Täna mõtisklen seksuaalsuse üle.
Sest mul on nii veider uus suhe sellega ning samas see on selgelt lihtsalt uus suhe seksuaalsusesse, mitte et ma enam ei oleks seksuaalne olend.
Kaunis mees tundub ikka veel kaunis, kaunis naine on jätkuvalt hoopis teistmoodi tundeid tekitavalt kaunis. Üldse pole kustunud võime kedagi esmapilgul nunnuks ja armsaks pidada - kuigi juba väga ammu on üle läinud idee, et sel midagi seksuaalse ahvatlusega tegemist on.
Ja ahvatlevus ning tahtmine kellegiga seksida on ka veel täiesti erinevad asjad.
NB! See on mul väga meeles, kuna demiseksuaalsus on jätkuvalt osa minust, mis siis, et mu ihatase on hetkel ... no kuskil 0,2 kandis viiepallisüsteemis.
Kunagi arvasin, et inimeste ahvatlevaks pidamine on just "temaga ma kepiks" teema ja üldse ei aimanud, et (muuhulgas minu endaga) midagi veidrat selles küsimuses toimub.
Ma arvasin, et kui isik tundub nunnu ja kaunis ja tal on kindlasti ilus hing ka, sest ta on nii NUNNU, siis see ongi seksuaalne huvi, mida ma tema suunal tunnen.
Armusin kolinal ikka ja jälle, isegi teadvustamata, et seksiga pole sel midagi tegemist.
Kas on mingi üldiselt teada asi, et armumine ja seksuaalne iha ei käi koos? Vist on. Vähemalt niipidi, et võib vabalt kedagi ihata, temasse raasugi arumunud olemata. Ent see ei ole ka minu avastus, et võib armunud olla, seksi tahtmata.
Mitte nii levinud teadmine kui see teine, aga ma olen seda ennegi kuskilt lugenud.
Igatahes: ma armusin ja armusin ja armusin, aga seksuaalsed kehalised vajadused elasid mus täiesti oma elu, mis polnud nende armumisobjektidega üldse seotud.
Et ma ka ise sellest üldse aru ei saanud, on juba omaette teema. Kõik saavad aru, kas nad tahavad kellegagi seksuaalvahekorda astuda või ei?
Ausalt, ma ei usu. Ma lihtlabaselt ei usu, et olen nii eriline ja kummaline - arvan pigem, et inimesi, kes tegelikult ei tea, on palju. Lissalt kuna ühiskond ütleb, et seksuaalne iha on norm ja nii tuntakse, minusugused, kes nagunii õpivad elu selle pealt, mida neile öeldakse ja kuidas inimesed ümberringi käituvad, ei saagi aru, et nad ei saa aru.
"Ma peaksin tahtma," mõtlevad nad - mõtlesin ma. "Ilmselt siis tahangi."
Sittagi. Seksuaalsus elab küll meis, aga seks EI ole vajadus nagu söömine või isegi nagu turvalisus. Seksuaalsus on hoopis isemoodi taim, mis kasvab igaühes erinevalt ja elab erinevalt, erinevad elutsüklis, erineb kõik, mis elab.
Mulle, muide, tundub Overwatchi uus kangelane täiega nunnu. Kaunis ja ahvatlev.
Mis ei tähenda samas, et ma temast seksuaalfantaseerida kavatseks. Ta lihtsalt on - nunnu. Väga panseksuaalne ja rõhutab erinevuste väärtustamist igatepidi.
See tänapäevane seksuaalsuste ja sugude segapuder on väga haarav. Mitte segadusseajav, vaid just huvitav.
Mina tulen ju ka "poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud" ühiskonnast ja maailmapildist. Samas pole väga terane vaja olla olnud, et märgata: poisid on omavahel sitaks erinevad, tüdrukud on omavahel sitaks erinevad ja juba koos avastusega, et osadele meestele meeldivad mehed ja osadele naistele meeldivad naised sai selgeks, et mingi lihtne liigitamine ei päde.
Sest mulle ka mõnikord ja mõnes asjas meeldisid naised. Kursiivis, ilma meeldisid nad mulle sageli. Ma olen siis biseksuaalne, jah?
No ilmselt ...
Ja samas ma selgelt eelistan mehi. Armunud olen elus ainult meestesse.
Ma nägin iseenda pealt, et asjad ei ole nii lihtsad, ei saa kahendsüsteemis paika panna, ja siis oli edasine tõesti pisiasjad-pisiasjad, loogiline tuletus.
Seksuaalsus ei ole lihtne, sood ei ole lihtsad, ja nüüd ma tunnetan täiesti läbi, kuidas ka aseksuaalsus ei ole lihtne ja ühene. Ei tunne ma ühtmoodi kõigi suunal, keda keppida ei taha.
Ja see, et mul takkajärgi mõnede läbiseksitud isikute suhtes absoluutne jälestus on, ei muuda, et asja käigus oli täitsa tore. Lihtsalt hiljem tuli: "Iuuuuuuuuuuuu!" ja see ei näita mingeid möödumise märke.
Ma tahtsin last ja sellepärast vägistasin ennast? Nojah, aga ma ei mõelnud, et vägistan. Polnud üldse sellist plaani. Omast arust olin ausalt asja kallal.
Ausalt, täiesti arvan, et ÕNNEKS on see möödas.
Enam kunagi ei lähe ma inimesega voodisse, seda tegelikult väga tahtmata, mingi välise motivatsiooni pärast.
Ei kunagi enam! JAI! ÕNN!!!!
Selle postituse point: ilusad mehed on ikka veel ilusad, kuigi ma üldse, isegi fantaasiates, ei taha neid seksuaalsetesse olukordadesse panna ega sedasi võtta.
Aga kui tekiks situatsioon, kus K mind tahtma hakkaks, küllap ma oma huvi ikka samuti üles saaksin. Lihtsalt niisama seda enam pole. Ja pole. Pole teoreetilist, praktilisest rääkimata, mitte midagi ei ole - ja see on täitsa tore.
Mul on olnud juhust sellele teemale hiljuti mitme nurga alt mõelda. Esiteks tuli internetis jutuks endine Ellen Page, kes nüüd on Elliot - ja käsi südamel, ta on minu jaoks alati seksikas olnud, kuigi vanasti oli kuidagi nukulik (nagu mitte päris inimene), nüüd on ehedam. Nüüd on teistsugune seksikus, aga ikkagi seksikas. Ehk siis kui inimeses on olemas see miski, siis väikesed välised muudatused seda üldist olekut ei muuda.
VastaKustutaTeine asi on see, et jõudsin oma lõputööga sinna punkti, kus pean lugema DIDiga inimeste (endine multiple personality disorder) - ja väga huvitav on lugeda, kuidas oma seksuaalsust mõtestatakse, kui end ei peeta isegi üheks inimeseks, vaid süsteemiks, mis võib koosneda erinevast soost inimestest (ja mitte ilmtingimata ainult inimestest). See on nii huvitav teema, et kui peaks kunagi aega olema, teen ehk isegi pikema postituse.
Huvitav, mullegi tundub Page seksikam peale transformeerumist. Enne oli nukulik, just. Ning temas on minugi jaoks see „miski“, mida soomuutus ei mõjutanud. (Jätan siinkohal diskuteerimata, kas sugu üleüldse „muuta“ saab.) Samas, ma ei nimetaks rindade eemaldamist jm „väikeseks väliseks muudatuseks“.
KustutaSee ON huvitav teema. Õigemini on siin kaks teemat koos, sugu ja seksuaalsus. Ma olen juba mitu kuud tahtnud sel sellest kirjutada, ka laiemalt, ka kultuurikontekstis, et milline sõda siinpool vett käib, sõna otseses mõttes. (Sa, Rents, oled ilmselt USA trans-arengutaga kursis, spordivärk jne.) Ma ei oska öeldagi, miks see teema mind neelanud on, pole ju minu asi tegelikult... aga ma _kardan_ kirjutada. Kardan transfoobi silti külge saada, kuigi mul ei ole kivikindlaid põhimõtteid ses asjas, vastupidi, on küsimused ja kõhklused, et mida ma siis asjast õieti arvan, ja kas (spordi)naistele tehakse praegu liiga või ei... ja üks mu armsaid lapsepõlvesõpru on trans, kardan talle kasvõi kogemata haiget teha ja...
Vabandust, vvn, see läks nüüd küll sinu posti teemast, seksuaalsuset kõrvale, soovahetusele. Rents, ole minust julgem, kirjuta? Ma siis tulen ja kommenteerin :)
Sporditeemal ma ei julge kirjutada, sest ma olen seal nii radikaalne, et mind löödaks risti - ma arvan näiteks, et laste tippsport peaks keelatud olema (14aastaste imelaste ekspluateerimine raha teenimise eesmärgil), ja et tippsporti ei peagi igaühel asja olema (ehk siis, kui ilma astmarohuta sporditud ei saa, äkki hakkad siis hoopis raamatupidajaks). Sellele teisele seisukohale olen valmis tegema järeleandmise - võiksid olla eraldi võistlused inimestele, kes võtku, mida vähegi tahavad, koirohust ketamiinini, nii et kõik on lubatud. Vaatajaid kindlasti jätkuks.
KustutaTundub, et me sinuga mõtleme neist asjust sarnaselt. Ma vist ikkagi millagi võtan julguse ja mõtted korralikult kokku ja teen selle postituse ära. Koos märkusega, et erandkorras on mu kommentaarium KÕIKIDELE seisukohtadele avatud, ka minu suhtes ülikriitilistele, sest mind ausalt öeldes väga huvitab, kuskohas ma nö. üldsuse arvamus(t)e skaalal asetsen, selles teemas.
KustutaMa annan oma kaks senti kohe ära, sest mind lihtviisil sport ei huvita nii palju, et sellest postitust lugeda või kommenteerida =P
KustutaEhk kuna minu arust tippsport on nagunii üsna jama, on ok, et seal kehtivad teistsugused reeglid kui mujal. Et mehe hormoonidega naine sinna naiste kategoorias ei sobi, on vastuvõetav, sest naine saab igal pool mujal ju naine olla ja kui ta tegutseb sel kitsal alal, kus hormoonid ja nende mõju tähtsad on, on tema enda valik ja sitt lugu, lilleke, et nüüd nii läks.
Ma ei tea, kuidas see mõõtmine peaks käima või kas ta peaks meeste seas siis võistlema vms, mind ei koti see spordivärk nii palju, et süveneda.
hormoonide teemal on olnud vaidlemist ka mõnega, kes on sünnist saadik anatoomiliselt ja ametlikult naine olnud, aga looduse poolest suurema testosteroonitoodanguga - mingi juhtum oli vist ka selline, kus naine oli kromosoomide poolest mees või midagi vahepealset, ja siis käis ka vaidlus, kas tal lubada naiste hulgas võistelda. Ilmselt tuli see kõrgem testosteroonitase dopingukontrollis ilmsiks.
KustutaÜks variant oleks teha hormoonikategooriad nii, nagu jõu- ja võitlusaladel on kaalukategooriad.
Kuna vvn osutas, et teda sport ei huvita, siis ma ei hakka siin teemat põhjalikumalt lahkama, blogi autori tahtest üle sõitma, tõmban omalt poolt teemale joone alla.
KustutaÜtlen ainult niipalju, et hormoonikategooriad ei taga füüilist pingutust nõudvas spordis võrdsust, kui tegemist näiteks puberteedijärgselt naiseks transformeerunud mehega. Tänu sünnisoo poolt pakutud hormoonidele on tolle inimese keha juba mehelikuks kujunenud, mis annab talle paljudel spordialadel edumaa.
ok. aga sama kehtib ka nende anatoomiliselt naiste, aga kromosoomiliselt meeste või vahepealsete kohta.
Kustuta... ning muidugi on tõsi, et seni, kuni nad rasestuda ei püüa, ei saa nad väljaspool tippsporti oma kromosoomikast teadagi.
KustutaHormoonkategooriad: kõlab õigesti =)
KustutaSeksuaalsusest, et mina olen vana naisšovinistlik siga. Naised võivad olla ilusad, targad, head ja kasvõi kõik 3 korraga, aga minu jaoks see ei seostu seksiga. Nad on samasugused inimesed nagu mina. Meestega on asi absoluutselt teistmoodi. Mehed ei ole inimesed, nad on nii palju teistmoodi ja 1 väga väheseid asju, mida nendega koos saab teha, ongi seks. (Trolliirvel vasakule ära)
VastaKustuta