Oli siuke jõul, kus ma ei teinud mitte midagi - piparkoogid tegin eelmisel päeval valmis ja jõulupäeval istusin autosse ja mind viidi kohale, esimesel pühal istusin autosse ja toodi jälle koju.
Ja ma olen täiesti omadega läbi.
Nii läbi, et võtab niitsuma.
Nii läbi, et ei jaksa isegi põdeda sellepärast, kuidas inimesed hoolitsesid mu eest ja mina ei teinud mitte midagi.
Siuke jõul.
Üks beebi oli ka. Olin üleni hurmatud. Beebid on ikka parimad.
Kuigi koerad on ka imetoredad. Lisaks Totorole oli valge hiigelkoer, vanus 11, olek soliidne. Totoro on tema kõrval pisike malbe neiu.
Neil oli kaks korda mõtete lahkuminek, mõlemal korral seotud toiduga. Aga üldiselt nad respekteerisid teineteist ning teisel päeval liputasid juba üksteisele saba. Villu liputas kohe, aga Totoro tõmbas enda oma jalge vahele ja mõtles selgesti, kuidas see on ju hiiglane, hirmus hiiglane, appi.
Aga kui hiiglane minu sülest küpsisepuru tahtis noolida, Totoro sekkus otsustavalt. Tema inimene! Kui juba küpsisepuru noolimiseks läheb, on see TEMA ülesanne!
Lausa hambad olid paljad mõlemil.
Aga pärast seda saabus täielik rahu ja austus.
Kuni järgmisel päeval pandi Totorole kalanahka, ta sõi poole ära, aga teist poolt mitte. Siis laskis keegi jälle Villu tuppa, sest no midagi ei toimunud ja unustati ära, et toiduprobleem võib kerkida. Villu läks kohe põrandal olevat kalanahka sööma ja Totoro ütles: "Kläuh!" Selgesti oli ta sõnum: "Mismõttes?! Ma hiljem oleksin seda söönud!"
Aga isegi hambad polnud paljad ja nad said edaspidi kenasti läbi. Ma arvan, et naisterahva enda eest seismine tõstis nende mõlemi arvamust temast.
Aga bee-bii!
Nii nunnu!!!!
Beebi vanemad on mu suured lemmikud, kes on paar olnud umbes nii kaua, kui ma mäletan. Mingi ... naise kooliajal nad igatahes juba käisid. Said 20. Said 30, ikka olid paar. Lausa abiellusid. Ja nüüd said beebi.
Poleks tuttavad, ma mõtleks, et neil on midagi viga, et nii raamatu järgi elavad, aga nad on päriselt ka toredad.
Kaks pisikest last oli veel, kellest vanemat ma vist olen näinud, aga nooremat kindlasti mitte. Nad on samuti väga nunnud - teistmoodi, kui beebi, aga siiski. Kuid põhiliselt imetlesin nende ema. Krt, kui raudtugev naisterahvas, kes samas üleni armastus. Neil oli vanem õde ka seal, aga no inimese kohta, kes on 11, ei saa enam "väike laps" kuidagi öelda.
Hea küll, kui ta oleks kääbuskasvu, vbla saaks "väike laps" öelda.
Igatahes, nende ema meenutas mulle mind ennast 100 aastat tagasi, kuigi mul on ainult kaks last ja aktiivseid igapäevaisasid neil 0. Kuidas tal olid lapsed, kellega ta pidevalt tegeles, ja ometi oli ise inimesena pidevalt pildil ja oluline. Ja sätendava pluusiga pealgi.
Tal on tunded, ent ta ei upu neisse.
Tal on mõtted ja ta ei varja neid.
Oh, nii lahe.
No ja siis Muumimamma, mu eksämm, nii soe. Ja tütre üks onudest, nii mahe ja muhe. Kusjuures ta kogu aeg töötas - naiste puhul on see kuidagi normaalne, et nad jõulude ajal, eriti kui maja on külalisi täis, kogu aeg töötavad Aga meeste puhul ikka mainimist väärt, kuidas on vaja labidaga lund lükata ja teisal on traktoriga vaja lund lükata ja kui lund enam vaja lükata ei ole, tuleb minna garaaži purjekat remontima.
Ja ...
Mul on natuke mölaka tunne, et minu töötegemine piirdus beebi süleshoidmise ja taldrikute kokkukorjamisega. (Mitte ühel ajal.) Aga ma olen ikkagi lääbakil ja omadega läbi. Olin esimene, kes magama läks ja peaaegu viimane, kes tõusis, ja täna ikka täiesti soss.
Tahaksin olla parem. Aga krt, no olen, nagu olen. Pole paremat võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.