Kuidas mõeldakse

Disclaimer: Jätkan enese- ja teiste analüüsimisega!

Teraapia kogu idee on ühe minu põhilise elutunnetusväite eitus. 
Minu idee: See, et sa midagi tead, ei tähenda, et sa seda tunned.
Teraapia: Jah, ma saan aru, et sa arvad nii. Aga las ma jagan sulle teadmisi sellest, kuidas ajud ja kehad tegelikult toimivad, siis sa arvad ja tunned ka teistmoodi. 
Mina: (nägu peopesades)

Juba ammu aega tagasi mõtlesin välja, kuidas positiivsed mõtted, mis tegelikult on endale valetamine, mitte lihtsalt ei toimi, vaid toimivad vastupidiselt. Et kui ma kinnitan endale, et armastan oma valu, on mul veel rõvedam olla, kui endale öeldes, et vihkan valu, VIHKAN. 
Sest enda vastu aus olla ja oma oma tundeid tunnistada on mu kogemuse kohaselt enesetundele hea. Valideerin ennast, olen olemas - vähemalt natuke. 
Selles kontekstis on arusaadav, et mul tulebki parem tunne sisse negatiivseid mõtteid mõeldes. Et mul ongi tore mõelda: "Põlgan selliseid inimesi!" või "Jälestan seesuguseid pealkirju," või lihtsalt: "Võeh!" Sest ma tunnistan endale, et mõtlen nii, ja aus olla, ehe olla tundub meeldiv.

Kuid kuskil mu sees elab ikka usk, et sedasi mõeldes peaks halvem hakkama. Põlgamine lõhub mind ennast.
Praktikas ma ei tunne seda. Hoopis vastupidi. Phmt: "Ütled "kurat" ja sirguvad õlad/ja tuju on korraga hää."
"Nii nõme!" ja sirguvad õlad ja kuigi tuju ei ole hää, on ta vähemalt vähem halb. 

Saan endale tunnistatud, mis mulle tõena tundub, ja ongi kohe parem olla.

Miks mulle kogu teraapia juba ideena vastik on: mul ei ole mingit, kohe üldse mitte mingit huvi selle vastu, kuidas keegi teine ütleks mulle, kuidas on õigem tunda.
Selle parim võimalik tulem oleks, et ma kordaksin endale neid mulle öeldud asju ja siis need tarkusesõnad ei toimiks.
Nad nagunii ei toimi. Ma olen tarkusesõnade spets, tunnen neid sügavuti ja tean, et ÄÄRMISELT visa ja otsustav olles võib lõpuks saavutada, et natuke toimivad - kuid kerge see küll ei ole. Ja see on PARIMAL juhul. Juhul kui need tarkusesõnad mu arust tõesti targad on ja ma tõesti kordan ja kordan neid endale aastaid. 
Üldiselt ma hiljemalt nädala-paari pärast näriksin läbi, et nii ei toimi, nii ei saa, nii pole õige ja tunneksin, kuidas minuga on midagi viltu. Teisi teraapia ju aitab, miks mul on veel halvem olla kui enne? 

Ma saan aru, et maailmas on lademes inimesi, keda teraapia aitab. Kes siis ... tunnevadki asju, kui nad neid teavad? Umbes et su juttude põhjal ütleb terapeut, et küllap su hülgamishirm tuleb sellest, et ema viiekuuse sinu oma vanemate juurde jättis kuuks ajaks, et ülikoolis eksameid teha, mhmh - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? Või on ikka, aga sa ütled endale, et see on vale, tegelt ei ole loogilist põhjust, ainult aju ehitus on muutunud - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? 
Ma ei saa aru. Ma TÕESTI ei saa aru, kuidas see toimima peaks. Aju ehituski ju muutub, kui väike laps hüljatakse! Ja siis keegi ütleb sulle, et nii ei tasu tunda, ja sa korraga ei tunnegi enam?
Seda enam, et minu hülgamishirm ei ole selline, nagu arvatakse.
Vahemärkus: Krt, mitte ainult hülgamishirm. Mitte ÜKSKI minu omapära pole selline, nagu üldiselt arvatakse, et keskmiselt peaks olema. Nagu Õige oleks. Mitte effing ÜKSKI. Vahemärkuse lõpp.
Ma ei karda tegelt, et mind hüljatakse sellisel moel, et oleksin tulemusena armukade või kontrolliv või klammerduv või sihilikult suhteid saboteeriv vms.
Lihtsalt ma olen otsustav. Ehk siis: kui mul on tunne, et teine ei armasta mind päriselt, ei armasta nii kõvasti, kui tahaksin, ma jätan ta maha. Sest ... ma ei taha olla kellelegi mingi pooleteranaine, mingi on-kah-naine.
Kui sa mind armastad, armasta. Ja kui ei, ela hästi, ma ei taha sinuga tegeleda. Kui sa ei armasta mind nii, et ei jätaks mind eluski maha, ma ei hakka su peale üldse aega raiskama.
Jep, olen küll petta saanud ikkagi. 
Hindasin inimesi valesti.
Jaa, oli küll kohutavalt valus.

Võibolla on kõik need inimesed, kellele teraapia toimib - kui anda neile teadmine, nad tunnevad kohe sinna otsa - jube head endale valetajad? Et saavad teadmise ja siis kohe usuvadki seda? 
Jah, aga MINA ju olen jube hea endale valetaja. Lapsest saati olen uskunud, mida ütlevad teised, ja et mina tunnen ja kogen valesti. Avastada, et mul endal on tunded ja arusaamad ja mul on neile täielik õigus, tuli hiljem välja selgitada. Avastada nagu sibulalt kihte maha koorides. 

Ent! Ent, kuid, aga! Ent mul JÄI ka toona sisse mingi halb ja ebakindel tunne. Mul ikkagi oli vajadus sel sibulal kihte maha koorida ja otsida, mis tegelikult oli ja on. 
Äkki Teistel(TM) ei jää? Nad lihtsalt tuimalt usuvadki sõnu ja tunnevad nende põhjal? 
Nagu mina nooruses. Lugesin kuskilt ajakirjast, et naised on emotsionaalselt tundlikumad või et mis meestele meeldib, ja kui see otseselt mu kogemusega vastuollu ei läinud, üritasin edaspidi toimida seda arvestades.
Issand, kui järele mõelda siis ... enamik inimesi ongi nii naiivsed, kui mina allakolmekümnesena???
Issand. Emake maa. 
Jah, tegelt loogiline.  
Ja ma ei pese ennast rumalusest puhtaks, kaugel sellest. Krt, kui vaadata kasvõi selle võrgupäeviku algusaegu, siis tegin teste ja jagasin jube paljude testide tulemusi siin samuti. Sest tundus kuidagi oluline, et mind saab määrata Fingolfinina, renaissance-naisena või bardina. Sest kui öeldi mujalt, ma uskusin.
Paljud inimesed usuvad ikka veel? Ka vanuses 65? Neil ei ole seda sisemist kraapimist, asjad-ei-klapi-sügelust ja valu? Nad mitte ei kogu kogemusi, et selle põhjal elu tunda, vaid usuvad väljaspoolt antud teooriaid? Ja USUVADKI????
Seletaks paljugi üldise inimloomuse ja inimeste toimimisviiside kohta.

VÄGA palju. 
Miks mingid põhjalikud ususüsteemid on olemas ja elavad inimestes, näiteks. Miks on olemas usklikkus ka muul tasandil kui "mul oli tunne, et see puu nagu elaks." Miks valitakse võimu juurde jälle ja jälle inimesi, kes ometi on korduvalt tõestanud, et nad on mölakad ja vahel isegi kohtus süüdi mõistetud. Miks on olemas "kõik teavad seda"-seisukohad naiste, meeste, mustanahaliste, asiaatide, homoseksuaalide, venelaste, prantslaste, ameeriklaste jne jne jne kohta ja keegi usub neid ka. 

Inimesed usuvad neile öeldut sügavuti ja tundega. Nad usuvad - päriselt, tundega usuvad - teooriaid ja siis klapitavad reaalset elu nende teooriatega, mitte ei loo teooriaid kogemuste põhjal. Mõtlevad mitte alt üles, vaid ülevalt alla. 
Oo. 
Noh, selge, miks mul iial pole õnnestunud usklikuks hakata. Mul ei ole ülevalt-alla vaadet, on alt üles. Ja ükski kogemus pole mulle öelnud, et oleks loogiline jumalikku tarkust või universumi tasakaalu või taassünde uskuda. 

Proovinud olen küll, muide. Igasugu uskudega. Aga ei saa parata, ma lihtsalt ei usu, kui mu isikliku elu kogemused pole ses osas viljakad olnud.