Tunne on ainus

Ilma antidepressantideta elu (3 päeva on ette nähtud, aga kuna arst ütles: "Vähemalt üks päev!" ma slikerdan) on üpris talutav. Ainult lõunaund peab kindlalt magama.
Ma magan küll väga hilist lõunaund, aga sellest viilida ei kannata.  Kui ma kella viieks pärastlõunal veel ärkvel olen, läheb tuju kiiresti nii kohutavaks, et kell 7 on juba raske uinuda, sest pea on erinevaid jubedaid mõtteid täis ja läheb hulk enesedistsipliini, et aju vait sundida ja magama jääda. 
Aga uuesti ärgates on kõik tavalisel määral lill. Mitte päris "oo, kui tore!", aga mitte ka "oo, kui halb!" 
Tavaline tavaline. 

Jah, ma ärkan vahel umbes kell 10 õhtul. Kuni mulle endale sobib, pole probleemi. Vähemalt seegi hea ses puudega ja töövõimetus elus: saab oma päevarütmi vabalt paika panna, kellegi teise omast sõltumata. 

Vaata, see suvi, millle lõpus oli Rong, oli veel halvem. Aga ma ka tean, miks mu arust rongi alla minek oli õige otsus: sest ma arvasin, et nii jääbki. Kui inimese enesetunne on nii hea, kui ta ise hea inimene on, ja mina ei suuda enam parem olla ning tunnen end jubedalt, siis nii jääbki. Ma ei suuda enam parem olla = ma ei saa kunagi õnnelikumaks, kui oma maksimuheaduse juures just praegu. 

Mul on siiamaani raske andeks anda toonastele "saa veel paremaks"-soovitajatele. Ei, nad ei tahtnud halba, aga välja tuli halvasti. Välja tuli nii, et kui ma tõdesin, et ei jaksa enam parem inimene olla, olingi enda jaoks maha kantud. Kõik. Sest hästi elamine, hea olemine võrdus mu jaoks ja nende soovitajate jaoks "siis  on hea ollaga" ja see lihtsalt ei olnud tõsi.
Siiamaani ei ole tõsi. 
Mölakatel on hea. Täiesti jubedatel inimestel on hea. 
Mul ... ei kipu olema. 
Sest mul on selline keha. 
Ja ilmselt ikka ATH ka - kalduvus arvata, et nagu ma tunnen end praegu, nii jääbki, on väga ATH. 
Küllap on normaalsetel inimestel raske seda mõista. 
Ma olen antud teemal ammu võrgupäevikus rääkinud - et valu, mis valu nime väärib, tundub igavesena, ja et kui on päriselt kurb meel, tulevad ka ainult kurvad asjad meelde ja tulevik näib üleni tume ja nii ongi. 
Ma saan aru, et on hulk inimesi, kelle jaoks tunne ei võrdu Tähtis Asi. 
Ja minu jaoks ei ole miski muu üldse tähtis. 
Ma ei saa aru maailmast ega mõtteviisist, kus muud asjad olulised on. Ainus - absoluutselt AINUS asi, mis loeb, on ju see, kuidas ma end tunnen? Kõik muu on ebaoluline mudru, mis võib igat moodi olla. Ainus oluline asi on inimese enesetunne. 

Et ratsionaalne inimene ei arvesta tundeid? Aga ... aga ... aga mille pealt ta siis otsuseid teeb? Tunded määravad ju kõik? Tundemaailm on ainus maailm, mis üldse inimest otseselt mõjutab?! 
MisMÕTTES tunded ei loe?! Mis siis loeb?!