Erinevate inimeste käitumine

Hoiatus: postituse algupoolel räägitakse konkreetsest teisest inimesest. Vbla pole nii päris viisakas, aga peamine kõnealune ei loe eesti keelt.

Mujalelamine lõppes otsa, kui päriselus nii intensiivne päev ette tuli, et pidi seda täiega võtma, muidu ei jaksanud. 
Ehk mu tütar tõi oma neiu päevaks siia ja mina püüdsin neil olemist heaks teha.
Ütleme ... ütleme, et lääneeuroopa transnaine ja mina moodustame mõnes asjas vastandeid ja tõstsime enda sees vastastikku kulme. Kuigi phmt me leiame, et teine on lahe. Aga need pisiasjad, pisiasjad ...

Tütarlaps on nii armunud, et vaip hakkas kärssama ta jalge all. (Kujund.) Tema käitumist ma ei kirjelda, lihtsalt mainin, et ma mõistan teda nii hästi.
Mina armusin samamoodi - kõik välja, mitte ühtegi reservatsiooni, roosad prillid üle terve näo ja valmis teise  naeratuse nimel surema, kui vaid vaja. 

Minul plahvatas Muumimammalt pärit käsitöösinep purgist välja, kui purgi lahti tegin. Ilmselgelt käärinud. Paar päeva tagasi allahindlusega ostetud kirsstomatid olid ka käärima läinud akna peal ämbris. Teine JA ka kolmas neist maitsesid ebameeldivalt, mida ma loomulikult ka valjusti kuulutasin. Külaline jättis seepeale tomatid viisakalt oma taldrikusse alles, kaebamata, ent ka end neid sööma sundimata. Et ma olin teinud väga maitsvat sealiha ning häid õunapirukaid, päris ei päästnud mu enesetunnet halvaks läinud toidu foonil, sest ma tahaksin olla köögikuninganna, mitte mittesöödavate asjade külalistele pakkuja. Eriti kui see külaline ütleb, et tegelikult ta tahaks makarone (pastat) ka, andes mulle sellega märku, kuidas mu ettekujutus, et liha süüakse salatiga või üldse ilma millegita on veits veider. 

See-eest tema ilmutas pisut mökusust, kui kass teda küünistas (olen pikapeale selgeks saanud, et mind ja Poeglast Karu tõesti ei küünista pea kunagi, aga võõrad peaksid talle aeglaselt lähenema ja endaga harjuda laskma, enne kui näppima hakkavad). Nagu - mis krdi värk, see polnud mingi tugev ega sügav küünistus, ent tema tormas sellega kohe kraani alla, silmad murelikud? 
Nojah. 
Lääneeurooplane ilmselgelt. 
OMG, mu pusa peale tuli peediplekk ja ma armastan seda pusa, kuidas pleki välja saab? Tütarlaps tormas tema pusaga vannituppa ja asus plekki sapiseebiga töötlema. Siis tõi rinna eest veidi märja pusa tagasi. 
Neiu lääneeurooplane pani pusa selga, võttis ampsu peedisalatit ja tegi rinna ette järgmise pleki. 
Tütarlaps kadus tema pusaga vannituppa tagasi.

Ja seda, et neiu on trans, oli tegelt väga tunda ta käitumisest.
Vat selle kogemuse pealt ütleks küll, et me elame täielises patriarhaadis kogu Euroopas - kohe saab käitumise ja oleku järgi aru, kas keegi on kasvanud poisi või tüdrukuna. Ükski tüdruk, nii ropu suuga ja vastaline, kui ta ka oleks, ei suudaks nii vabalt ja mingi pahatahtlikkuseta väljendada omaenda vajadusi ja soove, kinnitamata, kuidas  "eiei, mul ei ole vaja," "ärge minu pärast hakake," ühtegi komplimenti mistahes mu tegevuse, omaduse või saavutuse osas pillamata ning võita lisaks sihipärase tegutsemisega lauamängu. 
Tüdrukuna kasvanud inimesed mõtlevad kogu aeg teiste arvamuse peale ja isegi kui nad mõtlevad: "Pole minu asi, mida nad mõtlevad," nad MÕTLEVAD seda ikka. 
Olgu, mina ise olen veel eriti äärmuslik variant lakkamatust "mida teised mind vaadates näevad?!"-arutlejast, kuid seda, kas inimene käitub nagu poisina kasvatatu või nagu tüdrukuna kasvatatu, on alati näha. 
Isegi vanemate äärmiselt rahulik ja muretu hoiak ei päästa, sest laps elab ühiskonnas, näeb telesarju, käib lasteaias, võetakse poodi kaasa ja alateadlikult korjab välja rolli, kuhu ta sobib. 

Nii lihtsalt on. Seda neiut vaadates sai mulle ikka VÄGA selgeks. 
Ta meenutas oma käitumise poolest palju rohkem Poeglast kui Tütarlast. Kusjuures ma üldse ei arva, et "ta pole päris naine" vms. 
Ma arvan lihtsalt, et tüdrukud ja poisid kasvavad erinevalt üles ja see kogemus mõjutab.

Eelneva teemaga on lõdvalt seotud teine, mida olen vähemalt 10 aastat, aga võimalik, et ka 20, ajus veeretanud. Ma ei oska neid päriselt ühendada, aga see ühendus on olemas. Kuskil.
Kuidas me ei ole oma tegude ja organite summa, me oleme hoopis midagi muud.
Samas keegi ei tea, mis see "muu" on ja kuidas täpselt kujuneb.

Esimese hooga tundub leebe ning mittepaikapanev, mõistev ja hell öelda ja mõelda: "hinnang ei hõlma kogu inimest, vaid ainult konkreetset tegu". Mitte inimene pole halb või hea, vaid tegu. Mitte inimene pole rumal või tark, vaid tegu. Inimene on keeruline, tal on palju tahke ja igal tahul veel palju varjundeid heledast, tumedast ja igast värvist. Üksiku teo saab paika panna.

Lapsevanematele kindlasti tuleb tuttav ette soovitus mitte anda hinnangut lapsele, vaid kiita või laita tegu, eks?

Aga mõtlen, mis ma mõtlen, vaatan, kuidas ma vaatan, minu jaoks see teooria ei päde. Minu maailmas EI ole tegu see, mida saab määrata halvaks või heaks, vaid tegu käib lahutamatult kaasas inimesega. Ongi nii, et mõne inimese puhul toob teatud tegu kaasa õlakehituse: "Mida muud talt oodata oligi,"  mõne teise puhul sama teo peale aga mõtlen: "Issand, mis juhtus? See ei ole üldse tema moodi, miski peab päris persses olema, kui tema sedasi teeb!" Mõne puhul: "No ta ei saa aru, kuidas see teistele paistab, ega ta meelega" ja mõne puhul "Talle meeldibki provotseerida." Tegu ei ole mingi tühjuses ulpiv objektiivselt vaadeldav geomeetriline vorm, tegu on peaaegu sama keeruline ja paljutahuline, värviline ja nüansseeritud kui terve inimenegi. 

Kui ma lapsevanemana mõtlen, et laps tegi mingi Teo ja kuidas ma reageerima peaksin, ei ole adekvaatne reageerida Teo peale - adekvaatne ja elus on reageerida lapsele. Ma armastan teda, ma tahan aidata tal sellest õppida ja areneda, ja kui ma reageerin Teole mitte lapsele - oh, ma olen seda teinud! - võib aastateks ja aastateks hinge kripeldus jääda. 
Mis ma tegin, miks ma tegin, vaene pisikene ...

Muide, seepärast olen ka alati löödud, kui siin võrgupäevikus tekib mingi sõnasõda millegi asjus, mida võib võtta nii hästi kui halvasti, vaadata nii või naa, olenevalt sellest, kuidas lugeja kirjutajasse suhtub. Pole ammu juhtunud, aga ses mõttes vahet pole, et ma mäletan minevikku päris hästi ja detailselt. Ma lugesin kommentaare ja kägardusin kokku: "Te loete ja eeldate, et ma olen selline mölakas, et faktideloetelu kõige nõmedam ja õelam tõlgendus on õige?!"
KELLEKS te mind peate? 
Mida te üldse maailmast mõtlete ja kuidas seda vaatate? 
Emake maa, kuidas nii saab ...

Kes selliseid asju meeles peab? 
Mina. Mina pean. Minu jaoks on elu lakkamatu infokorjamine ja ma panen kogu aeg süsteemi kogu kogutud infot, mitte ainult viimasest kolmest, kaheteistkümnest või neljakümne kaheksast kuust pärinevat. 

Näide: kui inimene on introvertne raamatukoi, on tema saalis püstitõusmine ja küsimuse küsimine hoopis teise kaaluga kui inimesel, kes kogu aeg iga ettekande ajal midagi ettekandja jutule lisaks seletada tahab. 
Teine näide: ma armastan ja hindan Keiti Vilmsi ja olen kindel, et midagi on päris persses, kui koera ja Ugandasse pagemise mõtetega nii on, nagu avalikkuse ette jõudnud on.
Kolmas näide: "Linnaloodus annab hädavajalikku puhkust."
Ilmselt tundub see lause natuke erinev, kui seda ütleb Fred Jüssi või hoopis Tartu kolmas abilinnapea teemal: "See park ei kao ära, lihtsalt tema pindala kahaneb 80% ja temast jääb alles põhimõtteliselt triip kahe suure asfalttee vahel."

Eelnevast tulenevalt jälestan kogu kognitiiv-käitumuslikku teraapiat alusideeni välja. Käitumine ei tee inimest. Inimene on inimene ja kui see inimene ka teatud moel käitub, ei muuda see veel tema olemust.
Natuke kallutab vbla. Et kui eelkirjeldatud introvertne raamatuhuviline sunnib end pidevalt ettekannete ajal küsimusi küsima, ta on selle tulemusena ilmselt veidi teistsugune inimene. Ilmselt mitte julgem, avatum ega õnnelikum, vaid teadlikum sellest, et kui ta end sunnib, suudab ta mõndagi.
Kuid muutus seegi.

Aga niipea, kui keegi räägib innukalt mõnest inimese käitumist teistele vastuvõetamaks kujundavast teraapiast, kuulen mina: "Sobitu ühiskonda ja meeldi teistele, siis ongi teraapia eesmärk täidetud" ja ma ei suuda uskuda, et inimesed on nii lollid ja pimedad, et seda kuidagi heaks asjaks peavad. 
Nagu .. mida KURADIT. 
Inimene on hoopis midagi muud kui tema teod ju! Kuidas on VÕIMALIK, et kõik seda ei näe?!