V*ttu kaalukaotus

Minu lemmikkanal tumblr tutvustas mind taas uue ideega. 
See tundub mu kogemustega kokku sobivat ja ma olen ühiskonna peale sel teemal päris vihane. Ikka kohe PÄRIS vihane. 
Sest ma olen siin korduvalt kaevanud, kuidas mul on parem olla ja ma olen rõõmsam, kui kaalun rohkem, aga keegi polnud mulle seletamas, miks nii on - ilmselt lugejad arvasid, et püüan eriline paista vms. (Jah, ma kahtlustan teid vahel igasugustes surmapattudes, kuigi tõenäoliselt on need, kes mind ei usu ja mu elutunnetusest enda omale kaaskõla ei leia, ammu lahkunud.) Aga selgub, et sel kõrgema kaalu juures rõõmsam olemisel on lihtne selge põhjus: meie aju võtab endale umbes 30% kaloritest, mida tarbime, sest sellise suure inimliku aju üleval pidamine ongi sitaks kulukas. Nii et kui inimene võtab liiga vähe kaloreid tarbides alla, näljutab ta ühtlasi oma aju ja mis on aju reaktsioon näljutamisele? Depressioon, uimasus, igasuguse terasuse kaotus. Kui aju saab piisavalt toitu, on ta rõõmsam, mõtted on vilkamad ja selgemad ja phmt on inimesel parem olla.
Jah, on hulganisti ka muid põhjusi, miks allavõtt on halb mõte, aga minu jaoks kõlab valjult praegu see, et psühholoogiliselt on ajule kaloripuudus raske kanda ja inimese vaimne tervis saabki kõvasti pihta, kui ta toidu kalorsust piirates alla võtab.
(Muide, et treeninguga võtad alla, on toores vale - treenides kulutad rohkem kaloreid, jaa, aga su isu on samuti suurem. Treeninguga alla ei võta.) 

Krt, ma olen jaanuarist saati umbes 10 kilo kaotanud. Väga loogiline, et mul sitt olla oli. Ja siis ma ei söönud migreeniga peaaegu midagi - päevatoidus oli 1 apelsin ja kaks viilu leiba, teine neist või ja juustuga, esimene läks tasapisi ilma milletagi. Sest mul polnud mingit tunnet, et tahaks sinna midagi peale, ainult teadmine, et pean sööma. Maohaavand ei ole tore. 
Ja migreenmigreenmigreen - aga eile ma lugesin seda tumblri juttu, mõtlesin tõsisemalt, et peaksin sööma, ja sõingi.
Täna ka. 
Nii palju parem on olla. 
See tähendab: muidugi pidi peavalu söömiseks möödas olema. Võtsin ta tablettidega maha. Kui see oli tehtud, ega mul ei tulnud veel nälga - lihtsalt toit ei paistnud enam vastumeelne. Nii et ma sõin kohukese ja leidsin, et krt - see on hea! Sõin teise kohukese veel. Ja päeva jooksul mõned võileivad, mõned tomatid ja ... oot, see oligi vist kõik? Aaei, ühe koolijäätise samuti, sest Poeglaps on otsustanud, et see on kõige parem jäätis ja siis ma toon neid vahel koju.
Noh, ja kohvi jõin ka. 
Tänaseks tegin isegi makaronidega hakklihakastet. Söömine tundub oivaliselt palju elukvaliteeti tõstvat. Nii et olen otseselt vihane kogu selle "allavõtmine on sulle ja su tervisele hea!"-idee peale. LAIALT LEVINUD idee peale. Fakk, ma ju tundsin, et juurdevõtmine on mu tervisele hea! Miks ma pean kuskilt obskuurselt saidilt lugema, et mu tunded on adekvaatsed, miks see mingi krdi SALADUS on, et allavõtmine ei ole vaimsele tervisele üldse kasulik ning üle 10% püsivalt kaalust alla võtta on lisaks peaaegu võimatu ka?! Urrrrrrrrrrrrrrrr!

Muidugi on mu AD-d ka viimaks - VIIMAKS - tööle hakanud ja söömine seega vähem otsus ja rohkem "tegelt ongi päris hea". Ehk tumblri-posti lugemine sattus ajale, mil ma saan erilise endavägistamiseta tõepoolest rohkem süüa ja see ei tundu vastik ega midagi. Aga lissalt - mul on nii kopp ees sellest, kuidas ma ju tean asju, ma olen kogenud asju ja tunnen mingil moel, aga ma ei julge seda (ennast) usaldada, sest ühiskond teatab mulle veendunult, kuidas ma eksin, nemad teavad paremini. Jah, ma kahtlustan neid küll nõme olemises, ma umbusaldan kõiki "kõik teavad seda"-tõdesid, aga tõsi on, et ega ma iseennast ka usaldada julge. ERITI kuna ma olen nii palju sõimata saanud selle eest, et söandan midagi üldiselt mitteaktsepteeritut arvata. Sest kui ikka paljud inimesed, keda ma suht intelligentseteks pean, on seisukohal, et ma tunnen ja mõtlen rumalalt, ma ikka hakkangi endas kahtlema. 
Lisaks kurbusele, et nad minuga nõus pole, tähendab. 

Aga see arst kõlab täiega usaldusväärśena ja tema tõed samuti. Ja alati - alati - on tore avastada, et keegi usaldusväärne kinnitab mu tundeid ja sõnu ning ma tunnen ennast kohe paremini, kui päris üksi maailma vastu ei seisa. 
Sest nii krdi raske on kogu aeg üksinda võidelda!