Vahepeal kirjutasin mõned kirglised paljusõnalised postitused fb-sse.
Palju kommentaare, põnev, kogu aeg ju ka toimetada ei jaksa, väikesed näkspuhkused on vajalikud ... ja alles täna mõtlesin: krt, ma oleks võinud ju võrgupäevikusse kirjutada sellest ja tollest? Miks ma sinna ei kirjuta?
Sest mu jaoks fb on lühike formaat. Kui mul on tunne, et midagi hinge peal karjub, ent ei taha väljendamisele pikalt aega pühendada, kirjutan sinna. Kuigi reaalselt vbla mitte väga palju lühemalt, ma TUNNEN et postitus võrgupäevikusse on ettevõtmine, aga postitus fb-s tillukene pudi, mittemiski. Siia võin (vahel harva) postitust isegi mitu päeva kirjutada, sinna ühe istumisega.
... kuigi vbla fb-s posti kirjutamine + kommenteerimine võtab 5 tundi toorest, ühegi pausita aega. Mida võib isegi rohkem olla, kui siia ühe postituse peale kulub. Oleneb postitusest.
Miks ma ei kipu suuri asju tegema: toimetan viimast korda enne teiste kätte minemist läbi "Omasid ei jäeta maha" raamatut. 1 mai on tähtaeg ja lubasin, et kui vähegi suudan, annan varem üle.
Raamat läks lõpuks päris paganama heaks, vaatan. Võibolla on asjad lõpupoole liialt lahti seletatud, ent isegi sellega koos - päris paganama tore raamat tuleb..
Isegi olen üllatunud.
Nojah, ja siis ma teen seda ja mu peas on tegu pideva suure tööga.
Ja siis mul oli koroona.
Ja ma peaksin omadega täiesti läbi olema.
Aga tegelikult ei ole.
Teate, miks ei ole? Jälle üks "kõik teavad seda"-värk, mis minu puhul üldse ei kehti nähtavasti.
Mul on hea olla, sest haiguse tuules hakkasin palju vähem trenni tegema. Esimesel haigusnädalal olin nii omadega läbi, et parem olla olemine ei olnud teema. Teisel nädalal olin jätkuvalt omadega läbi, aga tegelt kuidagi vähem läbi, kui ootasin.
Kolmandal nädalal oli juba selgelt märgata, et mul on parem olla, kui aastaid.
Aastaid!!!! Isegi metüülfenidaatvesinikkloriid ei teinud nii suurt vahet sisse.
90 harjutusteseeriast nädalas on praegu alles kuskil 30. Ja mul on niiiiiiiiiiiii palju parem, energilisem, pidevreipam ja jaksavam tunne.
Jah, ma tegin viimased umbes 7 aastat pidevalt 90 seeriat nädalas ja pikendasin korduste arvu samaks oma sünnipäevaga (välja arvatud kükid ja kätekõverdused, neid ma ei jaksa 44 järjest. Nalja teete?)
Enne seda tegin 75 ja veel enne seda 70 seeriat.
On olnud ennegi haigusenädalaid, aga nii pikka trenni mittetegemist pole olnud.
Krt, isegi peale oppi olin teisel nädalal juba täistegev.
Phmt Peale Rongi alustasin. Enne Rongi tegin rohkemgi, aga mitte nii süstemaatiliselt ja kindlasti mitte nii rahulikult. Sest minu meetod trenniga väga järjepidev olla on nüüd ... eee ... oli väga hiljutise ajani teha 1-2 seeriat korraga ning siis nt tund aega vahet pidada. (V.a. joostes, kus 200 m on umbes üks seeria ja ma jooksen järjest enamasti veidi rohkem kui 400 meetrit.) Et ära ei väsiks ja vastik poleks.
Selline malbe pidevtrenn tundus mulle loogiline viis, kuidas reageerida kunagi kuskilt loetud hirmutavale lausele:"Teatud vanusest (vist 30?) hakkab lihaskude organismis vähenema ja seda tuleb harjutustega samal tasemel hoida kui enne". Ja ma siiralt arvasin, et trenn hea, harjutused vajalikud, inimesed, kes trenni teevad, õnnelikumad ja tervemad.
Ja nüüd ma vähendasin koormust umbes kolm korda ja mul on NIIIIIIIIIIIIIIII palju parem olla.
NIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Tahaks jälle jalaga näkku peksta kõiki neid "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem"-inimesi.
See tähendab, neid kes seda vagajuttu avalikult räägivad. Ma ka enda sees uskusin, et rohkem trenni, veel rohkem trenni, ikka pidevalt ja ikka palju, on mulle hea. Aga vähemalt ei öelnud "Trenn hea, tehke rohkem sporti!" loosungit välja, ei tekitanud ka seal enda sees mingit "kõigile on rohkem trenni hea, kes tippsportlased pole"-oletust, otse misjoneerimisest rääkimata.
Kurat, me massiliselt usume, et rohkem sporti ja vähem kaloreid on tervisele ja enesetundele hea. (Kui sa just diagnoosiga anorektik pole - jah, ma olen näinud, kuidas kiidetakse ja imetletakse võimsa enesekontrolliga vähesöövat ja paljutreenivat neidu. Ja kuidas korraga lõpetatakse kiitmine ja vaimustumine, kui ta diagnoosi peale saab, sest NII kõhn ikka ka hea ja ilus pole. See on haiglane. Haigus on paha. Kuigi ta eluviis oli selgelt anorektiline ammu enne, kui ta diagnoosi sai.)
Sest ühiskondlikult väidetakse "tee rohkem trenni, söö vähem suhkrut ja rasvast, võta kaalus alla, siis on elu parem" nii palju, see on nii tolereeritud vale,
Aga EI OLE nii. Vähem kaloreid tähendab, et ma ei saa magada, olen kogu aeg tige, mul on pidevalt külm ja kõik on halvasti. Kaalukadu ei anna mitte ühtegi head tulemit, mul on lihtsalt halvem olla. Ja selgelt vähem trenni tähendab, et mul on nüüd rohkem energiat muudele asjadele.
Mine persse, ühiskond.
Mine persse, avalik arvamus.
Ääääääääääääääää!!!!
Miks ma vihkan nõuandeid, onjo. Miks ma jälestan inimesi, kes mind (eriti) ei tunne, aga tulevad mingite "kõik teavad seda, see on õige, tee nii" juttudega.
Sest ma võtan kuulda ja lähen katki. Õigemini võtsin kuulda, nüüd päris iga lollakat enam ei kuula ja neid, kes väidavad, et minu kogemused ei ole usaldusväärsed, üldse mitte.
Nende peale ma vihastan.
Kuid ikkagi. Selgelt juhtub ikka. Jälle! ma uskusin. Elasin selle järgi, mis nõu anti. Ja selgus, et tegin jälle! halvasti.
Sest mina päriselt päriselt päriselt teen ka, mitte aint ei mõtle: "Peaks tegema."
Ja kogu faking aeg aetakse puhast paska.
Trenniga regulaarselt mitte tegeleva inimesena uurin, mida tähendab sinu 90 seeriat? Mis harjutusi see endas hõlmab ja kuidas sa seda päeva ja nädala peale jaotad?
VastaKustutaMa ikkagi aeg-ajalt üritan trenniga sõbraks saada ja minu jaoks on juba 2 x 1 h nädalas ilgelt väsitav ja mõne aja pärast ka igav ning tüütu.
No ma ei teinud kunagi kauem kui vbla 5 min järjest, enamasti jäi see kuhugi 2 min kanti. Suvalisel hetkel päevast - tuli meelde, tegin. Aint jooks ja kõnd eeldasid natuke pikemat planeerimist, nt oli vaja õue minna. (enamasti käisin koeraga jõe ääres ja poes.)
KustutaEi, spets jooksuriideid ega jalatseid minu jooksmine ei sisalda(nud). Kummikute ja kevadmantliga? Vabalt.
Seeria - mina tegin teadlikult valesti- see PEAKS olema lühike sett sama harjutuse kordusi, 8-15 - aga eeldus on, et need 8-15 on tegijae rasked. Rohkem järjest ei jaksagi. Aga ma tegin samamoodi (hulk sama harjutuse kordusi) harjutusi, mis olid kerged, nt käteringid, ülekehapöörded, küünarnukk-keha-ligi kätepöörded, 90 kraadi ettekummardused, küljelepanutused (üks käsi üleval 2x ja siis teisele poole),, kõhulihased (7 erinevat varianti, kuidas just, maiviitsi kirjeldada), kükid (neid tegin pigem 24 kordust seerias, vahel 27, kui jõudu tundus palju), kätekõverdused (vabshee 15 ja SELLE tegin ka vahel pooleks ehk "pool seeriat praegu, pool hiljem, ja tegin nt 9-9 kordust), varvasteletõusud, kandadel kõndimine, jala sise- ja välisserval kõndimine, käpuli selg nõgusaks-selg küüru ja seljavenitused (see oli osa migreenivältimise harjutustest, sinna kuulusid veel õlaringid, pea pööramised, peaga surumised, arvestasin kõik kokku üheks trenniühikuks, sest neid ma 44 kordust ei teinud, 12 ühte harjutust peamiselt), jooks (arvestasin 200 m umbes üheks ühikuks, aga ülesmäge nõudsin endalt oluliselt vähem kui allamäge ja kui täis poekotid kaasas, ka vähem) ja, kõnd (1 km = üks ühik trenni.) Ja siis vahel tegin muid asju ka, aga harvem.
Ma ausalt öelda arvan, et idee "sa pead pigutama suremistundeni, tund aega järjest, vbla pool, kui oled ennasthoidev ja nõrk" on saatanast. Et nagu - eesmärk on, et VIHKAKSIN trenni, sest trenni tegemine tähendab endale alati haiget tegemist?
Nõup, kõik need 2-3 nädalas a tund aega on mu jaoks EI IIAL ENAM.
Aga noh. Selgelt minu meetod viis samuti pideva ülekoormuseni. Nii et hetkel olen oletuse juures "krt, tee nagu sul hea on, mitte mingi suure arvu seeriateni, piirini kuhu suudad end sundida. Inimene suudab end PALJUKS sundida."
Tundub nagu mõnus taastusravi, KUNI ule ei pinguta. Kuna ma tahan elu lõpuni omal jalal käia, siis teen põmst sama asja - kergeid lyhikesi seeriaid muude tegemiste vahele, ja samamoodi võib neid seeriaid tulla nädala kohta päris palju. Samalaadsed asjad, et liigutada mh lihaseid, mis majatööde käigus koormust ei saa. Aga sundimine on saadanast, sunnitud trenn tuleb eluvajalike asjade ja vähegi inimliku enesetunde arvelt.
Kustutajust loen raamatut (teemaks naised, trenn ja (peri)menopaus), kust sain teada enda jaoks täiesti uue mõiste: LEA ehk low energy availability. mis tähendab seda, et inimene lihtsalt... ei söö piisavalt, et oma trennitegemist kompenseerida. see inimene on enamasti naine, sest naised on harjunud söömist piirama ja arvavad, et peabki kogu aeg nälg olema, pluss neid on veendud, et kaalukaotus aitaks tulemustele kaasa :S ja millegipärast töötab keha niipidi, et trenni jaksad küll ära teha, aga pärast edasielamiseks ei jää energiat piisavalt järele (noh, organite töö korralikuks toetamiseks jne). ja siis ongi kogu aeg kehv olla, sportlikke tulemusi ei tule ja pigem koguneb kaalu (sest jällegi, keha töötab nii ja eriti kui toimuvad kõik need hormonaalsed asjad). ja lahendus antud juhul (mis on see, et inimene on sportlane ja TAHAB trenni teha:) tegelikult ju tõesti ei pea!) on... rohkem süüa.
VastaKustutaehkki loen raamatus neid näidismenüüsid, et kui palju see rohkem siis on, ja minu meelest on ikka hullult vähe. aga minu meelest nad treenivad ka liiga palju, nii et selgelt ma ei ole õige inimene hindama siin :D
Ma tegelt hakkan tõmblema selle peale, kuidas halva asjana on esitatud "ja kaalu tuleb juurde!" Fakk, kui mul on parem olla kuskil ülekaalu madala osa juures ja normaalkaal on tegelt ka kättesaadav ja elan selles ajuti ja TEAN, et mu enesetunne on siis halvem, miks, krt, ma PEAN olema kõhnem? Miks? MIKS?!
Kustutajah. no siin ongi see, et enamusel vastupidavusalade sportlastel on arusaam, et "oleks ma veel viis kilo kergem, aga sama tugev, siis ma jookseks veel kiiremini!" - tegelt sa ilmselt lihtsalt ei saa olla viis kilo kergem, aga sama tugev, ja kui sa üritad saada viis kilo kergemaks, siis 1) muutud nõrgemaks, 2) saad kogemata hoopis viis kilo raskemaks. mis ilmselgelt teeb sind aeglasemaks lausa kahel eri moel.
Kustutaaga make no mistake, perimenopausis naistele vastupidavusalasid tervise eesmärgil anyway ei soovitata. st kui inimesele ikka hullult meeldib joosta, siis muidugi las jookseb, aga selle osas, et olla kõrge eani terve ja tunda end hästi, ei aita see eriti kaasa, lõpuks tuleb ikka raskusi tõsta ja lihasmassi hoida ja kõik see :)
neil LEA-probleemiga naistel ei ole nii, et hea on olla - neil on enesetunne halb JA nad ei saa võistlusel medalit JA siis veel püksid ka ei lähe jalga, no mis selles toredat on :)
Kustutakaalu juurdetulek ei ole iseenesest ju probleem, aga probleem on see, et sellele reageeritakse nii, et "olen paksuks läinud, pean vähem sööma" ja kui vähesöömine on su probleemi juurpõhjus, siis see ilmselgelt ei ole hea lahendus.
point.
KustutaÜldse head vastused, tähh =)
Palun raamatu pealkirja ja autorit, ma tahan ka seda lugeda! (Sest mulle tundub, et see raamat vist räägib minust)
Kustutaaga palun, dr Stacy T. Sims ja "ROAR, Revised Edition: Match Your Food and Fitness to Your Unique Female Physiology for Great Health, Optimum Performance, and a Strong Body for Life".
KustutaMe elame ikka TÄIESTI erinevas inforuumis. Minu omas räägitakse ikka aastaid juba söögi alla ja söögi peale, et oluline on mitte üle treenida, et ideaalne trenn on selline, et järgmisel päeval ei valuta, et päris trennivabu päevi tuleb ka teha (või kui oled trennisõltlane, siis tee vähemalt teisi lihasgruppe). Ja no kuna ronimises on alakaalulisus tunduvalt suurem probleem kui ülekaalulisus, siis korralikult söömise tähtsusest räägitakse ka üsna pidevalt. Ehk siis mina ei saa Instagrammi lahtigi teha, ilma et ma ei näeks postitusi selle kohta, et sööge ikka korralikult ja ärge trenniga üle pingutage. Sest no liiga vähe meil ju keegi nagunii ei tee. 🤣
VastaKustutaMul on instas 6 jälgitavat ... ei, üks kukk on ka =) seitse. Neist üks on madu, üks kukk, üks neil gaiman ja ükski ei räägi trennist. Murca vahel paneb veganroogade pilte üles.
KustutaVbla on asi selles, et mind sport ei huvita, aga selliseid inimesi, kes räägiks trennist vähegi adekvaatset juttu, seda samas spordiks isegi servapidi pidamata, on vähe ja ma ei tunne neid?
KustutaEhk: ma lülitun kohe välja ja ei kuula-vaata-loe, kui juttu tuleb sportlikest saavutusest, arengust, resultaatidest, näitajatest vms. Niipea, kui kasvõi vihjatakse, et trenni tegev inimene tahab ikka suuremaid raskusi tõsta või kiiremini joosta, ma kaotan igasuguse huvi, sest mina ei taha.
Ma ka ei jälgi, aga kui mul igav on, siis ma skrollin explore lehte ja seal näitab sisu vastavalt sellele, mida ma varem laikinud või kauem vaadanud olen (jep, isegi see läheb tänapäeval kirja, kui sa midagi sekundikese kauem jõllitad kui keskmiselt). Aga ma olen ilmselgelt selles sinu vihatud/jälestatud kategoorias - ma ei taha niisama teha, ma tahan ÄRA teha (ja järgmine kord raskemat asja ära teha ja ronimises on ka need raskused numbriliselt mõõdetavad). Isegi joogas ei oska ma lihtsalt tegemisele keskenduda, ikka on alati mingid poosid, kuhu tahaks jõuda või kus end mugavamalt tunda vms. Ainus erinevus, et ma ei taha tavaliselt vähem kaaluda, vaid samas kaalus tugevam olla. Okei, TÄNA tahaks vähem kaaluda, sest mingil kummalisel põhjusel hakkasid täna mul reied vastamisi hõõruma - nagu nendesamade pikkade pükste sees, mida ma pidevalt kannan, nagu mida kuradit. 😁 Aga enamasti mitte.
KustutaNaah, teid ma ei vihka, tahtke kehalisi asju saavutada,saavutage ära, mis see minu asi on =)
KustutaMa vihkan seda, kui minust eeldatakse asju, mida mul/mus ei ole =) Ilmselt seepärast vihkan, et olen olnud liigaliigaliiga varmas muutma end selliseks, nagu väljastpoolt tahetakse - või kasvõi mulle tundub, et vist tahetakse. Miks ma selline olin/olen ikka veel? Krt seda teab. Ilmselt lapsepõlv, kus mu psühholoogidest vanemad nii kaua, kui mäletan, on rääkinud, kuidas ma TEGELIKULT oma käitumisega väljendan neid ja neid halbu ja rumalaid asju - ja siis ma arvasin, et see on adekvaatne jutt, minu emme ja issi ütlevad nii, ma võtan seda kuulda. Ja üritasin olla rohkem selline, kes väljendaks mingeid häid asju ja omadusi.
Nüüd ma jah mõtlen, et kui sa ütled oma seitsmeaastasele, et temapoolne koristamisega mittetegelemine on passiivagressiivne võimuvõitlus, kus ta üritab sulle pähe istuda (kui nimetet seitsmeaastane lihtsalt jälestab koristamist), käitud sa suht jobult, isegi kui sa ise südamest usud, mida räägid. Aga toona ma ei olnud piisavalt informeeritud, et oma vanemaid olulistes asjades
eksklikeks pidada =P
Välja mõtlesin, miks ma kohe välja lülitun, kui loen mingeid soovitusi teemal "kuidas rohkem spordiasju saavutada".
KustutaNeed on ALATI sisuga "tee endale haiget, siis saab see ja teine parem". Ja no ei. Mul on elus piisavalt valu olnud ja tuleb ka, vabal tahtel ma end kannatama ei pane. Ma peaks endale haiget tegema millegi nii tühise nimel? pffff.
ma olen ka hoopis teises inforuumis elanud, aga mitte samas, kus Rents. Ma olin pikalt täielik "no sports", aga ühtlasi oli mul kuskilt tulnud väga kange ettekujutus, et söömise mõte on kaloreid saada ja kalorid on head, sest energia! ja nii valisin ma vaese tudengina poest muidu sarnast tüüpi kaupade hulgast alati selle järgi, et oleks võimalikult hea hinna-kalorsuse suhe. Kui sama raha eest saab rasvasema juustu, siis võtan selle! jne.
VastaKustutaAinus asi, mis ma enda näljutamisest olin kuulnud, oli terviseõpetuse tunnis õpetaja öeldud hoiatus, et ärge igasuguseid näljutamisdieete uskuge. Mis oli ilmselt väga mõistlik soovitus, kui lugeda VVNi elukogemust, aga ma pööritasin toona silmi, mõeldes naiivselt "keegi ju päriselt ei pea selliseid dieete". Ilmselt ei ole päris nii, et minu põlvkonnas veel ei peetud, vaid ma lihtsalt ei teadnud.
no ja siis mu parim sõbranna oli kogu aeg hädas, et tahaks juurde võtta, aga ei õnnestu.
Minu terviseõpetuse õpetaja (kes oli ilmselt sama isik, sama kool ju) ütles seda ka meie klassile. Aga mina ei võtnud teda tüsiselt seepärast, et no tüüpiline vagajutt, mida õpetaja peabki rääkima, ega see mingi mõttekas jutt seepärast eel pole =P
KustutaKommin enda poolt siis ka. Ma olen ülekaalus ja magan liiga vähe ja söön liiga palju ja tervislikkust ei ole minus grammi võrra ka. Aga teiselt poolt olen ma see, kes *naudib* trennis üle pingutamist. Seda nii füüsilise pingutuse kui ebamugavuse mõttes. Kui minna jooksma, siis nii, et pulss on 200 peal ja suus on vere maitse ja lõpus kukud. Kui rattaga sõita, siis kusagi lumes või mudas ja pikalt. Kui jõusaali või üldse harjutusi tegema, siis mis pool tundi, pigem kaks või kolm tundi järjest andmist. Kui teen maal tööd, siis higi voolaku ojana, muidu pole päris.
VastaKustutaKui nüüd minu sorti inimene tuleks teistele nõu andma, siis ma ju üldistaks enda meeldimisi teiste peale ka. Vere maitse ongi hea, järelikult pinguta rohkem. Külm ei ole asi, järelikult roni miinuskraadiga kuhugi veesõidukisse ja käi ümber ja ongi ju äge. Lähme teeme rattaga ringi, oi tuli sada kilomeetrit, miks sulle ei meeldi, mulle küll?
Et jah, õige inforuumi ja nõuandjate leidmine on vajalik.
Ja ilmselt ka raske.
Kittyle tänud ülalolevate päriselt harivate kommentaaride eest!
Valu nautimine ei ole tegelt midagi kuulmatut. Neid, kes mingil kinky-moel valu naudivad, on ka päris palju, aga neid, kes mittekinky-l, veel rohkem. Lihtsalt mulle on valu vastik. Alates sellest, kuidas ma olin mingi 26-27, kui õppisin kuumi jooke jooma - ja joon neid siiamaani tegelt suht jahtunult. Sest enne oli mulle täiesti arusaamatu, MIKS ma peaksin tahtma oma suhu võtta vedelikku, mis kõrvetab. Mitte et päriselt kõrvetanud oleks, aga ebameeldiv kuum tunne.
KustutaMinu jaoks on valu paha.
Aga külma vette kukkuda meeldiks mulle ka - viskaks kohe hormoonid käima, adrekas tõuseks ja jube tore oleks. Lihtsalt kiiresti ja/või kaugele joostes minuga seda ei juhtu. Ei tule head, tuleb aint valu ja vastik.