Fakk

Mul oli igasuguseid mõtteid, mida suvel teha.
Panna laminaat maha (see on olemas, kellegi kasutatu, seisab poja toa nurgas virnas) ja kirjutada romaan valmis ja kanda kleite ja nautida. Nüüd on mul lokkav depressioon ja ma olen rõõmus iga päeva üle, mil ma väga ei kannata. Kleite ei kanna, põrandat ei pane, rõõmustan, kui kass kuseb liivakasti ja koer niutsub vähem. 
Vahepeal sügeles ta nii hirmsasti, et niutsus alailma. Nüüd on tal parem, ent ma ei ole kindel, et kõik kirbud surnud on, sest ta kratsib ja püherdab ikka. Krt, ta püherdas juba kevadel palju, aga ma ei teinud sellest mingeid järeldusi, kuni ta lampi niutsuma hakkas ja ma kõhult kratsitud punase piirkonna leidsin.
Kõhul on ainus koht, kus ma karvade vahele näen ka, noh.

Tuleb vist selline aasta, mil ma ei tee ära oma Goodreadsi lugemisväljakutset. Viimasel kuul olen suutnud ühe raamatu läbi lugeda, enne seda läks veel halvemini. Alustasin ja jätsin pooleli mitu teost. Ühe lugesin peaaegu läbi, aga viimane lugu hakkas vastu ja jäi lõpetamata. 

Ma ei saa palka selle eest, et loen.
Tõsi, ma ei saa ka palka selle eest, et kirjutan. Mul on tekkinud kahtlus, kas ma suudan üldse niimoodi kirjutada, et selle eest raha saaks. Aga no - mulle makstakse natuke selle eest, et olen töövõimetu vrakk ja kui ma loobuksin kogu aeg raha erinevatele meedikutele viimast, elaksin sellega ära. 
Kitsutades, aga saaksin toime. 
Siiski - aeg-ajalt on mul tunne, et võiksin kirjutamiste eest raha saada ja kui jälle ei saa, tuleb mõttesse, et mu looming on väga kringel vist.
Mul on fb-s paar sõpra, kes aeg-ajalt ilmutavad seal oma loomingut ja mõnede puhul on see päris ... noh, selline, et mõtlen: "ota, ja need on päriselt luuetajad? Ma suudaksin küll paremini!" Ehk kringel.
Ent ma vist ei suuda paremini. Me oleme umbes ühel tasemel. Selle vahega, et nemad saavad oma loomingu avaldatud ka paberil, mina ... ei.  
Ei, ma ei mõtle murcat, tema on päriselt ka hea. 

Siis ma olen veidi kurb. Aga võib vist vaadata ka nii, et mina ei ole kellegi sõber ega semu, ma käitun täiesti valesti, ei käi kusagil, ei suhtle kellegagi ja ei kirjuta ka nii hirmus hästi, et saaksin endale seda autistlikkust lubada, nii et hea, et niigi hästi on läinud seni, eks? 
Eks?
Mhmh. Nii ongi. Mida see Neil Gaiman ütleski? Et sul on vaja kahte kolmest voorusest: teha alati tähtaegadeks valmis, teha väga head tööd ja olla tore inimene. 
Ja mina vist ei ole tore inimene. 
Ma olen kena inimene, aga mitte tore-lahe-mõnus. 
Mis tähendab, et kui ma ei tee väga head tööd, vaid keskmiselt viisakat, olengi omadega persses.  
Või noh - oleksin ma rõõmsam, ma vist ei peaks kogu aeg midagi saavutama. Mul ei oleks tunnet, et kui ma juba aasta otsa midagi ei avalda ja kiita ei saa, olen persses. Võiksin täiesti rõõmsalt elada, nagu elan, ja sellega rahul olla, mingid välised asjaolud ei ütle, et mul peaks hirmus halb olema. 
OMG, koeral oli kirbud, omg, ja siis ma ostsin kirburohtu ja kaks päeva on möödas ning ikka pole ta täiesti sügelusvaba veel! NII JUBE!
Või siiis mitte.

Ausalt, mul on nii kopp ees sellest depressioonist. Miks mul peab kogu aeg halb olema? Kusjuures ega mul hea ei olnud, enne kui see jaanuari lõpus algas.
Enne oli lihtsalt vähem halb.
Ma käisin perearsti juures, lasin endale antidepressante kirjutada ja end psühhiaatri juurde suunata juba eelmise aasta novembris. Betamax aitas veidi. Aga ega mingit õilmitsemist ikka ei olnud, lihtsalt tase "talutav". 
Ja siis kadus see ka ära. Tuli tase "talumatu", aga ma lootsin kogu aeg, et see läheb mööda. Tulevad ATH-ravimid koos diagnoosiga - ei tulnud.
Hakkavad need AD-d toimima - jaah, nutmised lakkasid, halisesin niisama omaette kõva häälega, ent ilma pisarateta.
AD-d suurema annusena toovad rõõmu tagasi - hakkas veel veidi vähem halb ainult. 
Jah, vahel on paremaid päevi. Aga siis on jälle halvemad. Mul on viimase poole aasta jooksul olnud vist kolm päriselt hea tundega päeva. Veel paar on alanud hästi ja lõppenud migreeniga. 
Ja mul on nii kopp ees sellest!!!

Sõnastasin endale ära, kuidas ma imelik olen ka. 
Ma olen igatepidi imelik. 
Neurotüüpiline ei lähe üldse kirja, sealt kukub kohe ära. Imelikkusi on nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi.
Aga autistina on mu äärmine imelikkus, et mulle meeldib esineda ja tähelepanu keskpunktis olla. Ja meeldibki. Et ma vaatan inimestele otsa, saan aru metafooridest, meigin ja kannan kollaseid saapaid, on selle kõrval pisiasjad. Aga et ma ei pelga inimesi, saan neist omast arust hästi aru ning mulle meeldib esineda, on äärmuslikult imelik. 
ATH - mul ei ole tegevushalvatust. Ei eksisteeri. Jah, OLI küll, aga vanuses 26, pärast ühte oma jubedat lahkuminekut, otsustasin saada paremaks inimeseks. Oma Pojaisa väärida. Ja hakkasin asju ära tegema. 
Jah, oli küll kohutavalt raske. 
Aga nüüd ma lihtsalt teen asju ära. Teen rohkem, kui ma jaksan. Teen ja teen ja teen - ja see on nii imelik, nii NORMAALNE, et ma ei saa diagnoosigi. 
Isegi depressiivikuna ma ei mõtle, et ma olen eriti halb, nõme, kole jne inimene. Ei kõlba kuhugi. Ma arvan, et ma olen hea, ilus ja lahke, nii hea, kui ma olla suudan. Kõik on nii head, kui suudavad, nii minagi. Aga mina suudan olla päris krdi hea.
Lihtsalt nõmeda õnnetu kehaga, vat ÕNNELIK ma ei saa oldud. 
See ei ole normaalne. Või siis vastupidi, on normaalne. Ma ei ole eriti depressiooniski. Tegelt mul on päris hea olla, kui ma endast halvasti ei mõtle, eks?

Kokku olen IMELIK. Valesti. Ei klapi millegagi. Valesti. Ükskõik kuhu kasti ka ürituksin mahtuda, vastas on spetsialistid, kes ütlevad, et ma ei sobi sinna. Ning abi ma kuskilt ei saa. Mul on valus ja hirmus ja ükski krdi vaimse tervise tohter ei aita ja FAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAKKKK!!!!