Eriti raske sotsiaalne olemine

Lugesin Rentsi postitust sellest, kuidas sotsiaalne naine olemine on raske, ja leidsin sellest tiivustust kirjutada, kuidas on jah. 
Eriti kui naine juhtumisi on nii füüsilise kui vaimse ... krt, mis see on? Ei ole "puudega", esiteks ei ole mul vaimset puuet ja teiseks ei kirjutanud riik mulle vahepeal üldse mingit puuet välja, olin lihtsalt "osaliselt töövõimetu" selle pealt, et mu parem käsi ei tööta päris nii, nagu ideaalne oleks, ja pea valutab alailma. Ei ole ka "erivajadusega", sest mu vajadused ei ole kuigi erilised. (Süüa, juua, soojust, et koormus väga suureks ei läheks. Suur on muidugi suhteline mõiste.) Muidu ütleksin, et olen "invaliid", aga kui mu teadvusse jõudis, et see on inglisekeelsest väljendist "invalid" ehk vale, valedel alustel põhinev, ebaloogiline vms, leidsin, et selle sõna kasutamise vältimine ja riiklikult toimunud ümbersõnastamine on tegelikult arukas ja vajalik. 
Okei, vana hea sant ilmselt kõlbab. Niisiis, eriti ei ole sotsiaalne naine olemine kerge, kui see naine parasjagu sant on. 

Käisin rollimängjate kokkutulekul. Suht hea kokkutulek oli. Paljude teiste meelest suisa väga hea.
Mul oli mitu head üks-ühele vestlust huvitavatel ja isiklikel emotsionaalsetel teemadel. Sain pikki ja tugevaid kallistusi. Vaimse tervise vestlusring osutus täitsa toredaks. Üks naine kallistas mind lõpus ja ütles, et päästsin ta elu ja ta on selle üle nii tänulik (pidasime pikki netivestlusi, kui tal raske aeg oli). Lisaks paistab tal olevat uus hea suhe mehega, kellega mul ka meeldivaid mälestusi on ning mul on nende pärast väga hea meel. (Muuhulgas oli see mees üks neist, kellelt last küsisin, kui parasjagu sel teemal tegutsesin.) Mängisin ühe lauataguse impromängu, mis oli meeldiv. Käisin jalutamas. Mitmed inimesed kiitsid mu küpsiseid - kuigi Poeglaps sõi ja kiitis esimesena ja siis ma teadsin, et on head. Tema juba niisama ei kiida.
Kohal olid isegi beebi ja koer - kumbagi küll ainult üks, aga see-eest eriliselt nunnud.
Magasin öösel hästi ja hommikul ärgates pea ei valutanudki.
Kahjuks hakkas varsti jälle. 

Ehk siis kokkutuleku arvukad head küljed ei kaalunud üles seda, et osad kohalolijad ei ole just mu lemmikud, et inimesi oli palju ja nii osad inimesed kui osad vestlused häirisid mind. Mitte hingelised vestlused, vaid need, kus iga osaleja korrutas muudkui üht ja sedasama. Teate vist?
Kui üks rääkis "mis värk on larpidel osalemisega ja tahaks rohkem osalejaid" -teemal oma jutu ära, esitas teine vestluses osaleja OMA peaaegu identse versiooni, sest ta tundis, et see on õige ja tahtis teistele selgeks teha, et nii on. Siis võttis kolmas jutujärje üle ning kandis ette OMA üsna samasuguse versiooni. Ja siis neljas. Ja siis viies. Ei toimunud sünteesi ega arengut ning kõik rääkisid tegelikult üht ja sedasama. Erinevused nende hinnangutes jäid väga pisikeseks.
Larparid tegutsevad erinevates kogukondades, mis ei kattu ÜLDSE. Meie oleme vanad peerud ja eestlased. Kõik tunnevad kõiki. Aga teisi gruppe me ei tunne. Ei ole ühtset rollimängijate koondumiskohta, kus mängude teated üleval. No on fb, aga tegelikult panevad oma teated tehtava mängu kohta rollimängugruppi üles ainult sama kogukonna liikmed, kes siin on. Võimalikud uued tulijad ei leia infot. Teiste gruppidega meil ka kontakte pole. Võiks olla. Aga pole. Võiks olla koht, kuhu kõik mängukuulutused laekuvad. Aga pole. Discordi grupp on. Aga seal käiakse veel vähem kui fb-s. 
Siis alustab kõigile juba tuttava jutuga jälle esimene või teine vestluses osaleja, öeldes, et võiks ikka olla koht, kuhu mängukuulutused koonduksid. Siis esitab oma (muutumatu) arvamuse kolmas, kinnitades, et pole sellist kohta. Siis rõhutab neljas, et uued tulijad ei leia infot, infot peaks rohkem olema.. Siis tuletab viies meelde, et on olemas erinevad kogukonnad, meie siin oleme ainult üks grupp. Vanad ja eestlased.
Igaühel on eelnevaga identne sõnum. Ositi oli isegi sõnastus sama. 
Vahele küsib kuues osaleja vähemalt neli korda, et kuidas siis ikkagi saada rohkem mängijaid. Aga midagi uut ta ei kuule.
Kolmanda ringi ajal läksin minema, ent kahju oli juba sündinud. 
Mu arvamus inimestest sai jälle löögi ja pea hakkas uuesti valutama.
Jaa, see valutas esimesel päeval alailma sellise taandub-tugevneb-taandub-ununeb-tuleb jälle rütmiga.

***

Kirjutamisse jäi praegu tore kahekümnetunnine paus - ma algul lugesin Rentsi lugu kohe, kui see ilmus.
Siis hakkas mu pea kõvemini valutama. 
Nii kõvasti, et kirjutamine ei olnud enam teema. JA seda tiheda tabletivoodriga. Mis tähendab, et olen vahepeal maganud ja civi mänginud, koeraga poodi hiilinud ja vaevaliselt tagasi komberdanud, söönud (ma PEAN SÖÖMA, muidu ei saa magada!) ja isegi mitte mõelnud kirjutada. 
Kokkutulek ega selle teine päev - mis oli põhiliselt hommikusöök ja siis kojuminek - olid peavalu suhtes oluliselt leebemad. Oli valus, kuid noh, talutav. Tablett peale ja saab elada küll. Mul koondus sellesse teise päeva pealegi rohkem meeldivusi kui päris-kokkutulekupäeva, sõitsin lemmiksõbraga koju ja nii põnev oli rääkida, et läksime lõpuks veel välja sööma. 
Saate aru, selline inimene, et ma ei pane natukenegi, pisinatukenegi pahaks, kui ta ütleb: "Tead, sa oled kõige keerulisem inimene, keda ma tunnen," vaid naeratan ja ootan laiendust. Ma nii armastan teda!

Nojah, aga tänane päev on kohutav olnud. Öösel ma ei saanud magada, sest kui on sotsiaalselt nõudlikud päevad, ma kaotan isu, kui ma ei söö, ma ei saa magada, ja no sellise pinge peale vähe magamine ka tõi kaasa nii jubeda päeva, et ...
Selle kogemuse peale ma ikka väga tõsiselt pean mõtlema, kas tasub end sotsiaalsete sündmustega, kus osalevad inimesed, kes mulle ei meeldi, tükkideks rebida. Mis siis, et on palju hirmus toredaid inimesi ka. 
Sest ma tunnetan inimesi kaugelt liiga tugevalt. 
Ma ei hakka ju inimesega jõhkrutsema, kui ta on igati sõbralik, lihtsalt veits nõme. Aga samas tunnetan seda, et ta on nõme, igal hetkel, saan hea näo tegemisest siukse peavalu, et 200 mg sumatriptaani ja 1200 mg ibuprofeeni ka ei aita, ja kaotan hulga aega oma elust veel takkajärgi. 
Ma ei läinud täna silmaarsti juurde. Ei tõlkinud sõnagi, ei kavatse ka. Ei teinud ühtegi kehalist harjutust peale õlaringide - isegi migreenivastaseid praegu teha ei suuda.  Mul on nii halb.

Ma päris muretsen. 
Et ... ma ei saa kunagi minna nt larpile, kuhu tuleb ka mõni inimene, kes mulle ei meeldi? Piknikule, sünnipäevale, krdima ... maitea, paadisõidule? Saangi ohutult suhelda ainult oma lemmikinimestega, sest muidu juhtub nagu tänane päev?
Sotsiaalne sant olla on ikka ERILISELT raske.