Tusane teisipäev.
Hommik enam ei ole - ma olen hakanud kohutavalt palju magama, kahtlustan duloksetiini suurema annuse mõju - ja ärkasin kella 1 paiku lõunal. Enne oli pidanud kuskil 7 ja 8 vahel pojaga vaimset duelli, mille mina kaotasin sõnadega: "Fakit, ära siis mine!" ja kirjutasin kohe päriselt ärgates talle ka puudumistõendi kooli jaoks.
"Tervislikud põhjused" võtavad ka vaimse tervise enda alla, eks? Nii et rangelt võttes ma isegi ei valetanud.
Ma ei ole rahul.
Mõned päevad tagasi ütles ta mulle (mu oma laps!), et ma ei saa end lugeda väga heaks emaks, kui mul see enesetapuepisood oli. Et talle see väga mõju ei avaldanud, aga Tütarlaps ju jäigi mu emakojju ja tema elu ikka keeras emme enesetapmine põhjalikult segi. Ja üldse ja üldse.
Mina mõtlesin seni, et no mul oli raske ja siis ma jäin haigeks ja läksin põhjalikult katki, aga see ei muuda mitte midagi mu hea ema olemises. Iga ema võib haigeks jääda ja surma saada, keegi pole SELLEpärast halb ema.
Aga mu oma laps leiab, et muudab. See oli ebameeldiv avastus.
"No pärast sa oled väga hea olnud ja enne olid adekvaatne," ütles Poeglapse lohutuseks.
Ma pole päris kindel, kas see on lohutav. Mingit "pärastit" poleks ju saanud ollagi, kui episoodi ennast poleks olnud? Ma poleks asju niimoodi läbi ja ümber mõelnud?
Aga ma ei hakka surkima, et kule, nii ei saa ju mõelda. Selgelt saab, kui ta seda teeb.
No ja nüüd ei läinud ta kooli ka. Rahulolematus mulle kui emale nii lapselt endalt kui väliste näitajate põhjal. (Välised näitajad stiilis: "Ühiskonna arust hea ema lapsed käivad iga päev koolis ja ei ole neuroerilised, mis on ainult kasvatusprobleem.")
Mulle endale ei meeldi hirmusväga ka see jutt, mille täna lõpetasin, see romaan, mis ootab lõpetamist, ka täiuslik pole, ja ma kirjanikuna hetkel ei arva endast väga midagi.
Muust rääkimata.
Nautimisvõime on alles, nii et loen "Võlukunsti värvi", söön juustupirukat ja üritan maailma ignoreerida.
Aga ikkagi on tunne, et inimene on nõme olla.
Miks ma pean ...
Miks nad tahavad? Kust tuleb see hunnik inimesi, kes TAHAVAD kesta? Ja surmahirm ja lein ja ...
Kisub morbiidseks. Lihtsalt tundub nii krdi ebaõiglane, et ma pean kogu aeg võitlust, et maailmas püsida, kogu aeg sunnin end olema (nautimasundimine ei tööta, see annab ainult "nojah, peaksin seda nautima"-tulemuse), ja lisaks olen ma selles süüdi ja halb inimene, sest mis õigusega ma teeksin teised kurvaks, kui elamast loobuksin, ma olen ikka nii halb inimene.
Nagu - nii ebaõiglane.
Mulle tuli just meelde, miks enesetapp juba enne kooli mu jaoks teema oli. Sest kõige halvem asi, mis mu jaoks eksisteeris, oli pahandamine. Pahandamine ja nördimus, et ma pole selline, nagu need teised tahaksid. Aga kui ma surnud oleksin, siis oleks neil kahju, siis nad tahaksid mind tagasi just sellisena, nagu ma olin. Nii et täiesti loogiline oli surra tahta - null negatiivset punkti. Ainus asi, et mul polnud head meetodit. Kujutasin ette end kööginoaga rindu pussitamas, ent olgem ausad - see ilmselt ei oleks surmaga lõppenud.
Ja valu karstin ma pealegi. Meres olin mõnikord ülepea-lainetega kohtunud. See ei olnud meeldiv, nii et enda uputamine jäi ära. Auto alla mõtlesin joosta, aga see nagu ka piisavalt lõplikuna ei tundunud: isegi reklaamis oli kuunäoga laps, kes ütles, et "Väga valus oli," auto ette jooksmise ja avarii kohta. Nii et ta kindlasti ei olnud surnud.
Ma ei jõudnudki suremise-mõttest edasi, tegudeni.
Ei, ma ei räägi praegu selleks, et mõista anda: nüüd jõuaksin tegudeni. Ma räägin selleks, et näidata: ma olen effing kogu elu vaevelnud moel, nagu paljud, hirmus paljud ei ole, ja siis olen MINA halb inimene, kui ma enam ei jaksa?
Kus, kurat, on loogika????
+ vbla mõni mäletab mu raevukat ränti teemal "kellelgi ei ole millelegi ÕIGUST".
VastaKustutaMis muidugi tähendas: mul võib olla õigus elule, kus mul ei ole halb, aga see ei huvita mitte kedagi. Minu järeldus: õigust millelegi ei ole olemas.
Samas saab siit veel järeldada, et sinu õigus valuvabale elule on sulle tähtsam kui see, et see teisi ei huvita.
Kustutakle, see, et sa ei ole kogu aeg ideaalne, ei tähenda, et sa oleks halb inimene. See ei käi nii.
VastaKustuta... muidu oleks kõik halvad inimesed, mitte ühtegi head ei oleks.
KustutaEks lapsed muidugi tahavad vanematelt täiust, see on kah normaalne. Ja ei saa seda mitte kunagi.
See on minu puue. Või noh, nii vana probleem, et ma ei mäleta algust.
KustutaKui teistele ei meeldi, ma kohe tunnengi, et halb olen üleni. Poeglapsega rääkisime veel sellest, sest mul hakkas nii jube, ja ta rahustas, et see on viie pealt viie miinuse peale kukkumine, pole halb, ei ole lihtsalt VÄGA hea.
Aga ega ma üldiselt kriitikat ei armasta. Just sellist mittemõistvat, mittearusaavat. Kui on kriitika, mis saab aru, ma võtan selle rõõmuga, aga kui on kriitika, mis ei mõista, vaid ainult annab hinnanguid, ma vihastan maapõhja ja see haavab jubedalt. Sest kui mind ei mõisteta, vaid antakse lihtsalt negatiivne hinnang, siis ongi see ju: "ah, see inimene on nõme ja ei oska".
Notsu, sa paned siin patta moraalse hea ja milleski hea olemise. Hea ema on minu arust antud kontekstis (st selles, millest poiss rääkis) nagu hea bussijuht, sellel pole moraaliga midagi pistmist. Lisaks tõi ta sisse ka ajaperioodi. Näiteks bussijuht võib olla väga hea inimene, aga kui ta hullumeelsushoos või terviserikke pärast teelt välja sõidab, siis sel päeval ta hea bussijuht ei olnud (kuigi kui üldises plaanis rääkida, siis bussijuht, kes kogu elu jooksul ainult ühte õnnetusse satub ja sedagi mitte oma süül, on ikkagi üsna hea bussijuht).
KustutaNotsu pani need ühte patta, sest mina panin ka =)
Kustutamuide, moraalifilosoofias on täiesti olemas suund, mis ütleb, et hea on alati millekski hea.
Kustutasee pole muidugi ainus suund ja inimestele rakendades kukub nagunii välja, et isegi millekski konkreetseks ei olda hea kogu aeg.
st et abstraktset "head" ei ole olemas.
Kustutaminu lambikas kriitika on sellele mõistagi see, et kui öeldakse "hea inimene", siis tüüpiliselt ei mõelda selle all, et oskab perfektselt sibulat hakkida, vaid midagi muud, tihti isegi sellist muud, mis ei avaldu alati tegudes, vaid selle inimese tunnetes (à la mida ta tunneks teise kannatust/rõõmu nähes, kui ise oleks halvatud või kinni seotud). Rents mõtles ilmselt midagi sinnapoole.
ja bussijuhi näide on omakorda näide sellest, et ka millekski hea ei olda kogu aeg ja üldisel foonil on üks valestiminek juba ülihea tulemus.
Ma ju tean, et kogu aeg ja kõigeks ei saa hea olla =) Ja et inimene olla tähendab olemuslikult vahel eksida ja vähemalt vahel lollakas olla.
KustutaAga tunne on siuke - mitte mõistus ei ütle nii, vaid tunne - et vähemalt mõnes asjas võiks igaüks olla oivaline. No kasvõi sibula hakkimises! (Ma ei ole oivaline üheski sellises käelises tegevuses - hea, et üldse tehtud saan.) Ja emadus tundus mulle see kõige tõenäolisem tipp. Vaatan oma lapsi ja =O, krt, imeline! Poeglapse kasvatasin küll ainult mina ja Tütarlapse osas ma saan mõelda, et ma igatahes tegin oma parima. Olgu, neid on ainult kaks, aga enam see isegi ei tundu kohutavalt väha.
Ma ei tea, mis menopausi saabumisega juhtus. Õppisin hindama seda, mis on, mitte tahtma ikka kõrgemale ja kaugemale?
Aga milleski muus pole ma nii hea. Ja seegi pole väga hea. Mis ma siin üldse siis ... Ma ei ole ei hea joodik ega hea kiruja, hea kamandaja ega hea koristaja, hea rahateenija ega hea inimestega suhtleja ja kõik asjad, milles ma end heaks pidasin, on kuidagi ... "tegelt ikka ei ole, lissalt neuroeriline olla tundub nii".
Ja siis on veits kurb.
Maitea, vbla ma olen hea blogija? SEE on mu väärtus värelevas õhupallimaailmas heljuvate udumõtete keskel?
Kas sa teisi hindad sama rangelt? et kui konkreetne inimene pole milleski alati täiuslik, siis võiks ta parem olemata olla? ja tead sa kedagi, kes oleks?
KustutaMa hindan teisi ses mõttes samamoodi, et igaüks võiks midagi sitaks hästi teha osata ja kui see talle samas rõõmu ka teeb, on topelthea.
KustutaAga inimese suhtes, kes ei naudi oma tegemisi ja ei tee ka midagi sitaks hästi, ainult viriseb ja teeb kõigil teistel ka olemise sitemaks, ma tõesti mõtlen, et surgu ära, ta teeb maailma halvemaks. Kui ta teeks kasvõi jube häid kotlette, oleks ta olemasolul mingi mõte, aga no kui midagi ei ole ja ise ta ka ei naudi, miks?!
Rentsi bussijuhi näite stiilis - et teeb enamasti jube häid kotlette, aga paar kord on ka untsu läinud.
Kustutavõi noh, milleks abstraktseid näiteid leiutada. Ütleme, et kohtad kedagi sellist, kes on nagu sina, ainult et ei ole sina.
KustutaMina saaks endalt andeks, sest teiste osas ma võtan üldiselt: ja asju, milles ma enam-vähem hea olen, on palju.
KustutaAga in general, meie teod ei eksisteeri vaakumis. Sul võib olla pommitamiseks väga hea põhjus, aga see põhjus ei mõjuta seda, kui paljud surma ja/või haavata saavad. Ega seda, et sa oled nüüd pommitaja, kes on inimesi haavanud.
VastaKustutaKui ma olen kogu elu piinas veetnud ja tean, kui jäle see on, siis need, kes seda ei tea, võivad oma arvamustega p3rse jalutada. Nende arvamuse teadmine ei kergenda MINU olukorda, ei tee mind tervemaks ega paremaks inimeseks, vaid moodustab lollaka ballasti mu niigi ylekoormatud peas. Umbes nii.
VastaKustutaArvan, et tunnen Sinu jutus ära hästiarenenud peegelneuronite probleemi. See tähendab, et sulle tekitab palju tarbetut ebamugavust kõrvalseisjate iseenesest mõttetu arvamus või tegevus sinu kohta, mis tglt ei ole mõeldud sinu aitamiseks, vaid manipuleerimiseks v kiusamiseks. Enda sellest väljalõikamine on raske ja keeruline, eriti, kui meeldimiskohustus on nt sinu soorolli ylimalt nõutav osa. Ma olen selle asja enda juures kahjutukstegemisega tegelnud ...kaua ja, ee, soovitan. :)
Minu arust teeb asja ainult hullemaks see, kui Nad siiralt tahavad aidata, aga on selles kohutavalt viletsad ja tekitavad hoopis haavu =P
KustutaMa julgen sellise aitamise tegelikus siiruses kahelda, tundub tingimuslik. Ehk et selle juures tahavad nad aidata sind hoopis selles, et sul oleks NENDE jaoks vastuvõetavalt ja mõõdetavalt hea ja et pärast aitamist oleks NEIL mingi hea. Kui sinu paranenud olukord neile ei meeldi ja sobi, ongi pahandus.
KustutaEriti kringe on, kui sind aidatakse selleks, et sa suurest tänutundest oma päästjatele teeksid midagi, mida sa muidu yldse ei teeks. Inimeste isiklikes suhetes on see fkn levinud ärakasutamisviis.
Krt, päris hea. Et antav abi on tegelikult ka andja jaoks "abi", ta tahaks mingit omaenda nägemusele sobivat tulemust saada, mitte et minul parem olla oleks ...
KustutaS.t. muidugi olen ma ka ise Hea seepärast, et siis on pärast mul endal hea olla =) Ma ei tea, kas teistmoodi headust üldse saab olla. Teen teise õnnelikumaks ja endal on hea, jee =) Aga seal on see nüke, et ma tõesti tahan, et teisel parem oleks. Muu on vähemalt minul küll kama kaks.
Aga teistpidi, kui mina mitte abi ei anna, vaid saan, on nähtud ja tuntud küll, kuidas minu enda hea neile aitajatele ei sobi, tahaks teisiti. On olnud hämuseid juhuseid, aga on ka konkreetseid, nii et ma purskasin: "Oot, ma meeldisin teile, kui olin servani katki ja tundsin end kohutavalt, aga kui mul on hea olla, ei meeldi? See probleem on teis, mitte minus."
Aga enamus abi antakse mulle ikka nii, et see päriselt aitab ja keegi ei taha midagi vastu. Peale selle, et endal on hea tunne =)
jäin mõtlema, et sul tegelikult läkski korda saavutada oma tütrega see "siis oleks neil kahju, siis nad tahaksid mind tagasi just sellisena, nagu ma olin" ja just see oligi see, mis talle haiget tegi.
VastaKustutapmst sa tahtsid, et sind armastataks, aga armastusega on see nuhtlus, et ei saa rahus ära surra, ilma et see armastajatele haiget teeks.
Praegusajal ma sellesuunalist õpetust ei vaja.
KustutaAga lapsena ma tõesti ei arvanud, et mind armastatakse. Kusjuures vanemate pool tegelt vahel küll, jah, mõnikord täitsa tuli see Tunne. Aga kuna mu elus põhilised võimukandjad olid vanavanemad ja nemad ei arvanud, et nunnutamine midagi head teeks, ma neile tähtis olemiseks midagi paremat välja ei mõelnud kui enesetapp =P