Avalikuks tahaks

Ma tahaks, et sellel oleks vähemalt mingit laiemat mõju. 
Noh, et inimesed, kes on puntras ATH ja autismiga, jäävad siis depressiivseteks ja neil on nii rõve-nii rõve, oleksid "aaa, see on normaalne, nii käibki, see ja see aitavad". 

Muide, vahepeal mõtlesin välja, miks ma ei käitu nagu õige depressiivik nt. Ei tardu, ei loobu väljaskäimisest ja asjade tegemisest. Mina teen edasi, kuni suren phmt. 
Aga muidugi. ATH. Ma olen end välja treeninud. Mis siis, et pole tahtmist midagi teha, ikka teen. Nagunii pole tahtmist, väga harva ON tahtmine - ja kuna see ATH-põhine treening on sees, teen ka depressiooniga edasi. Teen, kuni kukun phmt.
Ma tahaksin, et vähemalt teised minusugused näeksid ja mõtleksid: "Aa, muidugi, kuidas ma reageerin, on loogiline!"
Aga esiteks isegi Eesti arvestuses ei ole seesinane kuigi popp võrgupäevik, nii et info levib siitkaudu väga kehvasti. Teiseks vbla ma isegi ei saa ATH diagnoosi (jääb nagu autismiga: "Selged jooned on, aga diagnoosi siit ei tule") ning kolmandaks pole mul isegi mingit õiget sõnumit. Mis see sõnum oleks? "Oi, halb on"? "Ei soovita seda segu vaimsetest probleemidest kellelegi!" 
Ok, see segu tegelt ei ole vist väga haruldane - ATHga inimesi on, autiste on, väga oluline protsent neid on kahe kattuva seisundiga. Mõlemad need seisundid on ühiskonda raskesti sobitatavad ja need inimesed seega depressioonile vastuvõtlikud. Kui sulle ikka pidevalt öeldakse, et oled laisk ja lohakas, kuigi teed oma parima, on see üsna mõjuavaldav. 
Nii et sedasorti kogemustega abiotsijaid võiks olla.

Aga samas on Eesti väike. Tumblrist ma leian teisi samasuguseid, aga kes leiab minu? Ja mida kasulikku ta teada saakski? "Teistelgi on halb"?
Ei, ma LOODAN, et hakkab parem ja on mingi edulugu, mida jälgida saab. Saaks. 
Aga vbla ma ka lihtsalt halisen oma musta meeleolu sees ning kui päike jälle paistma hakkab, mind ei huvita enam, et ühiskonnale kasu tooksin. 
Võib ju olla. 

Samas vähemalt depressiooni osas ma sain natuke teavitustööd tehtud. Roaldi saade (tegelt vist näeb siit) ja Naistelehe artikkel, millest on alles ainult pildid ja mulle saadetud pdf, rääkisid sellest, ja kuigi ma nüüd olen targem-kogenum, eks mul olid tollal ka üsna murrangulised asjad öelda. "Tee, mida sa ise tahad," ja "Ütle teisele, et ta on kallis, ükskõik mis," kehtivad mu arust ikka veel.

Ainult nad ei aita üksi. 
Ravimid, aidake mind nüüd ometi!