ATH arutelu

Miks ma arvan - nüüd juba väga arvan - et ATH on minu sees? 
Sest kogu elu olen ma tormanud asjadesse pea ees. "Vaatame, kuidas läheb." Ma ei mõtle, et vbla nii, vbla ka naa, vbla teha, vbla mitte teha. Ei, kui asi ei ole mulle täiesti vastik, hakkan tegema ja siis hiljem kannatan.
Enamasti kannatan. 
Vahel on läinud ka mitte-väga-halvasti. (Köhh, rong, köhh - aga Tütarlapsel on ka päris hea isa ja ma ei kaeba kummagi jooksva kodulooma üle näiteks.) Aga enamasti olen edukas ainult rinnetel "see on päris perses, vaja olukorda kuidagi parandada". 
Ja mu meelest see on tunnus. Et ma ei hakka asju tegema, sest see on mu läbikaalutud otsus ja mul on ränk töötahe, vaid ma lihtsalt teen, sest tuli selline mõte. 
Mul ei ole ka kunagi töötahet. Mul on ainult: "Ma võin seda teha, jäle ei ole ette kujutada - teeme ära!"

Ja siis juhtuvad üheöösuhted ja iseõmblemisfeilid ja äralõigatud säärtega püksid ja hommikul enne kohvi ning arvutiavamist tehtud süüteroosid, tordid, mida keegi ei taha, üldse toidud, mida ma käin teistele viimas, et keegi ikka ära sööks, pool- või täiesti alasti pildid, larpid, mida ma teen, teised larpid, kus esinen poolpaljalt, igasugu veidrad tööotsad, igasugu kuhjuvad remonditarvikud jne.
Mul ei ole probleemi asjade lõpetamisega - enam. Veel tosin aastat tagasi olin küll see naine, kes käis kõigis loengutes kohal, tegi ära kodused tööd ja siis ei läinud eksamile kohale, sest ei osanud enda arust piisavalt hästi. Kelle kappides seisid poolikud kleidid ja kuhjades käsitöötarbed, kõvakettal poolikud romaanid. Aga kui ma endale ütlesin, et maailm muutub palju rõõmsamaks kohaks, kui asjad ära lõpetada (Neil Gaimani tarkus), hakkasin lõpetama ja nüüd ma ei salli enam poolikuid asju. Lõpetan KÕIK ära. 
Kui tundub, et äralõpetamine ei tasu vaeva, viskan projekti minema, et ta mind oma poolikkusega ei segaks. 

Oli aeg, kus mul oli võrgupäevikus kogu aeg 6-7-10 mustandit ootel. 
Nüüd on vahel harva 1.
Ja ma ikka vahel imestan, kuidas inimestel on fb-ürituste juures kirjas, et "osalen" ja siis nad ei osale. Nagu ... paranda siis ära, kasvõi samal päeval, kui otsus hilja tuleb! Miks sa ütled, et teed, ja siis ei teegi? Mis sul on midagi viga v?
Aga mootor sees on sama. See ei ole mingi sisemine geniaalsus, mis tuli peale ja õpetas asju lõpetama. See oli teadlik otsus teistmoodi elama hakata ja nõudis pingutust. 

Imelik olen ma ka lõpetamise ja tehtud otsuste raames. Keegi vähegi normaalne ei hoia nii raevukalt oma sõnast-kuitahes-udusest-lubadusest kinni, ei pea mingit fb-klikki nii tähtsaks, ei viska minema poolikuid asju, et need ei ärritaks oma olemasoluga. 

Vahemärkus: mulle väga meeldiks, kui kehtestataks nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon. Võin noh, minu enda jaoks on väheke hilja, mul ei ole seksi vastu üldse mitte mingit huvi peale menopausi algamist. Aga ideeliselt panna neiu olukorda, kus ta mõtleb, et mis mul nüüd on, kas "fuck yeah" või "see mõte pole mulle otseselt jäle", on sedasorti inimestele nagu mina väga abiks. 
Sest "tahan" EI ole tegelikult sama asi kui "pole jäle, nii et võib teha".
Mitte et mul endal see vahe väga selge oleks - aga võtta hetk aega maha ja selle üle järele mõelda oleks juba suur asi.

Kas ma olen siin kunagi öelnud, kui rasked mulle osad rahva jaoks iseenesestmõistetavad asjad on ja kui neetult uhke ma olen selle üle, et hakkasin kord-kaks nädalas põrandaid puhastama ja nõusid pesema, enne kui kraanikauss üle ajab? Et mulle võib külla tulla, ilma et ma kaks päeva enne koristama hakkaksin, vaid on, nagu on?
Pole vist sõnadesse pannud, sest need on sellised normaalsete inimeste normaalsed asjad - teoorias pole mitte hea, et ma nüüd teen, vaid halb, et kuni rongini ja veel mõnda aega hiljem ei teinud.
Kergendavad asjaolud tegemahakkamisel olid "keegi ei oota minult, ma olen sant" ehk vaimne sundus langes, ja ma sain Tütarlapse isapoolselt suguvõsalt kingiks uue tolmuimeja.  
Seni kasutasin ema mehe vana.
Kui see uus töötamast lakkas, oli juba pildil K, kes kinkis mulle järgmise. 
Ma ei ole elus ostnud mitte ühtegi tolmuimejat, kas teadsite? Ma olen ostnud põrandaharju, mopi, paar mopiotsikut ja mopiämbri. Ja hulga küürimisnuustikuid ning ühe kempsuharja.
Jee. 

Asjad, mis on mulle ebainimlikult rasked olnud ja ei ole seotud koristamisega: vara tõusmine, tööle või koolisõit (just sõit, kui juba kohal olin, läks libedamalt), talveriiete ja -jalatsite suveks ja suveriiete ja -jalatsite talveks ärapanemine, trennis käimine (kui ma viimaks ütlesin endale, et võin teha sporti omaette, ma ei pea selleks trenni minema, tõi see kaasa TOHUTU kergenduse), vara magamaminek, raamatu poolelijätmine, arvutimängu poolelijätmine, mittesöömine, kui oli isu, asjade panemine "oma kohale", kappide koristamine, teistelt millegi küsimine või, veel hullem, nende millekski sundimine, peale käimine. 
Jep, ma jälestan inimeste sundimist millekski, mida nad teha ei taha. 
Lastega koos elamisel veidi miinus =P Vähemalt üldiselt arvatakse, et "lapsed vajavad piire" jms. 
Minu arvates jama. Füüsika ja ühiskonna ööpäevarütm seavad nagunii omad piirid, neid veel juurde teha on selge ülepakkumine. 

Tütarlapse isa sai Soomes ATH-diagnoosi. 
"Miks keegi mulle varem öelnud?!"
Tõesti. Kõik oli ju selgelt näha. Inimene, kes minust veel palju selgemalt tormab asjadesse sisse ja elab siis tagajärgedega.
Aga ma ei mõelnud mitte kordagi selle peale, et ATH. Ma mõtlesin "tema on tema" ja kogu lihapirukas.

Äkki minuga on veits samamoodi? Keegi lihtsalt ei mõtle sellele? (V.a. üks blogilugeja ja -kommenteerija.)
Ma ise ka ei mõelnud kaua aega. 
Aa, et miks ma seda diagnoosi tahan - et mul oleks mingi tõestus. Näe, mul on raske, päriselt ka! 
Olen nii harjunud sellega, et mul on raske ja keegi ei usu seda. Olen sellega sõna otseses mõttes titest saati harjunud olnud. Kõik diagnoosid ja sildid on minu jaoks HEAD asjad. 
Mul on nii kõrini olemast normaalne, vedamast normaalselt inimeselt oodatud koormat ja minemast selle all kallerdisekildudeks. 
Jaa, eeliseid on ka. Minu "ah, see pole ju midagi erilist", mida siis väljastpoolt imetletakse. 
Aga ebainimlikult rasket on rohkem. Tunnet, et täiega vääriksin praegu medalit, aga see on inimeste meelest tavaline asi. Kedagi ei koti, et ma jälle ahjuplaadi puhtaks pesin.