Kinomuljed

Ma siis nagu justkui üldiselt öeldes käisin üleeile Rocky Horrorit vaatamas.
Olin oma hoolikast meigist ja "suht õiges stiilis, kõlbab küll"-kostüümist nii sisse võetud, et lasin Tütarlapsel (kes käis koos minuga Rocky Horrorit vaatamas ja kel on nüüd natuke täielikum kultuuriline taust, sest kes siis Rocky Horror Picture Show'd näinud pole) hulga pilte teha ja jagasin neid nii fb-s kui instagrammis. 
Jah, panin elu esimese pildi instagrammi. Natuke teise kui fb-sse ja siia panen veel mõne kolmanda. 

Kummikud.
Vihma sadas. Palju vihma sadas. Oma lokke kaitsesin vihmavarjuga, ent jalanõude osas läksin täielise "kui ma nagunii stiilist välja lähen, lähen TÄIEGA" teed ja panin kummikud. 
Sest noh. Kontsi pole mul kodus ühtegi paari. Madalad kollased saapad oleksid peaaegu sama kohatud kui kummikud ning mitte nii vihmakindlad. Üritasin kaltsukast nii umbes nädala eest leida sobivaid kontsaga saapaid, aga ainus õige suurusnumbriga paar pani proovimisel varbad krampi tõmbuma ja jäi loomulikult ostmata. Aga larpi jaoks ostsin rohkem kui kuu aja eest kummikud ja need on juba korduvalt ära kulunud. 
Mulle tegelikult ei meeldi märjad jalad, aga poleks ees olnud märja metsaga larpi, mis nüüd kevadesse lükkus, ma poleks neid ostnud, vaid ära kannatanud.
Ärakannatamises olen ma proff. 

Film oli jätkuvalt tore. 
Olin jätkuvalt enda sees nõus, et mina olen sellest filmist kõige rohkem Frank N. Furteri moodi. Aga kui Tütarlaps mõtlema jäi, kelle moodi tema on, tuli talle ka Rocky ette. (Meenutame, et notsu oli samuti Rocky). Rocky on hästi nunnu. Mul on tast alati hirmus kahju, kui teda tule ja koertega ahistatakse. Pisikene kullakene. 
Aga ilus!
Ehk: minu meelest on ta täiega mu tütre moodi. 

Meie ees istus seltskond, kes oli väljamaalt, rääkis inglise keeles ja oli ilmselgelt väga teadlik, kuidas Rocky Horror Picture Show näitamisel käituda tuleb. Nad olid väga hoolikalt kostümeeritud (nende pealik sai ka kostüümiauhinna, täiesti teenitult), hõiskasid kogu aeg filmile repliike vahele, Time Warpi ajal tantsisid, pulmastseeni ajal loopisid riisi ja vihma ajal panid ajalehed pähe nagu Susan Sarandon ning pealik pritsis veepüstolist. 

Kuna mina istusin tolle pealiku taga, olin ma nii vee kui riisiga pihtasaamise epitsentris. Aga kuna ma olen ärakannatamise proff, ei lasknud end segada. 

Nojah, nüüd olen oma pildi sisse juhatanud.

Mulle öeldi ka: "You look amazing!" 
ja üks naine tegi veel must pilti
(küsis lubagi), kui tütrele poseerisin.
Olen rahul - sai inimestele oma välimusega rõõmu tehtud. 

Aga teate, kino oli meeldiv ja kostüüm ja meiki teha elev, aga kõige rohkem olen vaimustatud hoopis sellest, et mul pärast pea nii vähe valutas. Ja järgmisel päeval valutas ka vähe. Ja ülejärgmisel (ehk täna) veel vähem. Väsisin ära küll, aga mitte äärmuslikult.

Elu, kus kogu aeg pea ei valuta, on ikka imeline.