Raamat, kus sa oled?

Ma nüüd põen. 
"Ära põe!"?
No jaaaah, aga ... saate aru, "Devolutsioon" on juba nii kaua avaldamise ootel olnud, et ma olin suht harjunud sellega, et ta ei ilmu. Aga seekord ma olen isegi toimetatud versiooni üle vaadanud ja ma nii hirmsasti tahaks, et ta tuleks . Nagu - homme. No ok, ülehomme. No OK, järgmisel esmaspäeval. Võrreldes sellega, kui kaua teda oodatud on, ikkagi kohe. Aga ma ei tea, kas ta on üldse trükikoja järjekorraski (ja enne jõulu on trükikojad jubedasti hõivatud) ja K ei ole pilte saatnud, nii et tulemus on, et tuleb piltideta vist niisiis, aga vbla ikka ootab Kadri, et ta saadaks ja raamat ei ilmugi ja oeh ja aeh. 

Seda, et ta ei saadagi pilte ära, oleksin võinud aimata. 
See on üks olulistest teemadest, miks ma olen veendunud, et K on ATH.
Kui tal on kirg peal, hüperfiksatsioon, ta teeb, jagab, räägib sellest ja tundub, nagu oleks tegu mingi maru tähtsa asjaga ja LOO-MU-LI-KULT seda kasutatakse.
Ja kui enam ei ole ... absoluutselt miski ei toimi ega juhtu. Ta lihtsalt ei tee, kuigi vaja oleks teha phmt nii palju, et muuta pildid värvilisest mustvalgeks (paar klikki) ja ära saata.
Kle ei meeldi muidugi lõpetada ka. Pildid ära saata = otsus, et nad on valmis ja piisavalt head. Sellist otsust ta omaenda loomingu osas teha ei taha. Nagu üldse. ÜLDSE. Poleks mina raamatut viimistlenud ja valmisolevaks kuulutanud, ta ise ei oleks seda kunagi viimistlenud ja see ei saakski valmis. 
Kui ma ei oleks ligi kümmet pilti ise NÄINUD, ma ka ei usuks, et need olemaski on.

Ma NII tahaks seda raamatut! Mul oleks võimalik inimestele seda jõuluks kinkida. Ma tunneksin, et olen kirjanik. Ma saaksin reklaamina ära kasutada, et mu intekas Maalehes ilmub (mingis pühadenumbris jõulude ajal) ja vbla ilmuks isegi raamatuarvustus. 
Ininmesed ostavad raamatut, kui ajakirjandus ütleb, et siuke raamat on olemas. Muidu ... autori tuttavad vast. 
Aga no kui raamatut ei ole, ei ilmu ka arvustus, loogika. 

Ohhhhh. 

Elu on raske. 

Totoro arvab ka, et elu on raske. Nagu ... mismõttes sattub ta kõhuni lumme, kui inimeste tehtud rajalt kõrvale läheb? Ja ta ei lähegi. Kuigi on rihmata ja puha. Heidab mu kõrvale pikali, kui suitsu teen, selle asemel et mööda välja lipata ja nuuskida. Ootab.
Pärast läheme jälle koos mööda rada edasi. 

Kodus saabus hirmus üllatus. Poeglapsel on pühapäeval õpilasfirmaga vaja osaleda laadal ja selle jaoks tõi ta koju laua, mis neil letiks saab olema. Ja Totoro ei ole õnnelik. Esmalt läks ta üldse poja tuppa ja lebas seal hästi kurva näoga, sest teises toas oli jube laud. Viimaks sai nälg hirmust võitu ja ta läks lauast mööda kööki, et seal süüa. Ning siis jäigi kööki, sest koguda kokku nii palju julgust, et hirmsast lauast mööda minna, nõudis aega ja keskendumist. 
Viimaks sai julgus kogutud. Ta möödus taas õudsast lauast ja läks poja tuppa tagasi.