laupäev, 18. november 2023

Valu

Jäin haigeks. 
See tähendab, lisaks kõigile mu depressioonidele, traumajärgsetele kahjustustele, ATH-le ja autismile (ei, ma ei loobu end autistina isediagnoosimast), millest viimased kaks pole isegi haigused, aga mida on keerukas meie ühiskonnas läbi elada, tuli selline kõht valutab-pea valutab-nohu-kurk valutab-37.3 haigus ka.

Kohutav. Ma vihkan valu ja see pagana haigusepeavalu ei allunud mitte ühelegi tabletile, dušile natuke ja ainus, mis aitas, oli vietnami salviga lauba täpitamine. Või no mis lauba. Algul kasutasin seda laubal ja ninajuurel. Siis laubal, ninajuurel ja põsesarnadel. Siis laubal, ninajuurel, põsesarnadel ja silmalaugudel. 
Aga pärast ööpäev otsa valutamist oli haigusepeavalu migreeniks üle läinud, nii et migreenitablett lõpuks aitas. Mitte täiesti, vahel lõikab ikka vasaku silma taga teravselge valujoon, aga esmalt võttis tagasi nii palju, et ma enam ei laulnud: "Miks see valu peab olema, võtke ta ää-raa", vaid ainult pobisesin: "Oioioioioi," siis lõpetasin ka oioi-d ja nüüd kuulen juba, kuidas tatt pea sees ragiseb, sest olen nii vaikne. 
Väsinud ka muidugi. 
Valu väsitab.

Ikka on kummaline end valu osas jälgida. 
Kõige hullema seekordse valutamise ajal mõtlesin, et see pole ju täiesti talumatu veel, võiks olla palju hullem. Öökisin kuivalt ja olin isegi nördinud, et süda rohkem paha pole, sest siis saaksin vast oksendada ka ja ÄKKI oleks pärast veidi parem. Alles siis, kui lõpetasin laulmise ja kogu aeg häälitsemise (mille vahele korra ka nutma hakkasin, aga lõpetasin peaaegu kohe, sest mis seegi aitab) ning hakkasin oigama, vahepaladeks ."Mul on nii halb olla, oioioioi, nii halb ..." mõtlesin, et no tegelikult ju ei ole eriti halb, enne oli palju halvem. Ja kui siis vait jäin, olin üsna šokis - nüüd on veel parem olla, aga ikka ma ei suuda isegi kõndida nii, et jalad maast lahti tulevad. Lohisen mööda korterit ringi nagu mingi mopp. 
Mis viitab, et enne oli ikka PÄRIS halb. 
Enne, kui paremaks, veel paremaks, veel veidi paremaks ja VEEL PAREMAKS läheb, kusjuures ikka veel on tuntavalt halb, ei saa ikka arugi KUI halb oli. 

Mhmh, ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga sellest on mingi 5-7-9 aastat möödas, nii et kordamine on täiesti ok. Onju? On-on,väga väga naine,  ära põe.
Izver, nüüd hakkab mu kõrv valutama. Tere minuti on juba valutanud. No ai-täh!

Mul oli mingi muu point ka selle haigeksjäämisejutu jutustamisega, ent unustasin ära, mis. 
Proovin hoopis magada. Äkki õnnestub.

***

Õnnestus. Aitas isegi peavalu vastu paariks tunniks. Nüüd hakkab jälle. 

Ma mõtlen ikka päris sageli, kas minu peavalud on kuidagi ebanormaalselt hullud või mis värk. S.t. ma leian teisi selliseid ka, mustkaaren siin tundub valuvaluga väga tuttav olevat, fb-s on mul paar tuttavat, kes iga migreeniteema peale arusaavalt ja nõustuvalt kommenteerivad ning üks nendest lasi mul taibata, et tegelikult pole kuulmatult veider nädalas päev peavalu alla kaotada, mis siis, et oled sumatriptaani kasutaja.
Ma olen veel tervemgi kui mõni.
Aga samas loen ilukirjandust ja seal ärkavad inimesed kohutava lõhkuva peavaluga, silmist lööb tuld välja, käituvad siis neli järgnevat stseeni, kus kulub nii füüsilist kui vaimset energiat, nagu poleks neil mingit probleemi mitte millegagi, ja istuvad viiendas stseenis maha ja mõtlevad, et peaks valuvaigistit võtma. Jah, ok, ilukirjandusse kirjutatakse teisigi võimatuid asju, inimesed suudavad ilukirjandust kirjutades paljut ignoreerida. Ent minu jaoks on peavalu kindlam surnud seisu põhjustaja kui jalaluumõra. Kui ma loen kasvõi kellegi blogist, et "pea hakkas ka valutama, kõik on hall ja halb," ma lähen kaastundest kergelt kahvatuks. 
Aga ikkagi - vbla enamiku inimeste jaoks on "pea valutab hirmsasti" umbes see, mis mul praegu on? Ehk valu, mida ma päris valuks veel ei arvagi, see on hetketi unustatav ning sellega oleks tõesti võimalik neli stseeni üsna adekvaatne olla ning viiendas mõelda, et vist oleks tark valuvaigistit võtta. 

Ohh, inimesed ... igaühel on tema enda kogemused ja ta näeb maailma läbi nende.
Me näeme maailma läbi nende.

9 kommentaari:

  1. kunagi guugeldasin just sinu blogi peale, kas migreenil ja ATH-l on seos, ja guugel ütles, et on jah.

    Aga eile just mõtlesin füüsilise ja vaimse enesetunde peale - et kuidas mulle mõjuvad loomulikult kah haigused ja valu, külmetushaigustega on väga viril olla ja ükskord oli seljavalu, millega sain ainult toas edasi-tagasi kõndida (kõndimine juhtis tähelepanu veidigi eemale ja selle võrra oli talutavam) ja ulguda, ja kuidas ma magamatuna olen rabe ja seest keerab ja väga kergesti tuleb ärevus peale -

    aga isegi selliste üldtunnustatud füüsiliste hädade sees on mul ometi mõnikord hea tuju. See heaoluhormoonide eritumine on ikka nii omaette süsteem.

    Õigemini siis nii, et kui on parajasti emotsionaalne madalseis, siis teevad kõik sellised magamatused ja valud ja viirushaigused asja veel hullemaks. Aga kui on hea tuju, siis on need füüsilised segajad just nimelt kõigest segajad, natuke häirivad, aga n.ö tüve kallale ei pääse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mis võib ka seletada, miks minu jaoks kohutav-jube-õudne valu on mõne jaoks "oli vastik, aga siis läks jälle meeldest ära".
      Umbes nagu mul sünnitusvaludega - et on meeles, et oli ebameeldiv, aga siis sai see läbi ja tited on nii nunnud ja oh, 20 tundi sünnitamine pole asigi, üle 40 läks ebameeldivaks.
      Aga peavalud mu ajus on ... oioioioioioioi.

      Kustuta
    2. üks sõbranna oli kunagi selline (pole ammu näinud, vbla on praegugi), et võis särava õnneliku näoga öelda "mul pea jälle valutab, aga mis siis, mul pea valutabki peaaegu kogu aeg".

      Kustuta
  2. Tead, kui mul oleks nii tihti nii sitt olla füüsiliselt nagu sul, ma ei teeks munnigi. Mitte midagi. Null. Zero. Ei teeks süüa ei käiks jalutamas. Null. Nii et ma ütleks, et sa jaksad ikka päris palju. Selle kohta, kui objektiivselt sitt sul on olla tihti.

    VastaKustuta
  3. mind ka trigerdavad nii ilukirjanduse peavalukirjeldused (just see "ärkasin üles, pea lõhkus valutada, keetsin kohvi, andsin lastele putru, panin pesu kuivama, käisin poes, mõtlesin, kas see peavalu kunagi üle ka läheb") kui paljude (mitte kõigi!) inimeste targutused teemal "ah et pea valutab? kas sa rohkem vett juua oled proovinud?" ja "ei no mingit KEEMIAT nüüd küll lihtsalt peavalu pärast sisse sööma ei hakka". ma olen täiesti kindel, et inimestel, kes suudavad peavalusse nii suhtuda, ei ole kunagi olnud ühtegi sellist peavalu nagu minul, ei migreenilist ega mittemigreenilist (yup, vihatuim peavalu ever on see, mis sumatriptaanile ei allu, isegi korraks).

    ja mul vist oli/on ka seesama haigus, algas esimesel päeval just sellise ilge peavaluga, teisel päeval lisandus iiveldus-aga-mitte-piisav-et-oksendada. kolmandal päeval asendus see kõik köhaga ja täna, neljandal, lisandus nohu, aga see kõik on täielik nohu, sest Pea Ei Valuta Enam ja ma olen iga jumala hetk selle eest tänulik. nii et... see läheb üle, pea vastu. kui saad, siis maga, see tundub veidi aitavat. pai!

    VastaKustuta
  4. Mul on ema migreenik, juba aastaid, enam-vähem iga nädalavahetus pluss halval nädalal ka üks tööpäev sumbuvad sellesse. Lapsepõlvest mäletan, et tuba pidi pime olema, vaikne pidi olema, ema vahepeal lohistas end kööki, vahel ka oksendas. Mõni aeg tagasi keegi tark diagnoosis, et ta on ravimisõltuvuses - nagu et muidugi on, ilma ravimiteta poleks tal mingit pointi elada ju?! Ema kartis alati hirmsasti, et see jama lööb mul ka välja, sundis ennetavalt võimlema jne, aga õnneks pääsesin. Samas, kui mul pea valutab, siis on ka ikka nii, et "pead end kokku võtma ja kööki tabletti võtma minema, ilma selleta ei lähe iial paremaks" ja ma ka hästi ei suuda uskuda neid "ah, pea valutab ainult!"- inimesi.

    VastaKustuta
  5. mul on üldjuhul peavalu seotud haigusega, siis on see kuidagi arusaadav aga kui see oli ükskord pärast päev otsa lärmis olemist ja mitte midagi ei aidanud, peale konjaki. aga selleni jõudmine vajas tundide viisi kannatusi ja vahepealset uinakut (uinak võib teha asja paremaks või hullemaks aga tookord polnd vahet, sest oli juba väga hull). seega, ma ei kujuta ette, et elada tihedate peavaludega vms, ma oleks ilmselt narkar või miskit selle peale... mkm, hulluks läheks ka.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.