Pea on situatsioonides ja ilmadega (raske vihm), kus tavaliselt päästab ainult sumatriptaan ja see ka mitte täiesti, nii vähe valutanud, et püstitan oletuse: uued antidepressandid, mis ühtlasi kõrvaltoimena aitavat neuropaatiliste valude vastu, aitavadki mu peavalude vastu.
Toimeaine on duloxetiin.
Poole vähem peavalusid. Estconil, olgu, oli sumatriptaan ka abiks, aga kuna mul on meeles üks hirmus Estcon, kus ma sõin terve karbi sumatriptaani ära ja istusin pool aega kurvalt duši all, sest VALUS, siis läks ikkagi hästi.
Ja need antidepressandid tunduvad ka muidu toimivat.
Parem on elada, elu ei ole enam HALB, aga peamiselt on parem magada. Uni, millest ärkamine ei ole: "Krt, pea jälle natuke valutab, ilmselt peab vertikaali tõusma, muidu läheb üha halvemaks," on ime. Jah, jah, ärkvelmaailm on üpris talutav (kuigi mitte rohkemat). Kuid emake maa, kui imeline on magada!!!
Duloxetiini ma võtan. Sobib. See on mulle parim.
Et tapab libiido? Mu seksuaalne iha oli nagunii juba üle poole aasta null, siin polnud midagi kaotada.
Muidu olen ma ikka veits segaduses, et mida nüüd eluga peale hakata. Kui päriselt ärakannatamine enam kogu mu jaksu ei võta, siis ... eee ...
Olgu, ma olen suurtele lastele ema, aga seda, mida ma neile tahaks teha, ma ei saa - mul lihtsalt ei ole nii palju raha, et nad heldelt rahaga varustada, nii et nad selle pärast enam kunagi muretsema ei peaks. Ma ei suuda seda ka teenida. Ma lähen katki isegi natukene tehes, püsivalt .. ei taha ettegi kujutada.
Olgu, ma kirjutan ikka veel raamatuid ja jutte, isegi luuletusi, aga kes kurat neid avaldada tahab ja kas üldse, on lahtine. Ma tunnen, et päriselt on mõtet ainult blogimisel, aga see ei ole raske, ei nõua enesedistsipliini - ja no kui asi pole koormus, on ta siuke ... muu elu kõrvalt nokitsemine.
Aga mis on muu elu?!
Lapsendamine ja ema olek on phmt ainus tulevik, mida ma veel näen. Aga see on ka natuke õudne - sest lapsendada saab, kui on vaba tuba. Ent ma ei taha oma poega kodunt välja lüüa. Ma ei kujuta ka ette, mis elu ta üldse elama hakkab, kui keskkool (loodetavasti saab kunagi) läbi ja kui ma mõtlen oma permahaigele tütrele, kes võiks vist saada ka osalise töövõimetuse vähemalt, kui taotleks, äkki me lihtsalt jaksamegi phmt elada ainult nii, et tööd ei tee ja koolis ei käi? Et siis jaksab igapäeva välja kannatada?
Ja üldse, on lademes inimesi, kes ei tunne, et lapsevanem olemine on ainus, mis elule mõtte annab. Naisi, kes minust vanemanagi sõlmivad uusi armusuhteid ja käivad reisidel ja kel on põnev. Miks nemad saavad ja mina ei saa? Miks neil on kired ja mul on ... nojah?
Isegi praegu, kui elu ei ole enam otse halb, mul ei ole selles enam ühtegi eesmärki, mis poleks: "Kannata ära, äkki kellelgi on sust rõõmu!"
Aa, et äkki see läheb üle? Et kui mul on uued antidepressandid just toimima hakanud, on natuke vara veel tahta kogu elu paika saada? Äkki dr Kadri Kool kuidagi aitab mind? (Ma tegelt ei usu sellesse üldse, aga võimalus ju on.)
Millest ma üldse ja eriti üle ei saa: mul on vähemalt pool elu veel ees, kui midagi just ei Juhtu. Mida ma teen sellega? Ongi 40-50 aastat ära kannatada ja kui hästi läheb, pole väga rõve?
Olgu. Vähemalt magada on hea. Selle nimel võib ärkvelolu ära taluda.
 |
| Saabun Estconile Foto: Jaana Muna |
Kou austuse juures - ma ei riskiks sinu tervisega inimesel lapsendada (ma olen lapsendanud). Psühhiaatrilt pidi ka tõendi võtma.
VastaKustutaSee vastus tegi mu natuke õnnetuks, kuni mõtlesin, kas just täna hommikul oleks mõni kiljuv ja mängiv põngerjas teretulnud lisand elule.
Kustutaeeeeeh ... ega ei oleks.
Aga kaugemas perspektiivis ma näen ainult, et kui on üks eluvaldkond, kus ma hiilanud olen, on see lapsevanemlus.
Nagu korralik delfidebiilik, kommin pealkirja. - mõttetuse tunne tuleb vahest ligi kyll, sest on asju, mille jaoks oledki liiga vana ja aige. Aga siis teed neid teisi asju ja see tunne kaob ära. Seni see on töötanud.
VastaKustutaJaah... täpselt nii ongi nagu eelmine kirjutas. Keskeakriis tõenäoliselt. Ehk nagu Leila Säälik olla öelnud: kõik ilusad ajad on möödas ja kõik huvitav ees.
VastaKustutaMul muidugi on stabiilne kriis kogu aeg, lihtsalt erinevad kaebused =P
KustutaVõi noh ... pole isegi väga erinevad. Enne ma tahtsin (kallimat, lapsi juurde), nüüd olen shokis, et isegi ei taha enam. Ma pean ju millelegi lootma, et eluisu oleks - aga midagi ei olegi enam.
Elu kui selline... ongi mõttetu :) Elad, võib-olla paljuned, kasvatad järglased üles ja sured. (seisukoht sama vanalt inimeselt)
VastaKustutaKui see nüüd liiga pessimistlik tundus, siis vabandust. Samas oma päevadesse saab mõtet luua ikka. Laste saamine ühel või teisel moel tundub küll natuke ekstreemne selleks. Aga kas need peavad olema just su enda lapsed? Äkki saad kuskil turvakodus või lastehoius või kuskil abiks käia, kui lastega tegelemine tundub tore? Ja kui see on liiga raske, siis esialgu võikski ju eesmärk olla enda heaolu iga päev natuke parandada. Kasvõi nende kolme (tüütuseni korratud) asjaga nagu värske õhk, liikumine ja uni. Noh et iga päev mõõdetavalt mingi hulk minuteid liigutada ja vaadata, et kas või kuidas see enesetunnet mõjutab. Ja vabandust, kui see kõik kõlas kuidagi... õpetavalt või nii. Lihtsalt suvaline liigutamine on üks asi, mis mul endal aitab elus püsida (et mitte öelda elukvaliteeti parandada), nii et alati tahaks teistele ka soovitada.
Ma olen juba sitaks liikumistervislik =) S.t. mul on ju koer - hommikul jooksen temaga kilomeetri ja siis tulen teist teed koju. Õhtul sama. Vahel käime lisaks keset päeva ujumas. Vahel teen kätekõverdusi või kõhulihaseid.
KustutaEnda lapsed: jaa. Sest ma saan jubedalt pahaseks, kui ma tahaks aidata lapsi, teha niii, et neil hea on, aga mingid teised nende elus võimul olevad täiskasvanud ei lase. Ma saan nii kurjaks, et ... Sest minu meetodid on ... ebatraditsioonilised.
Ma ei karista. Ma ei võta privileege ära, ei sunni haigena kooli minema, ei kipu üldse mitte millekski sundima. Minu meetod lapsi kasvatada on lasta neil teha, mis tahavad, lugeda palju ette ja ok, minu mugavuse piires koristada - aga mu piirid on päris laiad. Palju rääkida ja kinnitada, et nad on imelised.
Enesekindlus on peamine, mis elus läbi veab. Kui vanem suudab seda anda, on ta hästi teinud.
Jaa, ma Tütarlapsele olen seda selgelt liiga vähe andnud. Olin noor, loll ja siis ta jäi mu ema juurde elama ja ... aga ta on IKKAGI oivaline. Lihtsalt mitte nii õnnelik ja endaga rahul, kui võiks =(
Minu probleemid ei ole midagi sellist, mida saaks lihtsate "kõik teavad seda" meetoditega lahedada. Peamine probleem ongi, et ma teen kõik õigesti ja nagu peab ja no EI AITA. Mis ma valesti teen? Miks mul hea ei ole? Miks ma olen siuke?
Sa oled nii kenasti ka sõnastanud ka minu lastekasvatusmeetodid :)
KustutaJa kui ma siin juba kommenteerin, siis mainin ära, et sa näed lihtsalt imeline välja. No ja sisemiselt oled seda ju niikuinii. Ja kirjutad häid asju. "Ahaa! Temal on küll head jutud!" ütles mu sõber, kes uuris mu käest, et kes on see lahe Totoro perenaine.
Megatähh! Mul oli seda praegu vaja =)
KustutaMa olen yldiselt põmst samu pedagoogikavõtteid rakendanud. Liiga palju sundi lõhub inimest. Anna talle tuge ja vabadust (vabadus md sisaldab vastutust oma asjade eest, kui mõni hakkab siin kasvatamatuse v hooleta jätmise juttu ajama) ja rõõmusta. Mina yldiselt rõõmustan. Harva on põhjust vihastada, aga see tuleb konkreetse juhuse peale, mitte ei ole pidev asjade seis.
Kustuta