Mul ka ealistest iseärasusest vist jutt

Juba teist korda lühikese aja sees tuvastasin, et meigiga näen halvem välja kui ilma.
Kusjuures seekord ei saa ma end ka liialdamises süüdistada: ei kunstripsmeid, ei tumedat huulevärvi, täitsa normaalne värvikogus - ja eakas kõrk üldmulje. 

Tegelikult olen juba iidammu tuvastanud, et vanemad naised kipuvad end samamoodi värvima, kui nad nooruses tegid, ja näevad seetõttu päris tobedad välja. Tõsi, tollal ma vaatasin teisi ja tegin säärase tähelduse.
Nüüd on see siis juhtunud mu endaga. 
Tuleb leiutada uued meikimisviisid. Tegelikult ma isegi tean, mida teha - ülalau lainer peenem ja udusem, vbla üldse pliiats, mitte lainer, ja enamus ongi tehtud. 
Aga natuke paneb nördima, et ma alles mõned aastad olen seda lainerit üldse kasutanud - enne kasutasingi pliiatsit - ja krt, ikka läheb nii, et olen ühe etapi elus selgeks saanud, tuleb uus peale ja hakka uuesti elamist õppima. 
Krt. 
Ei mingit rahu ja stabiilsust!

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. 

Kahtlustan, et see on ravimitest - kusjuures ma ise leidsin nendega koguse+kombo, millega mul pea enam kogu aeg ei valutagi ja phmt jee. Aga selle tagajärg on, et kuna peavalu mul hoogu maha ei võta, teen regulaarselt üle oma jakśamispiiri ja no nii väsinud et ...
Nii väsinud, et tänaval käies tahaks lihtsalt tee äärde ära minestada.
Nii väsinud, et kui tuleb mitmel munal kollased valgetest eraldada, saan suur pingutusega kolmega toime, neljas juba nõuab nii suurt pingutust, et toetan vasakuga paremat kätt, mis ei taha hästi munakoort hoida enam, ja viiendaga on "ah, las läheb enamus munavalget kollasega kaasa, ma ei suuda".
Nii väsinud, et jälle lihtsalt istun ja ei tee midagi. Silmad on ka fookusest väljas, isegi ei vaata kuhugi.

PR lähiaastad olidki sellised? Olid. Mäletan. 
Tollal rong, nüüd ... nüüd vanadus?
Ma arvan.
Või siis "ma olengi selline".

fb muudkui aga näitab 
asju, mis "võiksid mulle meeldida"
Mõni on täitsa tore, mhmh

Minu normaalseisund ongi siis - selline. Ebamäärane mitte kuhugi teel, ent mitte ka paigal. Jõllitamas tühjusesse või iseenda sisse. Midagi ei toimu, sest midagi ei jaksa. 
Elu on võitlus, ent lihtsalt ei jaksa pidevalt võidelda.

Kass paraneb. Jai.
Poeg on jätkuvalt haige. Ühendusin arstiga, too helistas eelmisel nädalal kahel korral, rääkis kuristamisest ja nohurohtudest. Kui hullemaks läheb, võtke ühendust.
Ei lähe hullemaks, täpselt sama on!!!
Ühendusin õpetajatega - jah, meie oleme ka mures, rääkigu poeg aineõpetajatega. 
Käisin pinda, kirjutas ühele ja teisele, aga kas esmaspäeval kooli läheb, on kahtlane. 
Palavik 37 ju ikka. 

Tema õel diagnoositi Epstein-Barri viirus. (Vereanalüüs on imeline asi.)
Ehk - muidu nagu tavaline külmetusviirus ikka, ainult et paraned 2-3 kuud. Palju juua ja magada, ära end väsita.
Äkki pojal on seesama?
Äkki MINUL on seesama? Aga mul ei ole palavikutunnet. Lihtsalt - väsinud. 
Nagu ikka. Isegi parem, pea vähemalt ei valuta kogu aeg. Juba nädal aega pole ühtegi sumatriptaani kulunud. Krdima ... pool imet.

Mitte et rõõmustaksin. 
Ma ei rõõmusta. Aga ei kurvasta ka eriti. Lihtsalt - eksisteerin. 

Elu ei ole kerge