teisipäev, 9. jaanuar 2024

Erinevate inimeste käitumine

Hoiatus: postituse algupoolel räägitakse konkreetsest teisest inimesest. Vbla pole nii päris viisakas, aga peamine kõnealune ei loe eesti keelt.

Mujalelamine lõppes otsa, kui päriselus nii intensiivne päev ette tuli, et pidi seda täiega võtma, muidu ei jaksanud. 
Ehk mu tütar tõi oma neiu päevaks siia ja mina püüdsin neil olemist heaks teha.
Ütleme ... ütleme, et lääneeuroopa transnaine ja mina moodustame mõnes asjas vastandeid ja tõstsime enda sees vastastikku kulme. Kuigi phmt me leiame, et teine on lahe. Aga need pisiasjad, pisiasjad ...

Tütarlaps on nii armunud, et vaip hakkas kärssama ta jalge all. (Kujund.) Tema käitumist ma ei kirjelda, lihtsalt mainin, et ma mõistan teda nii hästi.
Mina armusin samamoodi - kõik välja, mitte ühtegi reservatsiooni, roosad prillid üle terve näo ja valmis teise  naeratuse nimel surema, kui vaid vaja. 

Minul plahvatas Muumimammalt pärit käsitöösinep purgist välja, kui purgi lahti tegin. Ilmselgelt käärinud. Paar päeva tagasi allahindlusega ostetud kirsstomatid olid ka käärima läinud akna peal ämbris. Teine JA ka kolmas neist maitsesid ebameeldivalt, mida ma loomulikult ka valjusti kuulutasin. Külaline jättis seepeale tomatid viisakalt oma taldrikusse alles, kaebamata, ent ka end neid sööma sundimata. Et ma olin teinud väga maitsvat sealiha ning häid õunapirukaid, päris ei päästnud mu enesetunnet halvaks läinud toidu foonil, sest ma tahaksin olla köögikuninganna, mitte mittesöödavate asjade külalistele pakkuja. Eriti kui see külaline ütleb, et tegelikult ta tahaks makarone (pastat) ka, andes mulle sellega märku, kuidas mu ettekujutus, et liha süüakse salatiga või üldse ilma millegita on veits veider. 

See-eest tema ilmutas pisut mökusust, kui kass teda küünistas (olen pikapeale selgeks saanud, et mind ja Poeglast Karu tõesti ei küünista pea kunagi, aga võõrad peaksid talle aeglaselt lähenema ja endaga harjuda laskma, enne kui näppima hakkavad). Nagu - mis krdi värk, see polnud mingi tugev ega sügav küünistus, ent tema tormas sellega kohe kraani alla, silmad murelikud? 
Nojah. 
Lääneeurooplane ilmselgelt. 
OMG, mu pusa peale tuli peediplekk ja ma armastan seda pusa, kuidas pleki välja saab? Tütarlaps tormas tema pusaga vannituppa ja asus plekki sapiseebiga töötlema. Siis tõi rinna eest veidi märja pusa tagasi. 
Neiu lääneeurooplane pani pusa selga, võttis ampsu peedisalatit ja tegi rinna ette järgmise pleki. 
Tütarlaps kadus tema pusaga vannituppa tagasi.

Ja seda, et neiu on trans, oli tegelt väga tunda ta käitumisest.
Vat selle kogemuse pealt ütleks küll, et me elame täielises patriarhaadis kogu Euroopas - kohe saab käitumise ja oleku järgi aru, kas keegi on kasvanud poisi või tüdrukuna. Ükski tüdruk, nii ropu suuga ja vastaline, kui ta ka oleks, ei suudaks nii vabalt ja mingi pahatahtlikkuseta väljendada omaenda vajadusi ja soove, kinnitamata, kuidas  "eiei, mul ei ole vaja," "ärge minu pärast hakake," ühtegi komplimenti mistahes mu tegevuse, omaduse või saavutuse osas pillamata ning võita lisaks sihipärase tegutsemisega lauamängu. 
Tüdrukuna kasvanud inimesed mõtlevad kogu aeg teiste arvamuse peale ja isegi kui nad mõtlevad: "Pole minu asi, mida nad mõtlevad," nad MÕTLEVAD seda ikka. 
Olgu, mina ise olen veel eriti äärmuslik variant lakkamatust "mida teised mind vaadates näevad?!"-arutlejast, kuid seda, kas inimene käitub nagu poisina kasvatatu või nagu tüdrukuna kasvatatu, on alati näha. 
Isegi vanemate äärmiselt rahulik ja muretu hoiak ei päästa, sest laps elab ühiskonnas, näeb telesarju, käib lasteaias, võetakse poodi kaasa ja alateadlikult korjab välja rolli, kuhu ta sobib. 

Nii lihtsalt on. Seda neiut vaadates sai mulle ikka VÄGA selgeks. 
Ta meenutas oma käitumise poolest palju rohkem Poeglast kui Tütarlast. Kusjuures ma üldse ei arva, et "ta pole päris naine" vms. 
Ma arvan lihtsalt, et tüdrukud ja poisid kasvavad erinevalt üles ja see kogemus mõjutab.

Eelneva teemaga on lõdvalt seotud teine, mida olen vähemalt 10 aastat, aga võimalik, et ka 20, ajus veeretanud. Ma ei oska neid päriselt ühendada, aga see ühendus on olemas. Kuskil.
Kuidas me ei ole oma tegude ja organite summa, me oleme hoopis midagi muud.
Samas keegi ei tea, mis see "muu" on ja kuidas täpselt kujuneb.

Esimese hooga tundub leebe ning mittepaikapanev, mõistev ja hell öelda ja mõelda: "hinnang ei hõlma kogu inimest, vaid ainult konkreetset tegu". Mitte inimene pole halb või hea, vaid tegu. Mitte inimene pole rumal või tark, vaid tegu. Inimene on keeruline, tal on palju tahke ja igal tahul veel palju varjundeid heledast, tumedast ja igast värvist. Üksiku teo saab paika panna.

Lapsevanematele kindlasti tuleb tuttav ette soovitus mitte anda hinnangut lapsele, vaid kiita või laita tegu, eks?

Aga mõtlen, mis ma mõtlen, vaatan, kuidas ma vaatan, minu jaoks see teooria ei päde. Minu maailmas EI ole tegu see, mida saab määrata halvaks või heaks, vaid tegu käib lahutamatult kaasas inimesega. Ongi nii, et mõne inimese puhul toob teatud tegu kaasa õlakehituse: "Mida muud talt oodata oligi,"  mõne teise puhul sama teo peale aga mõtlen: "Issand, mis juhtus? See ei ole üldse tema moodi, miski peab päris persses olema, kui tema sedasi teeb!" Mõne puhul: "No ta ei saa aru, kuidas see teistele paistab, ega ta meelega" ja mõne puhul "Talle meeldibki provotseerida." Tegu ei ole mingi tühjuses ulpiv objektiivselt vaadeldav geomeetriline vorm, tegu on peaaegu sama keeruline ja paljutahuline, värviline ja nüansseeritud kui terve inimenegi. 

Kui ma lapsevanemana mõtlen, et laps tegi mingi Teo ja kuidas ma reageerima peaksin, ei ole adekvaatne reageerida Teo peale - adekvaatne ja elus on reageerida lapsele. Ma armastan teda, ma tahan aidata tal sellest õppida ja areneda, ja kui ma reageerin Teole mitte lapsele - oh, ma olen seda teinud! - võib aastateks ja aastateks hinge kripeldus jääda. 
Mis ma tegin, miks ma tegin, vaene pisikene ...

Muide, seepärast olen ka alati löödud, kui siin võrgupäevikus tekib mingi sõnasõda millegi asjus, mida võib võtta nii hästi kui halvasti, vaadata nii või naa, olenevalt sellest, kuidas lugeja kirjutajasse suhtub. Pole ammu juhtunud, aga ses mõttes vahet pole, et ma mäletan minevikku päris hästi ja detailselt. Ma lugesin kommentaare ja kägardusin kokku: "Te loete ja eeldate, et ma olen selline mölakas, et faktideloetelu kõige nõmedam ja õelam tõlgendus on õige?!"
KELLEKS te mind peate? 
Mida te üldse maailmast mõtlete ja kuidas seda vaatate? 
Emake maa, kuidas nii saab ...

Kes selliseid asju meeles peab? 
Mina. Mina pean. Minu jaoks on elu lakkamatu infokorjamine ja ma panen kogu aeg süsteemi kogu kogutud infot, mitte ainult viimasest kolmest, kaheteistkümnest või neljakümne kaheksast kuust pärinevat. 

Näide: kui inimene on introvertne raamatukoi, on tema saalis püstitõusmine ja küsimuse küsimine hoopis teise kaaluga kui inimesel, kes kogu aeg iga ettekande ajal midagi ettekandja jutule lisaks seletada tahab. 
Teine näide: ma armastan ja hindan Keiti Vilmsi ja olen kindel, et midagi on päris persses, kui koera ja Ugandasse pagemise mõtetega nii on, nagu avalikkuse ette jõudnud on.
Kolmas näide: "Linnaloodus annab hädavajalikku puhkust."
Ilmselt tundub see lause natuke erinev, kui seda ütleb Fred Jüssi või hoopis Tartu kolmas abilinnapea teemal: "See park ei kao ära, lihtsalt tema pindala kahaneb 80% ja temast jääb alles põhimõtteliselt triip kahe suure asfalttee vahel."

Eelnevast tulenevalt jälestan kogu kognitiiv-käitumuslikku teraapiat alusideeni välja. Käitumine ei tee inimest. Inimene on inimene ja kui see inimene ka teatud moel käitub, ei muuda see veel tema olemust.
Natuke kallutab vbla. Et kui eelkirjeldatud introvertne raamatuhuviline sunnib end pidevalt ettekannete ajal küsimusi küsima, ta on selle tulemusena ilmselt veidi teistsugune inimene. Ilmselt mitte julgem, avatum ega õnnelikum, vaid teadlikum sellest, et kui ta end sunnib, suudab ta mõndagi.
Kuid muutus seegi.

Aga niipea, kui keegi räägib innukalt mõnest inimese käitumist teistele vastuvõetamaks kujundavast teraapiast, kuulen mina: "Sobitu ühiskonda ja meeldi teistele, siis ongi teraapia eesmärk täidetud" ja ma ei suuda uskuda, et inimesed on nii lollid ja pimedad, et seda kuidagi heaks asjaks peavad. 
Nagu .. mida KURADIT. 
Inimene on hoopis midagi muud kui tema teod ju! Kuidas on VÕIMALIK, et kõik seda ei näe?!

13 kommentaari:

  1. Sest inimesed on lollid.
    Millest tuleneb järgmine tõdemus-
    Allist on hästidresseeritud autist.
    Ja see paistab inimeste pealt väga hästi silma. Detailid, detailid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seal on veel see külg, et on mingi teooria, kuidas teistmoodi käituv inimene ka tunneb ja mõtleb teistmoodi ja muutes käitumist muudetakse inimest.
      Mhmh, minu kogemuse järgi pisiasju on võimalik sedasi veidi muuta.
      Aga suuri asju see teistmoodi käitumine minu puhul küll ei mõjutanud ja ka pisikesi asju mustast valgeks või vastupidi ära ei muutnud.
      Ma olen imelik - jaa
      Aga kui see teooria minu peal ei toimi, ei ole tegu "inimesed töötavad sedasi"-tõdemusega, vaid "mõned inimesed võivad sedasi toimida"-ideega ja see on hoopis teine asi. Ehk, kurat, kui ma ei ole mingi teooria järgi inimene, on see teooria vale.

      Kustuta
    2. Käitumist muutma saab last/inimest/iseennast dresseerida, aga isiksust nii kergesti ei saa muuta. Tulemuseks on ettearvamatu inimene, kes keerulistes olukordades probleemidesse satub, sest dressuur ei suuda isiksuse paanikaga toime tulla. Ma olen selliseid asju näinud...palju.

      Kustuta
  2. Tead, mind kangesti isutab postituse esimese osa teemal kaasa rääkima. Loodetavasti ei tundu vastuvaidlemisena, ma lihtsalt arutlen. Ütled: „...kohe saab käitumise ja oleku järgi aru, kas keegi on kasvanud poisi või tüdrukuna.“ Ma ei tea su tütre kallima vanust, aga oletan, et 20-30. Ühesõnaga. Mul on viimaste aastate jooksul olnud üksjagu kokkupuuteid selles eas naistega. Mu mehe töökaaslastega, sõprade-tuttavate lastega, sugulastega. Olen mitu korda mõelnud sellest lausa blogida, aga pole õiget tooni leidnud, ikka on kuidagi inetult suguõdede mahategemiseks kiskunud. Kuid juba ammu olen adunud: nad on... mehelikud. Just sel moel, nagu sinagi kirjeldad. Võtnud üle meessoo halvemad omadused, muuhulgas hoolimatuse, enesekesksuse, jättes kõrvale paremad (soovi hoida ja kaitsta jne.) Muidugi, negatiivseid omadusi kohtab igas eas naiste hulgas, aga nimetet vanusegrupis tunduvad pigem reegel kui erand olema.

    OK, laia lauaga lüüa ei ole mõistlik, kuid kui sääraseid kogemusi üha koguneb, siis tekib ikkagi mingi muster. Nad joovad ära su viimase veinitilga, ei jäta sulle varjulist kohta palmi all, ei tunne huvi sinu vastu, vatravad üksnes iseendast, on üle võlli ambitsioonikad (lauamängu võitmine!), ja nii edasi.

    Ühest küljest võib seda ju vaadata niimoodi, et oo, super, patriarhaat piisavalt kaua kestnud, viimane aeg naistel pead tõsta. Teisest küljest aga vt. see, mida sa ülalpool kirjutasid: nende seltskond pole nii mõnigi kord kuigi meeldiv.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pikk jutt lühikeseks: sinu poolt kirjeldet käitumine on ehk eelkõige generatsiooni-, mitte (sünni)soopõhine?

      Kustuta
    2. vbla on sul õigus. Tegelt ma isegi TAHAKSIN eksida - kuigi ma ei ütle, et mulle noored mehed või see neiu ei meeldiks. Meeldivad küll. Aga tegelt mulle ei meeldi soopõhiselt lajatada, isegi kui sugu pole suguelundites. Teatud moel su kogemused isegi kinnitvad mu mõtet, et probleem on kasvatuses ja kultuuris.
      Ja meie oleme nõukogude liidu (erikuradi seksistlik süsteem) lapsed ja mu lapsed on nõukogude liidu lapselapsed ja pole lihtsalt lääne eluviisi sisse kasvanud, seepärast on mu tütar nii "tüdruk" ja poeg nii "poiss"?
      Vbla. Vbla.

      Kustuta
    3. Igaks juhuks ütlen ka, et tahtmine lauamängus võita ei ole mu meelest ülemäärane ambitsioonikus; see on lihtsalt teema, millele mina mõtlen väga vähe - minu eesmärk lauamängu mängides on tekitada kõigile osalejatele põnev-mõnus olemine ja et ma võin sealjuures ka võita - ebatõenäoline, ent mulle muidugi meeldib võita. Lihtsalt ma elu sees ei mõtleks selleks mingit strateegiat välja. Mul on ses teemas "läheb, nagu läheb", sest vunk läheb hoopis teise kohta.

      Kustuta
    4. Jah, ma tean, mida sa silmas pead. Meil on sõpradest naabritega (laua)mänguõhtud, ja kõik, nii mehed kui naised võtavad asja stiilis "läheb nagu läheb", sest vunk on mujal, nimelt koosolemisel, põnev-mõnus olemisel.

      Kustuta
    5. Laumängus võita on minu jaoks vägagi meeste teema. Mul on ekstreemne näide oma saksa mehest (nüüdseks eks): mängisime kodus Scrabble'it, inglise keeles, meie kahekesi ja mu kaheksa-aastane poeg. Noh, ma aitasin last natuke. Te ei kujuta ette - lahutus ei olnud kaugel :-). Ma muidugi ei saanud naeru pidada, sest lihtsalt ei suutnud uskuda, et täiskasvanud mees PÄRISELT konkureerib kaheksa-aastase lapsega. No kui tõsiselt saab ühte lauamängu võtta? Mind pole iial võit huvitanud, ainult ambiance.

      Kustuta
  3. Kui ma omal ajal Austraalias vahetusüliõpilane olin, oli mul majakaaslaseks üks sakslanna. No ikka täitsa naisena sündinud sakslanna. Ja tema oli küll täpselt selline, nagu sa kirjeldad, et Eestis öeldaks, et mehelik. Mul pole kahjuks olnud juhust teiste sakslastrga eriti aega veeta, nii et ei oska öelda, kas ongi selline kultuuriline erinevus või sattus mulle lihtsalt selline eriline. Muidu oli küll meigitud ja kandis kleite jne, aga kehtestas end sellele hetkekski mõtlemata ja nagu muuseas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On kultuuriline erinevus, ma elasin seal. Alati üllatusin, kui meeste moodi enamik saksa naisi käitus.

      Kustuta
  4. Püstitasin teooria ilmselgelt puudulikult andmestikule toetudes =D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.