ole isegi ettekujutust, mismoodi on teistmoodi tunda. 

Mul vist on täielikult puudu omadus, mida ettevaatuseks kutsutakse. Mu jaoks on selge: seda ei tee, sealt tuleb isegi parimal juhul ainult natuke head, aga võib tulla palju paha. Aga seda võib proovida: eeldatav hea on üle võibolla-tulevast halvast. 
Ettevaatlik mina ei teeks ilmselt midagi, sest tegemine toob kaasa peavalu. Ent samas: nooremas põlves sai kogetud, et pikemaajaline mittetegemine tõi KA kaasa peavalu. Tegelikult olen seda mõned korrad isegi möödunud 10 aasta sees läbi teinud. Sama muster, sama tunne. 
Ehk: nagunii on peavaluta läbi saamine noateral kõndimine. Ei tohi liiga palju teha, ei tohi liiga vähe teha ... parem siis juba teen, mis tahan.
Vähemalt see hea.