Oh, võrgupäevikusse kirjutamine on jälle asi, mis lihtsalt juhtub, mitte ei nõua otsustavust! Jai!
Üks asi, mis mind ühiskonna juures hämmastab, on sujuv enesestmõistetavus, milllega eeldatakse, et inimestel tekivad kallimad ja teisedpooled.
Kuna perekond eeldas, et mul tekivad, nägin ennast erilise paariana, kui mul ei tekkinud, ja näen ikka veel oma täiskasvanuiga kui arusaamatut armuelulist läbikukkumist. Mis mõttes mu elu pikim seksiga suhe kestis alla kolme aasta?! KES sedasi elab peale mingite rõvekoledate rõvevastikute igatepidi kõlbmatute? Mis mul viga on? Peale selle, et ma lihtsalt ei taha enamikku inimesi, tähendab.
Nüüd vaatan oma lapsi ja no ei paista mitte midagi armuelutaolistki neil samuti. Ei kummalgi. Tütarlaps teoreetilist soovi on väljendanud ja ühe poisiga käsikäes kõndinud veidi aega. Poeglapse tugevaim väljendus ses suunas on olnud: "Ma arvan, et jään surmani neitsiks."
Püüan mitte sisse võtta ideed, et neil peavad kallimad tekkima. Ei pea. Nad on vabad väärtuslikud inimesed nagunii. ERITI ei pea naine olema mehega, et väärtust omada, ent ei pea ka mees tõestama, et saab naisi, sellega, et - noh - saab naise.
Või mingi teisepoole, noh - ei pea isegi ühiskonna arust vist naine mehega olema, kui ta tegelikult naisega olemist eelistab. Või peab?
PAAR kellegagi peab igatahes olema, muidu on sul midagi viga. Ma üritan seda mõtet endast välja tõrjuda, sest see mõte on idiootne, aga ...
Aga samas see hirmutab mind.
Ma ei suutnud survet "olla mehel" ignoreerida enda puhul. Kas ma suudan kaitsta oma tütart selle eest, et ta täiesti vallalisena samasuguse: "Valmistan kõigile pettumuse ja selgelt ei kõlba kellelegi"-tundega ringi peaks kõndima? Eriti kuna tütar elab mu ema ja tema mehega ja mina sain oma emalt juba viieteistkümnesena selget tagasisidet "ta ei räägi meile oma poistest, aga kuskil keegi on - peab ju olema!" Ta on ka Tütarlapse kohta püstitanud teooriaid: "Ta ütles küll, et jäi bussis magama, aga vbla jäi mõne poisiga - ta ei ole selline bussis magamajääja ju!" Olgu öeldud, et ema ei olnud hüpoteetiliste poisside osas pahane, vaid elevil.
Ma rikkusin ta rõõmu: "Ma arvan, ta ei teagi, et poisse peaks kuidagi varjama või nendega juttu ajama jäädes valetama, et jäid magama. Ma arvan, ta jäi tõesti magama. Ta ei kipu väga valetama üldse."
"Sul peab olema poiss või tüdruk, samas soost on ka okei, aga keegi peab olema." Nagu ... kust see idee üldse tuleb? Kust ma võtsin, et ma ei ole täisväärtuslik inimene, kui keegi mind ei taha? Miks ma olin veendunud, et kui mind tahetaks, antaks mulle sellega väärtuslikkusepitser?
Alles viimaste aastate õudsed kogemused, kus mind tahtsid väga inimesed, kellest mina enam mõeldagi ei tahtnud, on mind veennud, et asi pole selles, et keegi mind ei taha.
Ma olen suht-koht vallaline, sest mina ise tahan väga väheseid.
Õigemini tahtsin. Nüüd ma ei taha seksuaalselt üldse mitte kedagi. Lihtsalt K puhul oleksin nõus.
Või noh, mind on läbi elu - algas kuskil kui 12 olin - tahtnud väga paljud mehed, keda mina omalt poolt pole tahtnud. Kolmega neist ma ka magasin - ei osanud piisavalt palju piisavalt valjusti "EI!" öelda ja lõpuks ... noh, see on ainult seks, saab vähemalt lahti tast.
Need kolm olid väga väike osa tahtjatest. Järele andmise puhul olin iga kord alla 20 aasta vana ja igasuguse iseteadlikkuseta. Hästi õnnetu ja noor.
Aga hiljem ma lihtsalt ei ole pidanud inimestekski neid, keda mina ei taha ja kes ilmutavad oma soove minu järgi pealetükkival moel.
See kuiv jälestus ei olnud üldse natuke magus: "Vähemalt keegi tahab mind," see oli täiesti kuiv ja täiesti jälestus.
Inimene lakkab/lakkas mu silmis kohe inimene olemast, kui ta mulle oma iha või võlutust ilmutas. Põmm! Ja läinud, kõik, väkk, rõõõõõve.
Nüüd ma mõtlen, kas mu lastega on - samamoodi? Või mismoodi? Kas ma saan neid kuidagi aidata? (Mitte partnerit leida, vaid kinnitada, et ilma on nad sama imelised?)
Ja tegelikult-tegelikult: kas see tunne, et keegi peab sind tahtma, pead kellegagi paar olema, et sa üldse väärt inimene oleksid, ei ole mitte ühiskondlik, vaid minu personaalne? Et kuna mu ema oli juba mu varases nooruses innukas olematute poiste pärast, võtsin sisse, et mul peab poiss olema? Aga tegelikult on ühiskond palju sallivam ja eriti ei peagi?
Tegelikult?
Tegelikult ei tõesti pea. Mina tahan kaaslast kõrvale, olen ka leidnud ja sellega väga rahul. Mu tütar (23) jällegi ei taha, tal pole minuteada ka kedagi olnud ja kui ma teda vaatan, siis on tunne, et võibolla see ei muutugi. Ja mis siis. Võib nii, võib naa, peaasi et ise rahul on. Teised olgu vait.
VastaKustutaTütre kohta aeg-ajalt ikka küsitakse või tehakse märkusi ("küll ta varsti mehele läheb" jms), aga ma lasen need lihtsalt ühest kõrvast sisse-teisest välja. Ta ise nähtavasti samamoodi. Kõll nad lõpuks ära tüdinevad ja vaid jäävad.
*küll nad lõpuks ära tüdinevad ja vait jäävad. Õigekiri longab.
KustutaTead, mulle tundub, et see ühiskonnapoolne enesestmõistetavus tasapisi, kuid kindlalt kahaneb. Paarisolemine töötab ju eelkõige inimese kui liigi säilimise huvides, eks, on inimgeenidesse sisse kodeeritud, aga tänaseks pole järglaste saamiseks ja üleskasvatamiseks enam tingimata paarilist vaja, vähemasti nn. arenenud riikides mitte – kunstlik viljastamine, (naiste) majanduslik iseseisvus jne.
VastaKustutaIseenda kogemusele toetudes ütleksin, et muutus on toimunud suhteliselt lühikese aja jooksul. 80ndatel näiteks oli „paarisolemine“ veel vägagi sotsiaalsesse käitumiskoodi sisse kirjutatud, tänasel päeval on ühiskonna ootused ses osas oluliselt väiksemad, mu meelest.
Samas, teistpidi kah – „vanasti“ oli teatud ühis- ja kogukondades lesestumise puhul uuesti paariheitmine täielik tabu. Olidki surmani määratud üksinda, paariliseta elama - hea veel, et sind kadunukesega ühte hauda ei aetud. Täna aga ei keela keegi uut elukaaslast otsida.
Hmm, minul pole ka kunagi ühtegi suhet olnud ja ehkki ma aeg-ajalt olen tunnetanud, et seda veidike nagu kummaliseks peetakse, siis nüüdseks, vanuses 40+, on vist asi jõudnud niikaugele, et keegi ei julge enam poole sõnagagi seda teemat üles võtta, sest ILMSELGELT on mul midagi viga ja parem sellest kõva häälega mitte rääkida :D Mulle sobib. Mult on küsitud küll, et miks meest ja lapsi pole, aga see on mu jaoks nii kujuteldamatult kujuteldamatu kontseptsioon, et ma ei oska midagi tarka vastata.
VastaKustutainimesed elavad nagu saavad ja soovivad. absoluutselt ei pea midagi olema. eriti kanged on teinekord need õpetama, kuidas elama peab, kellel nende poolt soovitatud kõik endal olemas, aga ikka sellega rahul ei ole
VastaKustutaNjaaaaa - aga inimesed ei ela ju, nagu soovivad. S.t. ma ei ole SOOVINUD, et mul meest ei oleks. Mulle lihtsalt konkreetsed mehed kas ei meeldi või nad ei taha mind või ma leian mingi aja pärast, et ei meeldi ja jätan maha, või jätab tema (ühel korral juhtus ka see) mind. Et ... ideeliselt ma ei oleks üldse vastu, et mehel olla. Lihtsalt konkreetsete meestega see idee ei klapi kuidagi.
VastaKustutaJah, ma olen igasuguseid asju proovinud. Selle tulemusena tean, et mulle ei sobi
* tutvumissaidid. Kohe kui ma tutvun mehega teemal "vbla proovime paar olemist," ma ei taha teda.
* tänaval, peol, bussis vms sellises suvalises kohas tutvumine - sest ta ei tunne mu sisemust, enne kui välja kutsub, telefoninri annab vms. Ja ma põgenen.
* üldse isikud, kes ei huvitu minu siseilmast, kepikast välimusest piisab, et tähelepanu mul pidama jääks.
* isikud, kes mind ei austa.
Et peaks olema hooliv, arvestav, TARK (lollid on kohutavus, mida püüan unustada) jne tuleb juba takkajärele ja no - ei ole kellegi sellisega tutvunud, kellega looks.
S.t. tegelt see oli mu enda teemast mööda kommentaar vist. Täpsustan: vbla ma poleks nii väga ponnistanud ja sobivaid mehi otsinud, kui ma poleks arvanud, et hea elu elamiseks peab paar olema. Oleksin hoopis varem avastanud, et mulle ei meeldi väga keegi, keda ma juba varem sügavuti ei tunne.
KustutaEi.
VastaKustutaMulle meeldib see konkreetsus. Ja ei sinu meelest ma mitte ei mõelnud ise kolli välja ja ei joonistanud seinale, vaid ikka ongi reaalselt olemas see: "Naine ilma meheta on poolik"-suhtumine.
Kustuta(Tegelt, kui see: "Ei," käis pealkirjas esitet küsimuse kohta, sain ma muidugi valesti aru.)
KustutaNo see suhtumine, et naisel peab ikka omanik olema, ja et mehel peab naisi olema, pole tõesti mitte kuhugi kadunud.
KustutaMa olen surmani mässav teismeline ja leian, et antud põhimõte on loll ja tekitab inimestes asjatut lisastressi. Kui sa elad yksi, siis keda kotib? Oled LGBT-isik, ja mis siis? Täiskasvanute viisakad suhted, kui selle käigus kellelegi viga ei tehta, ei ole kylavanemate ega naabrite asi.
Ma jah läbi huumoriprisma vastasin konkreetselt pealkirjas esitet kysimusele. :)