Sain teada, et ATH-kate aju nõuab nii palju glükoosi, et osa neist ei saagi normaalselt magada, kui kõht täis pole. Ärkavad keset ööd üles nagu kurjad zombid ja otsivad midagi süüa, midagi, mis veresuhkrut tõstaks.
Nojah. Jälle üks mõistatus lahendatud.
Kuigi SUHKUR ei ole mulle tegelikult peamine. Ei ole praegu, ei olnud varem.
Hmmm.
Öelge nüüd, et teie lapsena olite ka need, kes vaevaliselt taldriku tühjaks sõid, sest siis sai magustoitu?
Mina sõn head soolast toitu vahel 5-6 taldrikutäit. Kolm oli täiesti tavaline.
Aga magusast väga ei hoolinud. Jäätis maitses väga, bubert ja pudrud ka, aga enamiku kommide ja ja šokolaadi peale krimpsutasin nina. Küpsistega olin samuti valiv.
Nagu kookidegagi.
Kõik rasvased kreemid näidustusid vastu, sest need lihtsalt ei maitsenud mulle üldse. Vahukoor? Jäkk. Ma ei söönud ka pastilaad, sefiiri, šerbetti, halvaad ega poevahvleid.
Kui kodus vahvleid tehti, olin suur fänn. Martsipani jumaldasin. Magusad värsked puuviljad ja marjad kadusid mu kõhtu kui imeväel. Besee pakkus alati naudingut.
Mulle maitsesid ka iirised, koorevenised ja Triki-kommid.
Tänapäeval oleksid piparmündimaitselised Draakonid viimastele kõige sarnasemad, aga ma ei tea, kas neid piparmündimaitselisi üldse tehakse.
Üldse maitsesid mulle kõik piparmündikommid. Siiamaani maitsevad.
Eriti ei sobinud moosid ega kompotid. Natuke pudru peale oli hea, aga kompottidest sõin ainult maasika omi. Marja-puuviljakiselle jälestasin, kuigi paisunud rosinad sõin sealt seest ära. Piima-, karamelli- ja kakaokisellid läksid see-eest küll.
Ühelausega: kui asi on suhkrus, siis ei ole ikkagi loogiline.
Kuigi kolmandat pidi: šokolaadi hakkasin sööma, kui meile tulid välismaa piimased ja ülisuhkrused šokolaadid. Kalevi tahvlid olis mulle liiga mõrud (ja siiamaani söön tumedat šokolaadi väga vähe, peamiselt kookide sees), ent Marabou või KarlFazeri piimased variandid väga head. Eriti tore, kui pähkleid ka sees on - pähklid ma sõin šerbeti seest ka ära, need mulle maitsesid. Välja arvatud maapähkel.
Maapähklil on mingi kõrvalmaitse, mida ma lapsena söögi maitseks ei pidanud.
Nüüd söön küll. Eriti maapähklivõid.
Aga tühja kõhuga ei jää magama või kui otse enne magamaminekut olen söönud, kuid ülejäänud päeva jooksul väga vähe, ärkan öösel üles ja pean sööma, muidu uuesti magama ei jää.
Hetkel sõin külmi viile küpsetatud seakoodist, poolteist viilu saia ja hunniku tzatzikit. Peale jõin piimaga kohvi.
Väga maitsev - üldiselt ma ei saa endale lubada värskete ürtide ostmist ja ei tunne sellest ka puudust, ent märts on ootamatult raharikas olnud (sest kõik arstiajad jäävad või lükkusid edasi aprilli). Nii et ostsin värsket rosmariini, tegin liha sisse torkeid ja toppisin aukudesse seda ning küüslauku. Krt, seakoot selle lisandiga (veel küüslauku, sinep, suhkrusiirup ja sool sissehõõrumisseguks nagunii) on ikka hirmus maitsev. Veel parem kui tavaliselt.
Veresuhkru algallikaks ei pea sugugi ainult suhkur olema. Vabalt võib olla hoopis soolane toit. Suhkur tõstab veresuhkrut äkiliselt, muudest allikatest tulevad süsivesikud teevad seda enamasti sujuvamalt.
VastaKustutaMul endal on nii, et liiga magusad asjad hakkavad mõnikord hoopis vastu, kui kõht väga tühi ja halb ja nõrkus on - tahaks hoopis midagi, mis ei kõigutaks veresuhkrut liiga äkiliselt, vaid annaks pikema ja rahulikuma täiskõhutunde.
Tühja kõhuga magamine ei ole võimalik!
Tegelt muidugi. Lihtsalt ma millegipärast arvasin, et kui on vaja veresuhkrut tõsta, tekib magusaisu.
KustutaEi, mul ei ole selle teooria taga mingeid uuringuid, tundus loogiline lihtsalt.
paljud nn soolased toidud on ka tglt täitsa korraliku süsivesikusisaldusega.
Kustutaja lugedes sulle mittemaitsenud toitude loetelu, siis torkab silma, et tüüpiliselt ei meeldinud sulle magustoit, mis on eelkõige rasvane. Kuigi jah, kissellid langevad sellest reast välja.
Kui ma valida sain, siis ma tahtsin valku. S.t. miks võileival seda leiba ja võid vaja on, ma söön paljast vorsti või sinki ja olen palju õnnelikum! Ja ma võisin süüa süsivesikurikas soolast küll, ent mu lemmi-lemmikud olid ikka need hetked, kui sai PALJAST KANA! Või PALJAST SUITSUVIMBA! Vms.
KustutaJa igasugu kohupiimakreemid olid raudselt mu lemmikkreemid.
Kisselliga ma täpselt ei tea, mis värk on. Mul on kahtlus, et tekstuur. Et libejas vedel asi ei tohi maitsta nagu marjad või puuviljad, siis on öka, mingi halvaks läinud marjavärk selgelt.
njah, eks kasvaval organismil oli valku samuti vaja, ega siis aju vajadused pole ainukesed.
KustutaJa pastilaa ega sefiir pole ju ka rasvased? Mitte et ma väga teaks, mu mittearmastus on jätkunud ja ma väga ei süvenenud, aga seda ma tean, et sefiir on kuidagi ... siirupis keedetud vahustatud munavalge? Phmt sama asi kui besee, ainult valmistamismeetod erineb?
KustutaMuidu on mul oma ajalooliste mittemaitsemiste osas ka teooriaid.
Mul on enam vähem kõige osas "miks ma olen/olin, nagu olen/olin" oma teooriad ja siis ma imestan, et kuidas inimesed nii pimedad ja lollid on, et nad enda peale üldse ei mõtle ... ja eriti pentsik on, et sattun mina mõne sellise inimesega pikemalt rääkima JA ta on jumala tark! Annab mulle ideid! Kuigi ta veedab oma vaba aja üksinda süstasõite tehes ja mõte, et ta mittetöisel ajal internetti kasutaks, ajab naerma.
Nojah, aga lapsepõlve söögiteema juurde tagasi: mõtlesin välja, miks just need konkreetsed toidud minu meelest nii jälgid olid: mis seob praesibulat, keeduporgandit ja paprikat ükskõik mis kujul? Mitte see, et aedviljad: kapsas on ka aedvili! Ja toores porgand ei erine selles osas keeduporgandist, aga toores porgand mulle maitses. Aga need kolm aedvilja äratoodud töödeldud kujul on MAGUSAD. Ja mu aju viskas errorisse. "See on valevalevaleVALE siin soolasena esitletud toidus ju?!"
Ja oligi nii tugev jälestus, et ma ei suutnud kujutledagi, et söön neid. See ei olnud: "Pole väga hea, aga no on vaja, ok." See oli konkreetne "EI! Ma söön palju parema meelega puukoort kui seda ilgust!"
Samas nt keedupeeti ma armastasin. Olgu, ma sõin seda ilma milletagi, viiludena, amps-amps, vbla oleksin ka võinud keeduporgandit sedasi süüa, kui asja poleks mulle esitletud esmalt kuskil supi sees.
Pigem siiski oletan, et seal on mingi maitsenüanss, mis muutis ühe mu jaoks vastikuks ja teise väga heaks.
mölapidamatus =)
Kustutasee, et nn soolane toit ei tohi kuidagi magus olla, on eestlastel väga levinud.
Kustuta... aga kõik süsivesikud ei ole nii tuntavalt magusad.
Kustutaja nüüd ma jäin pooldama pigem maitsenüansi hüpoteesi, sest ka kapsas on magus ja seda sa ometi sõid.
KustutaSelle maapähkli kõrvalmaitse kohta - maapähklil on kaunviljale iseloomulik maitse ja minu mees näiteks ei kannata seda. Nimetab seda "toore herne maitseks" ja ei söö ka näiteks kama selle pärast.
VastaKustutamulle kah toored maapähklid sel põhjusel ei meeldi, sest kes siis tooreid ube sööb. Aga röstitult läheb ikka. ja maapähklivõid tehakse vist röstitud maapähklitest?
Kustuta