laupäev, 7. oktoober 2023

Veidi puhast metat ja üks vana kogemus

Koer norskab. 
Olgu, norskas kaks korda ja siis magas taas vaikselt edasi. Aga see oli päris naljakas. Nagu raamatus norskamine, vali ja põrisev. Nagu Majasokk magaks sohval.

Miks ma alustasin koera norskamisega? Sest ma mõtlesin natuke, miks minu võrgupäevik on nii teistsugune kui enamik teisi. (On küll loogiline lugege edasi.)
Kui ma mõnd blogi väljaspool oma lugemislisti lugema juhtun, ma ikka väga sageli alustan korralikult lugemist, siis loobun, lasen silmad üle nii, et igast lõigust paar sõna teadvusse jõuab, ja panen kinni. 
Sest ma ei suuda lugeda inimeste tegemistest-nägemisest-ostudest-kreemidest-matkadest vms. Ma ise ei kirjuta ka neist. Ma kirjutan sellest, mis on PRAEGU. Millele ma mõtlen PRAEGU.
Mul ongi ATH-võrgupäevik - räägib praegust.
Ja koer norskas just praegu.

Probleem teiste blogide lugemisega pole ju selles, et ma ei suudaks lugeda, kuidas kellelgi on hotellist ilus vaade ja ta naudib seda. Mulle meeldib küll, et inimesel on hea, ja ilus vaade ei ole üldse ebahuvitavam kui notsu läbipaistev mullauss. Aga nii, nagu sellised asjad enamasti kirja on pandud, mulle üldse ei sobi. ÜLDSE.

Mina kirjutan omaenda vahetuid mõtteid. Neid, mis selle asja peale mõeldes praegu pähe tulevad. Minu võrgupäevik on praegu-mõtlen-sellele-päevik. 
Aga enamik blogisid sisaldab lihtsalt mingit kroonikat. Mul hakkab nii igav seda lugedes! "Sõime laadal astelpajumarjadega kooki, mis nägi väga kena välja, ent oli natuke liiga hapu". Fakk see mind huvitab, mis kooki te sõite, kui sul selle kohta mingeid sügavamaid mõtteid ei ole!
"Rabas oli väga ilus ja jõhvikad punased."
Nagu ... proovime minu moodi, et oleks selge, millest ma räägin.

Järgneb lõik kunagi umbes 8 aasta eest toimunud rabaskäigust, mille loomiseks kasutasin mälestusi. On kirjutatud nii, nagu oleks tegu mu vahetu kogemusega, juhtunud näiteks eile. 

Ilmaga meil vedas. Päikest ei olnud, aga oli päris hea soe. Lühikeste varrukatega polnud üldse külm, meeldiv tuuleke puhus kõik sääsed minema ning ses osas polnud midagi kurta. Õhtuse aja võlud vist.
Tegelikult ei kurda ma ka selle puudega tüdruku, keda isa kandis, pideva vingumise üle, sest esiteks oli neist vanematest niigi jube tubli tema kaasa võtta ja teiseks oleksin selgelt mina see nõme, kes ei suuda leplikult aduda, et tüdruk näeb välja umbes kaheksane, aga käitub nagu pirtsakas kahene. 
Tema puhul, väga väga naine, see ongi normaalne!
Nii et ma olin veidi häiritud, sest vanemad tegid kogu aeg kõike, mida puudega laps tahtis, ja mis elu see on?! Aga õigupoolest ma ei kritiseeri. Mina ei tunne seda last, ma ei tea, mis on tema puhul õige ja vale, minu asi on ainult vanemate vastu kena olla. Neil on niigi sitaks raske. 
Ja nende suurem tütar on krdi tubli! Tema on Poeglapse klassi akrobaat, puhtviieline, aktivist ja väga ilus ja sõbralik pealekauba.
"Urss (tüdruku hüüdnimi) on lahe," ütles Poeglaps. 
Ta on ühtlasi ka Poeglapse tantsupartner. Poeg käib mul tantsuklassis, olen ma seda üldse maininud?
Nojah, rabas käisime, klassi suve-eelne ekskursioon.
Mina olin peamiselt keskendunud endale ja püstipüsimisele. Minu eesmärgiks oli mitte kellelegi tüli teha ja rada lõpuni käia. Paar vaadet jäid meelde. Mingi puu, kus otsas olevat kunagi olnud kotka pesa, ja suur laugasjärv, kus ujus pardipaar. Mingid peenemad pardid kui sinikaelad, aga jee ma tean, mis liiki just. Muidu oli raba nagu raba ikka. Sammal. Mustikavarred. Kanarbik. Vahel ümbritses meid eriline lõhn, sada taimeliiki koos, aga enamasti puhus tuul. See oli mahe ja pehme, ent ei lõhnanud millegi järgi. 
Laudtee oli kohati veidi libe, mõned lauad olid mädanemise teel, aga nad ei olnud sel teel veel kaugele jõudnud. Muidu poleks vast märganudki, aga nüüd veidi muretsesin puudega tüdrukut tassiva isa üle, et ega ta libise. 
No ta kandis teda kogu tee! See oli ikka mitu kilomeetrit! Oli näha ka, et väsis päris ära ja iga laudpingi peal, mis tee ääres, ta puhkas. 
Vahepeal üks Poeglapse klassivenna ema, kelle juures noormees mu haiglaaegadel enne tantsutrenni käis (peale kooli ja enne trenni oli paus) ja kes seetõttu teadis, et ma vahepeal mitu kuud haiglas olin, küsis mu tervise ja enesetunde kohta. Purtsatasin kohe välja, et paranen, aga ikka päris palju muutusi on. Antidepressandid hoiavad mind ahastusse langemast nende üle, aga nõrk ja hädine olen ikka. Tema ilmselt kohkus sellest vastusest ära, sest edasi rääkis ta sellest, kui tore poiss Poeglaps on ja kuidas meie pojad väiksemana aina kraaplesid, kuid üksteisest eemal olla ka ei saanud, ja nüüd on sõbrad.
Mis on lahe - tema poeg on jube hea peaga, eredalt tähelepanelik ja analüütiline, aga tal on veel keerulisem koolis käia kui minu pojal. Neurotüüp absoluutselt ei sobi mingiks tuimaks paigalistumiseks ning järjest õppimiseks. Mul on hea meel, et nad hästi läbi saavad, kuigi noh - muidugi nad vaidlevad ikka veel, ent enamasti mängivad koos ja neil on üsna sarnased huvid. (Muide, värske kommentaar praeguse teadmisega - see poiss on ikka veel Poeglapse sõber, aga ta kukkuski eelmisel aastal koolist välja ja käib nüüd Polütehnikumis. Jube hea pea ei päästa, kui isegi 50% koolitundidest aasta jooksul külastada ei õnnestu.)
Too ema võttis mu oma shefluse alla ja rääkis minuga iga natukese aja tagant. Ta meeldis mulle päris hästi, aga noh - väsitav. Üksinda oleksin ilmselt rabajalutuskäiku rohkem nautinud, aga vaatame tõele näkku: üksinda ma poleks elu sees sinna rappa sattunudki. 
Kui viimaks tagasi jõudsime, meid toodi otse koju, läksin joonelt magama. Liiga palju muljeid ja suhtlemist. Ma ei jaksa. 

Lõik tuli ... suht pikk =P 

Ent no iva peaks selge olema: mulle lähevad korda mõtted, mõtted ja tunded, aga mul on absoluutselt kama, millised on välised asjaolud, kui nad just ei moodusta meeleolutausta. Kes meid oma autoga viis, kus me kokku saime, mis mul toidupakis kaasas oli, mida teised sõid, kas ma nägin konna, sisalikku või mõlemat, mis legendiga kivikangrut nägime - mind ei huvita ennast ja ma ei kirjuta sellest ka teistele, sest miks teisi vaevata. 
Ainult et neil, kes kirjutavad välistest asjaoludest, on palju rohkem lugejaid ja palju rohkem kommentaatoreid, nende juures elu käib. 
Inimesed on nii teistsugused kui mina. Nii kummalised. 
Jaa, ma olen tegelikult rõõmus, et siin ei ole nõmedaid kommentaare (enam). Parem vähe, aga sisukad.
Ikkagi oli mul vaja endale ära defineerida, miks rahvas mind ei armasta ja mida mina teistmoodi teen. Sest osake mind ikka arvab, et ma olen ju nii tore, peaksin ju ometi inimestele meeldima?!

Nüüd koer niitsub. Ta on selgel seisukohal, et ma kirjutan liiga kaua ja peaksin juba temaga õues olema, sest tal on pissihäda! SUUR HÄDA!!
Ma siis lähen. 

10 kommentaari:

  1. Tahtsin lihtsalt öelda, et ausalt, see polnud kellegi pihta personaalselt kirjutatud. Lihtsalt aeg-ajalt ma loen omaenda lugemislisti blogisid ja siis nende omadest avan blogisid, mille kohta on meelde jäänud, et tema või tema või tema kirjutas suht hästi vist. Ja siis pooltel kordadel pettun.
    Sest kirjutatakse mingitest hindadest, mingitest turismireisi-vaatamisväärustest või olematutest pekivoltidest.
    Kuigi vähemalt pekivoltide osas on ka mõtted.
    HM. Vbla mulle lihtsalt ei meeldi mõtted, millega ma nõus pole.

    VastaKustuta
  2. sa kirjutad hästi ükskõik millest, sa lihtsalt oskad kirjutada ja seda ütlen mett moka peale määrimata.

    VastaKustuta
  3. Plogi teebki huvitavaks kirjutaja isikupärane ja isiklik hetkekirjeldus. Mitte "nägin kivi", vaid "olin selle rohekaskollase kivi ja selle kõrval põõnavate matkajate otsa sattumisest yllatunud", umbes nii. Ma lähen lugema Inimese Sisu, eksole.
    Selles mõttes on ka Sinu "käisin rabamatkal, nägin raba ja matkajaid"- loo versioon äge, et see on ISIKLIK. Selge see, et kõigi inimeste mõtted ja tunded kõigile ei sobi, aga lugeja tahabki lugedes tundeid tunda, materjalikirjelduste jaoks on ehituspood. 😀

    VastaKustuta
  4. Pean nüüd hoolega ette vaatama, et mitte astuda sellesse kommentaari-ämbrisse, mille kolistamises teisi süüdistanud olen =) No sellesse “ah sulle meeldib punane värv? A vat mulle meeldib sinine ja ma kuidagi ei suuda end tagasi hoida, tulen sinu punasesse blogisse oma sinisega vehkima.” Ma siiski panen paar neist mõtetest kirja, löö mulle näppude pihta, kui tarvidust tunned.

    Kõigepealt: enamik inimesi pole nii avatud ja avameelsed kui sina, seetõttu kirjutavadki nn. välistest asjaoludest. Ja seetõttu käibki nende juures elu - väliste asjaoludega (tegemiste-nägemiste-ostude-kreemide-matkadega) on kergem samastuda kui teise, enam-vähem võõra inimese mõtete ja tunnetega.

    Lisaks, (blogi) kirjutades paljud ilmselt ei kaalugi, kas ja kuivõrd see kedagi teist huvitab. (Räägin vanakooli blogijatest, eks, mitte neist, kes blogiga elatist teenivad.) Ses osas oleme me, teised inimesed, sinu moodi, või vähemasti mina olen: kirjutan enamjaolt omaenda lõbuks, mitte lugejate meeleheaks. Ja miks ma peakski? No täpselt nii nagu sina kirjutad endale, endast. Võtame või su postitused ATHst – see pole ju nn. üldise huvi allikas. Või kellegi teise kitsalt isiklikele sportlikele saavutustele keskenduvad postitused – ka need paku enamikule lugejaist vähimatki samastumiskogemust. Aga mõlema kirjutaja, nii sinu kui sportija blogid on sellegipoolest personaalsed PÄEVIKUD, mu meelest.

    Mis veel. Seda pole mul vist vaja öeldagi, eks, et kommentaaride osas olen sinuga 100% ühte meelt. Parem vähe, aga nõmedad olgu olemata. Kommentaaridest veel, ja sellest, et “mujal elu käib”. Väliste asjaolude pinnalt on ju palju lihtsam kommenteerida. Ma käisin ka! Ma nägin ka! Mul on kah see kreem! Mul on kah pekivoldid! Mõtetest ja tunnetest kirjutaja(te) puhul tunnen vähemasti mina end kui portselanipoes, heas mõttes. Püüan liikuda tasahilju, ettevaatlikult. Tihtipeale on need mõtted ja tunded nii ilusasti ja haprasti kirja pandud kah, et ei julge kõva häälega rääkidagi (st. kommenteerida.) Omaenda kogemusest: kui olen maha saanud emotsioonidel põhineva postiga, siis iseäranis ärritab, kui tullakse ja lüüakse uks jalaga lahti ja jäetakse tagantkätt mingi suvaline komm, üksnes selleks, et nö. omaenda häälekõla nautida.

    Ja – NB! See pole kriitika, jumala eest ei ole - aga tegelikult hälbib ka sinu blogi puhuti sellele “käisin/tegin/nägin” territooriumile. Näiteks “koeral on pissihäda, ma siis lähen”. Lugeja võib mõelda “issand jumal, mind ei huvita ta koera pissihäda, kirjutagu pigem, mida ta TUNNEB, kui koeraga õue läheb”. St. teinekord on, vähemasti minu meelest, piir kirjapandud TEO ja kirjapandud TUNDE vahel üsna hägune, sõltudes sellest, mismoodi lugeja kirjutatut interpreteerib. Koeraomanik oskab “viin koera õue pissile” tunneteteks konverteerida, omaenda kogemuste põhjal. Mitte-koeraomanik ei oska. Või: Mägedes matkanu oskab suht tehniliste matkamuljete tagant tundeid lugeda, mägedes mittekäinu ei oska.

    Ah, ma ei teagi. Mitte et ma tulnuks siia oma tõde kuulutama või suga väitlema, lihtsalt sa tekitasid mus hulga mõtteid selle postiga. Äkki oleksin üleüldse pidanud hoopiski enda juures jaurama, pikaks venis mu jutt kuidagi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on väga ilus ja kaasamõtlev kommentaar.
      Ja seda olen mina ka tähele pannud, et mõned inimesed ei kommenteeri, mõeldes blogijale, vaid neile lihtsalt meeldib kommenteerida. Suva, mida sellest arvatakse.
      Ja just - igal on õigus oma blogis kirjutada, mida tahab, need on isiklikud päevikud, aga miks minna teiste juurde lällama, arumaitaipa.
      Aga oma depressiooni, ATH ja muude vaimsete ja sotsiaalsete hädade väljakirjutamisega ma ikka salaja ka loodan, et keegi, kel on sarnased hädad, saab abi. Mitte mingit otsest nõu, ent tunde "keegi on veel nagu mina, keegi on veel samamoodi hädas (olnud), ma ei ole ainus selline värdjas".
      Jaa-jaa, Eesti on väike, eesti keel on väike keel ja kõik ei oska otsida või ei tahagi lugeda, videod oleks neile paremad jne - aga vbla keegi on =)

      Kustuta
    2. Samas, väga lihtsast asjast nt koera pissitamisest kirjutades hakkab isegi selleks kasutatud lihtne väljend rääkima. "...ma siis lähen..." kannab kirjutajat teades samuti emotsionaalset laengut ja maalib yhe rammusa värvilise triibu.
      VVN kirjutab muide teistmoodi, kui need teised, keda ma lugemas käin. Teised kirjutavad nii, nagu ...kirjutatakse. Tema kirjutatud juttudel on aga kohati peaaegu, et kõrvaga kuuldav KÕNE meloodia ja struktuur, ja see annab jutule veel kihte juurde. Sellist teksti on põnev lugeda, millest iganes ka juttu poleks.
      ATH ja sellega seonduv on minu isiksuse koostisosa nr 1 (Ma syndisin sellisena ja siis muudkui arenesin edasi) ja võimalus kogemusi vahetada on abiks, loodetavasti meile kõigile, sest meie võimalused ja endaga tegelemise oskused on kyllaltki erinevad.

      Kustuta
    3. =)
      Onjo, onjo! Teiste kogemused on olulised ja huvitavad, kui endal mingi samalaadne keha ja vaim sattub olema!

      Kustuta
    4. Ma olen täitsa kindel, et lugejad, kel ATH ja muud sarnased hädad, saavad sinu blogist abi. Just, kui mitte nõu, siis tunde, et leidub teisigi kannatajaid. Päris üksinda on ju ikka väga kõle ja kole.

      Kustuta
    5. Eks ma ka sellepärast (oma blogis) kirjutan, et kui keegi sarnaste mõtete ja hädadega lugema juhtub, siis ehk leiab äratundmist ning tuge, et ta pole maailmas ainuke selline. Ja kui keegi, kes ennast ära ei tunne, viitsib lõpuni lugeda ja natuke kaasagi mõelda, siis äkki avardan mõnda maailmapilti natuke. Et ka minusugused on olemas.

      Siin lugemas käin samal põhjusel - meis on VVN-ga mõndagi sarnast, aga ka väga palju erinevat - ma laiendan enda maailmapilti.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.